Kolonialism

Proosa

• [Spender:] Küsige minult, kas ma usun, et asjadel, mida on kasutatud, on hing, ja ma ütlen "jah". Nad on kõik siin. Kõik need asjad, millel oli oma otstarve. Kõik need mäed, millel olid nimed. Ja meie ei saa neid kunagi kasutada ilma sealjuures ebamugavust tundmata. Ja kuidagi ei kõla need mäed meie jaoks õigesti; me anname neile uued nimed, aga vanad nimed on seal, kusagil ajas, ja mägesid tunti nende nimede all. Nimed, mis meie anname kanalitele ja mägedele ja linnadele, jooksevad maha nagu metspardi seljast vesi. Mis me Marsiga ka ette ei võtaks, selle peale meie hammas ei hakka. Ja siis me saame vihaseks ja kas teate, mida me teeme? Me käristame ta katki, rebime naha maha ja muudame ta enestele suupäraseks. (lk 61, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav")
• [Spender:] Meil, Maa inimestel, on eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptuses, oli see, et tempel asub kõrvalises kohas ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. Ja Egiptus on pisike osa Maast. Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna kinnitama ja alustama räpastamist. Me nimetame kanali Rockefelleri kanaliks ja mäe Kuningas George'i mäeks ja mere Dupont'i mereks ning tulevad veel Roosevelti, Lincolni ja Coolidge'i linnad ja pole üldse sünnis, kui nende kohtade jaoks on veel olemas nende päris nimed. (lk 61)
• Inimesed tulid Maalt Marsile. Nad tulid sellepärast, et nad kas kartsid või ei kartnud, sellepärast, et nad olid kas õnnelikud või õnnetud, sellepärast et nad tundsid end olevat palverändurid, või nad ei tundnud end olevat palverändurid. Igal mehel oli oma põhjus. Nad jätsid maha halvad naised või halvad töökohad või halvad linnad, nad tulid, et midagi leida või midagi maha jätta või midagi saada, et midagi välja kaevata või midagi rahule jätta. Nad tulid väikeste unistustega või suurte soovunelmatega või hoopiski ilma nendeta. Aga valitsuse sõrm viitas neljavärvilistel plakatitel paljudes linnades: TEIE JAOKS LEIDUB TÖÖD TAEVAS. (lk 80, ptk "August 2001: Asukad", 1974)
• Ta nimi oli Benjamin Driscoll ja ta oli kolmekümne ühe aastane. Ta unistas sellest, et Marss muutuks roheliseks ja kõrgeks puude ja lehestiku tõttu, iga aastaajaga ikka kõrgemaks, et oleks puid, mis jahutaksid linnu tulikuumal suvel, puid, mis hoiaksid kinni talvetuuli. Üks puu suudab palju ära teha: lisada värvi, pakkuda varju, pillata puuvilju või saada laste mänguplatsiks, olla terve taevamaailm, kus ronida ja rippuda; toidu ja mõnude arhitektuur - see oli puu. Aga ennekõike puhastaksid puud jäist õhku kopsude jaoks ja kõrvu kostaks õrn sahin, kui lamad öösiti oma lumivalges voodis ja see uinutab su magama. (lk 81,ptk "Detsember 2001: Roheline hommik")
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, 1974

• Oleme relvitud oma sõprade abivalmiduse ees, kes on Colombo ühes kõige suuremas ja esinduslikumas hotellis meile toad tellinud. Tunneme end halvasti selles praalivalt uhkes ja kõledas palees, mille inglased ehitasid pool sajandit tagasi. Tol ajal polnud see mitte ainult inglaste rikaste ärisõprade eluase, vaid ka seltskonnaelu keskus. Hotelli juurde kuuluvaid golfi- ja tenniseväljakuid kasutasid ka kõige suursugusemad klubid. Majas toimuvatel seltskondlikel üritustel said daamid näidata oma elegantseid õhtukleite ja kuulus hea tooni juurde juua siin vähemalt kella-viie-teed. Oldi täiesti omavahel, kui mitte arvestada saledaid singaleesi teenreid, keda ka muidugi ei, arvestatud. Milline väike inglise saareke keset troopikakuuma Colombot! Õhtupoolikul, kui kõige suurem keskpäevakuumus oli möödas, jalutasid daamid ja härrad Gall-Face-Espla-nade'il, või siis istusid daamid tõllas ja noormehed sõitsid ratsa. Tervitati, naeratati ja vesteldi kõigi seltskonna mängureeglite kohaselt. Näidati ennast ja vaadati teisi, mõlemast rõõmu tundes. Niipea kui päike oli loojunud, mindi koju, ja mitte ainult sellepärast, et laguunist tõusid üles moskiitoparved ja meelelahutuse ära rikkusid, vaid tuli end valmis seada dineeks — päeva viimaseks etenduseks. Midagi tollest ajast on hotelli avarates saalides säilinud veel tänapäevani. Õhkkond on jahe, sunnitud ja ebasõbralik, mis troopika südames võõrastust äratab.
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 6-7

• Peale selle kipub säärase väljasõidufestivaliga kaasas käima privilegeeritud pealinlase talle endale märkamatu elitaristlik-kolonialistlik hoiak. Hea näide sellest on muusik Joel Tammiku kommentaar "Mägede hääle" kunstilise juhi Raul Saaremetsa Facebooki kontol, kui too postitas piltuudise kerkivast lavast: "Tegin just nädal tagasi roadtrip'i seal kandis. See "tööstus" on ikka fenomenaalne. Mida kõike õhku lastakse. Ehk saab hea heliga vibe'i paremaks, loodan."
  • Mart Niineste, "Ida-Virumaagi väikekodanlikustub", Sirp, 13.07.2018

• Mis mind Pasteuri juures paelus, oli tema üleelusuurune reputatsioon. Teda loetakse üheks haiguste mikroobiteooria rajajaks. Isegi endistest koloniaalriikidest pärit inimesed, kes muidu Prantsuse kolonialismi ühemõtteliselt hukka mõistavad, leiavad, et vähemalt see, mida Pasteur tegi, oli hea. Et tema tõi vaktsiinid Prantsuse Indohiinasse ja Lääne-Aafrikasse, aitas parandada kohalikku hügieeni, teha joogivee analüüse jne. Ma tahtsin teada, mis selgub siis, kui nende instituutide tegevust läbi empiirilise andmestiku lähemalt vaadata. Loomulikult avanes palju keerukam pilt.
• Pasteuri mikrobioloogid said koloniaalvõimudele pakkuda aga rahvatervise teooriat, mis ütles vastupidiselt kõigele sellele, mis oli Prantsusmaal ja mujal arenenud maailmas aktsepteeritud teadmine, et keskkond, kus sa elad, ei ole rahvatervise seisukohalt üldse oluline... [---] Oluline on see, kas sinu kehasse satuvad need haigust tekitavad mikroobid, ja kui me saame need mikroobid kuidagi hävitada või nende teekonna blokeerida, siis ei ole vahet, kas sa sööd palju või vähe, elad tihedalt või hõredalt asustatud kohas, kas sinu kõrvalt jookseb läbi mingisugune malaariasääski täis kanal või on see kaetud ja suunatud maa alla – see kõik ei ole oluline. Oluline on see, et kui sul on vaktsiin, mis suudab tuberkuloosipisikuid või kollapalavikuviirust hävitada, siis me ei pea nende haiguste pärast enam muretsema. Nende vaktsiinide väljatöötamine ja kasutamine oli vähemalt teoorias tunduvalt odavam ja universaalsem lahendus kui keskkonnatingimuste ja elutingimuste parandamine.
  • Aro Velmet intervjuus: Kaur Maran, "Aro Velmet: bakterite kolonialism kummitab tänase päevani" Postimees, 25. jaanuar 2020

• Näiteks väiksemad koloniaalriigid nagu Belgia või Holland suutsid väga pikka aega hoida elus müüti, et nende koloniaalvõim oli võrdlemisi leebe ja edumeelne, seega pole neil põhjust oma mineviku pärast muretseda. Uuemad uurimused on toonud päevavalgele palju jõhkrat teavet mõlema riigi kuritegudest oma kolooniates, rassilisest vägivallast, halastamatust ekspluateerimisest, paljudest hukkunutest jne. Nüüd on see erialane informatsioon jõudnud ühiskonda ja leidnud seal elavat vastukaja, mille tulemus on koloniaalmineviku ümberhindamine. Võitlus monumentidega on kõigest üks selle ümberhindamise sümptom, mis on jõudnud kõige kiiremini rahvusvahelisse meediasse.

Kuid koloniaalset minevikku põlistanud monumentide vastu on mässatud varemgi, viimati näiteks 2015. aastal Lõuna-Aafrikas ja Inglismaal, kus nõuti Cecil Rhodesi, Aafrikas tegutsenud Briti ärimehe ja kolonialisti kujude eemaldamist. Võib arvata, et see koloniaalse minevikuga arveteklaarimine kestab veel aastaid.

• Marek Tamm, intervjuu: Indrek Tark, "Ajaloolane Marek Tamm: poliitikutele polegi vaja monumente püstitada" EPL, 01.07.2020

Luule

Ida-Euroopa —
lausiku lõputu nukrus,
melanhoolsete mõtete maa.
...
Kaugel suurlinnahiilgusest,
kaugel kaunist ja mehisest
uute mandrite võitmisest,
kaugel keisrist ja jumalast,
üleaedsele lähedal...

• Vladimir Beekman, "Ida-Euroopa valgus", 1963, lk 8