Mine sisu juurde

Kadri Koreinik

Allikas: Vikitsitaadid

Kadri Koreinik (sündinud 31. detsember 1970) on eesti keeleteadlane ja sotsioloog.

Artiklid

[muuda]
  • Hiljaaegu märkasin Võru linnas reklaampostrit, millel oli suust välja aetud keel ja küsimus, kas sul keelt ei olegi suus. Reklaam kutsus inglise keele kursustele. Postri mitmetähenduslikkus rabas mind: inglise keele oskamatust peetakse tõsiseks probleemiks, vaat et füüsiliseks puudeks. (lk 75)
  • Alustuseks võib öelda, et võru keele kõnelejate positsiooni keelevähemusena või vähemuskeelekogukonnana ei ole kõnelejad ise ega ka vaatlejad-uurijad päriselt tunnustanud. Võru keelt on traditsiooniliselt peetud murdeks, ka diskursuse keskmes on põhiliselt keelestaatus (languageness ehk kuivõrd on tegu eraldi seisva keelega), ning parimal juhul on seda peetud pärandiks (language as heritage) eesti keele või üldise kultuurilise rikastamise raamistikus. Peaaegu kunagi pole seda käsitletud mitmekeelsete igapäevavalikute (languaging ehk kuidas kasutatakse keelevahendeid) seisukohast. (lk 76)
  • Võru keel on tänapäevalgi paljudele kodukeel, aga ka lähedane minevikukeel, vanavanemate keel, mille elu ei toimu vaakumis, vaid on seotud nii eesti, vene kui ka inglise keelega. (lk 77)
  • Mineviku Eestigi on olnud mitmekeelne. Keskajast alates domineerisid ülemkihtides keskalamsaksa ja ülemsaksa keel. Saksa keele asemele tuli vene keel, esmalt venestamise ajal, hiljem pärast II maailmasõda, kui annekteeritud Eesti inkorporeeriti Nõukogude Liitu. Tsaariajal võis kohalikeks, aga ka vahendajakeelteks pidada kõiki kolme – saksa, vene ja eesti keelt. Kui Põhja-(Lääne-)Eesti jaoks on olulised olnud nii rootsi kui ka soome keel, siis Lõuna-Eestist vaadatuna on kindlasti oluline mainida ka poola ja läti keelt. (lk 78)
  • Mitmekeelsusest ei saa rääkida vaid mineviku ja kolonialismi kontekstis. Mitmekeelsuse taga on inimeste kasvav kommunikatsioon ja mobiilsus, ränne, ka (võõr)keeleõpe. Eesti vabariigi loomisel õpetati koolides esimese võõrkeelena just vene keelt, kuid juba 1936. aastal sai esimeseks võõrkeeleks inglise keel. Nõukogude ajal oli esimene koolis õpitav võõrkeel taas vene keel, seda õpiti alates esimestest klassidest. Praegu on inglise keel koolis kõige enam valitud võõrkeel. (lk 79)
  • Seoses Eesti iseseisvumisega ja eriti pärast Euroopa Liidu idalaienemist avanesid Eesti kodanikele Euroopa riikide tööturud. Nii on eesti keele emakeelena kõnelejad Soomes suuruselt teine uusvähemus. Ka Lõuna-Eestis tunneb igaüks kedagi, kes tunneb kedagi, kes on Soomes tööl. (lk 79)
  • Kuigi võru kirjakultuuri on püütud arendada tartukeelse tuules – loodud ja kohendatud on nn Võro-Seto standardit –, ei ole see siiski pälvinud laialdast huvi ja toetust. Küllap on standardi levikul peale selle, et võrokestel on juba oma kirjakeel, eesti keel, nii ideoloogilisi kui ka tehnoloogilisi takistusi. Esimeste hulka kuuluvad hoiakud, mis toetavad vaid ühtset, raskustest (riikluse ja kultuurikatkestus, venestus, anglifitseerumine) hoolimata püsinud eestluse sümbolit, eesti kirjakeelt. Teise puhul võib nimetada Ida- ja Lääne-Võru kompromissina sündinud valikuid ja võõravõitu kirjaviisi, mis pole koolis õpitud eesti õigekirjaga sageli kooskõlas ning sunnivad võrukeelsed täiskasvanud ebamugavalt uuesti "koolipinki". Arusaamist, et ta ei oska oma keeles lugeda või kirjutada, ei ole täiskasvanul kerge taluda. Lihtsam on süüdistada teisi: setusid, Võru instituuti või Uma Lehte. Kui keelekasutaja hoomab, et võru kirjaviis pole mitte ülevõrumaaline kokkulepe, pikaajaline praktika, vaid keeleinimeste ettepanek, võib tekkida trots. Kui ta mõistabki, et sellise praktika väljakujunemiseks kulub sajandeid, võib ta ikkagi tunda end kahekordselt häbimärgistatuna: ta erineb n-ö keskmisest eestlasest oma kodukeele poolest, samas ei mõista ta seda ei lugeda ega kirjutada. Võru keeles lugemist ja kirjutamist ei tee võrukeelsele inimesele lihtsamaks ka kirjaviisivaidlused ja -muudatused. (lk 80-81)
  • Võru keelel ei nähta utilitaarset väärtust, ehkki üks informant nentis küsimuse peale, mis on võru keele funktsioon, üsna tabavalt: suhtlemisõ funktsioon om keele funktsioon (.) om tan puhas keele funktsioon. (lk 82)
  • Vaatamata erinevalt hinnatud keeleoskustele ja keelte osaoskustele ning uuringus eeldatud mitmekeelsusele, ei pea informandid ennast naljalt mitmekeelseks. Nende mitmekeelsuse kontseptsioon tähendab enamasti kahe või enama võõrkeele võrdset (!) oskamist. Mitmekeelne inimene sirgub eri rahvusest erineva emakeelega vanemate lapsena. (lk 82)
  • Mitmekeelsus käib kaasas vähemustega, aga võrukeelsed inimesed ennast vähemuseks ei pea: mulle ka taa vähemuse idee om väega vastukarva. Laias laastus on vähemused midagi arvuliselt väikest, vähem arvukamat ja/või tähendavad kedagi, kel on midagi puudu, kel on probleemid: a ku mul hindal probleemi ei ole, no sis ei ole vähemus. Seega on nii "vähemus" kui ka "mitmekeelsus" sõnastatud valdavalt probleemina, näiteks sisserändega kaasneva probleemina. (lk 82)
  • Tänapäevane keeleoskuse kontseptsioon on seotud ennekõike keele instrumentaalse väärtusega – keel on kui ostetav ja müüdav, kuid sümboolsete funktsioonideta oskus. (lk 82-83)
    • Kadri Koreinik, "Võrukeelsus ja mitmekeelsus ELDIA projekti andmete valguses", Oma Keel 1/2013, lk 75-83


  • Kuna vähemuse ja enamuse kontseptsioonid on heal juhul sajandi või paari vanused ning olemuslikult seotud rahvusluse, rahvastiku, esindatuse ja (rahva)loenduse ideedega, siis on ootuspärane, et kõik vähemuse positsioonis olevad rühmad ei identifitseeri end vähemusena. Nii ka võrokesed, kes naljalt ei nõustu nimetama ennast vähemuseks, vaid peavad ennast eestlasteks, kes küll tüüpilisest eestlasest keelelise koodivahelduse või ka -vahetuse (code alternation vs code-switching) poolest erinevad. Võrokeste kohta on kasutatud koguni mõistet reluctant minority, mis kirjeldab nende vastumeelsust vähemuseks olemisele. (lk 32)
  • Nagu ikka asümmeetrilise kakskeelsuse puhul, kui võrokesed jälgivad nii võrukeelset n-ö alternatiivmeediat kui kohalikku eestikeelset trükimeediat ja üle-eestilisi eestikeelseid meediakanaleid, siis eesti ühiskeelsel enamusel puudub enamasti, keelevõimekust silmas pidades, juurdepääs võrukeelsele meediale. (lk 32)
  • Kuni 1990. aastate keskpaigani kasutati võru keelt kõigis ajakirjanduslikes žanrides, kuid koos võrukeelse "Uma Lehe" (UL) sünniga 2000. aastal kadus võru keel kõigist teistest kohalikest trükiväljaannetest peaaegu täielikult. (lk 33)
  • Meedia pigem segab kui toetab vähemuskeelte põlvkondlikku keeleülekannet. Ka vähemuskeelne meedia ei suuda enamat kui n-ö kahju leevendada, sel on peamiselt restitueeriv funktsioon. Uue, suures osas ingliskeelse või üksnes suurtes keeltes toimiva meedia puhul on tasakaalustamine eriti oluline. Võrukeelsetel keeletoodetel pole kaugeltki õnnestunud leevendada eesti- ja ingliskeelse meedia domineerimisest vähemuskeelele sündinud kahju. Samas on ilmne, et kui juba eesti keeles on raske saavutada meedia funktsionaalset täielikkust (functional completeness), siis võru keeles on see kordades raskem ülesanne. (lk 36)
  • Ka Vene teemat kasutatakse lõunaeesti keele õigusliku tunnustamise debatis kui negatiivse teiseesitluse võtet, nt alljärgnevas näites vastaspoole ignorantsuse demonstreerimiseks. Lõunaeesti diskursusel on paralleelid eesti-vene enamuse-vähemuse diskursusega, milles kasutatakse null-summa-mängu argumenti, mille kohaselt keeled konkureerivad omavahel ja eesti keel võib "kaotada" vene keelele lõunaeesti keele õigusliku tunnustamise tõttu. (lk 42-43)
  • Kindlalt võib väita, et võru keele olukord on muutunud võrreldes paari või kolme aastakümne taguse, keelevahetuse kõrghetke aegsega, kus võru keelt kasutati meedias (nt maakonnalehtedes) harva ja sedagi vaid naljaviskamiseks või naeruvääristamiseks. (lk 48)
  • Kõige edukam võrukeelne keeletoode on ikka traditsiooniline, arvatavasti vananeva lugejaskonnaga, üle kahe nädala ilmuv ajaleht. (lk 48)
  • Kuigi suuremat sorti vastandamist vähemus- ja enamusmeedias ei toimu, on Võru keeleaktivistide arvates keelevahetuse pööramiseks tõhus just aktiivsem ja keelemuutustega arvestavam keelehoid (language maintenance), ka keele seadusandlik kaitse – mõlemad on olulisemad makroteemad. Teised Võru keelekogukonna "hääled" näivat toetavat hoopis keele dokumenteerimise ja museaalina säilitamise (language preservation) meetmeid. (lk 49)
    • Kadri Koreinik, "Võru keelest meedias", "Kiili rikkus ja elojoud", Võro Instituudi toimõndusõq 27, 2013, lk 31-49

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel