Mine sisu juurde

Krõõt Tarkmeel

Allikas: Vikitsitaadid

Krõõt Tarkmeel (sündinud 5. novembril 1985) on eesti moe- ja portreefotograaf.

Intervjuud

[muuda]
  • Peter Lindberghi loomingut enesele esimest korda teadvustades märkasin tõepoolest tugevat äratundmist ja suhestumismomenti. Midagi seal minu jaoks oli. See, millise pilguga ta inimest vaatas… Sellise õrna, aga samal ajal kuidagi läbimõeldud pilguga. Mitte möödaminnes, vaid süvitsi.
  • Portreteeritavat ei peaks jätma protsessis üksi või teadmatusse. On oluline olla tema jaoks olemas, mitte lasta ekslema minna, eelkõige iseenda kahtlustesse. Sellised tüüpilised nihelused – kas ma teen õigesti, kuidas mul läheb jne.
  • Pigem pean silmas seda, et on oluline luua kaameraesisest turvaline paik ja minimeerida ebamugavust. Tihtipeale ei ole kaameraesine inimese lemmikkoht, kus olla.
  • Kui tegu on igapäevaselt kaamerakauge inimesega, ei ole ehk esimene valik juhiseid nii abstraktsena hoida, vaid olla natuke selgem, et ei tekiks liigset ülemõtlemise momenti. Oleneb persoonist. Olemasolu ning hoidmine on mõlemal juhul olulised.
  • Kas sellist asja on, et inimene pole fotogeeniline?
Sellist asja pole olemas.
Müüt?
Fotogeenilisuse definitsioon varieerub teadvusest teadvusesse ning ei oma ühte konkreetset selgitust.
  • 90ndatel oli modell midagi enamat kui riidepuu – sisuga inimene.
  • Millega avaldada mõju, kui sult on võetud värvid? See on mu jaoks mustvalge puhul kõige intrigeerivam moment. Tehnilise poole pealt jääb suur roll kanda kompositsioonitajul ja valgustunnetusel, kuid kui räägime portreest, tuleb mängu eelkõige see, kuidas oled saanud pildistatavaga kontakti.
Kui värvilise foto puhul on lihtsam erinevate trikkide taha peitu pugeda, siis mustvalge kaader on selles osas armutum.
  • Rand on ka üks minule omasemaid lokatsioone, seal tunnen ennast kõige kodusemalt. Võib-olla on asi osalt selles, et olen Saaremaalt pärit.
Mere puhul on võtmekomponendiks teatav avaruse tunne, mis temaga alati kaasas käib. See sombupäeva olemine, milles Lindbergh naisi on pildistanud – tema piltidel päike väga ei paista –, on väga poeetiline. Kergelt udune õhk, juuksed vajunud ludusse – see loob sedasorti poeesia, mis annab minu jaoks kogu loole hästi palju juurde. Sul ei ole mere ääres võimalik jääda lõpuni viimistletuks, ikka tuul puhub seitli paigast või liiv lendab silma. Looduse kohalolu on vägagi tajutav.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel