Marianne Moore

Marianne Craig Moore (15. november 1887, Kirkwood, Missouri osariik, USA – 5. veebruar 1972, New York) oli USA modernistlik luuletaja, kriitik, toimetaja, tõlkija ja sufražist. Kogumiku "Collected Poems" (1951) eest pälvis ta Pulitzeri auhinna, USA riikliku raamatuauhinna (National Book Award) ja Bollingeni auhinna. Iroonia, keelelise täpsuse ja leidlikkuse poolest tuntud luuletaja tuntuim luuletus on "Luule" ("Poetry", esmaversioon 1919), millest - nagu paljudest tema teostest - on ilmunud mitu versiooni.

Proosa[muuda]

Väljajätted ei ole juhuslikud.
Omissions are not accidents.
- Marianne Moore, epigraaf kogumikule "The Complete Poems of Marianne Moore" (1967), lk vi; Moore'i tuntuim luuletus "Luule" oli raamatus kahanenud 29 realt kolmele. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Minu jaoks saab luuletus alguse juhuslikult pähe tulnud heast fraasist.
Ma ei planeeri kunagi värssi, sõnad kogunevad nagu kromosoomid, mis määravad protseduuri, alles hiljem võin ma teksti mõjutada või lahjendada.
Minu kirjutatut saab nimetada luuleks vaid seepärast, et selle jaoks pole ühtki muud kategooriat.
- Marianne Moore, intervjuu 1960. aasta novembris: Donald Hall, "The Art of Poetry", Paris Review 26/1961 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Kõik, mis ma olen kirjutanud, tuleneb kas lugemisest või huvist inimeste vastu.
- Marianne Moore, cit. via: Pamela White Hadas, "Marianne Moore, Poet of Affection", 1977, lk 6 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Muusikat peaks suunama kõrv, luulet kujutlusvõime.
- Marianne Moore, arvustus: Jean Gaingne, "New & Selected Poems", 1967 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Muusika ja luule vahel on paratamatu seos.
- Cit. via: Poetry Review, 26. september 1935 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Luule[muuda]

Oh, olla lohe,
Taeva võimu sümbol - siidiussi
suurune või määratu; vahel nähtamatugi.
Imetabane nähtus!

Marianne Moore, "Oh, olla lohe" ("O to Be a Dragon"), Song of America; luulekogust "O to Be a Dragon" (1957) ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Kui ei takista vähenev elujõud ja kahanev
   valvsus, saan toiduks krokodillidele - sellele apluse
   vesiliivale, mille arv on leegion. See on käepärast —
      mõlemal pool
      mind.

[---] Mina ei ole nendetaoline,
   väsimatu, kuid kui sa oled jumal, siis sa
   ei tauni mind. Ja siiski — kui sa ei või täita
      muud kui palveid, mis on maskeeritud
      vastukinkideks sinu kinkidele — unusta see palve.

Marianne Moore, "Sööda mindki, jõejumal" ([https://poets.org/poem/feed-me-also-river-god "Feed Me, Also, River God"), poets.org ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

[---]
Kõik
välised
      teotusemärgid on
      sel visal ehitisel näha –
            kõik füüsilised

katastroofi-
tunnused – hävinud
      karniis, dünamiidivaod, põletus-
      ja kirvehaavad – paistavad
            välja; sügaviku pool on

elutu.
Korduvalt
      on tõestatud, et see võib elada
      sellest, mis oma noorust
            taastada ei saa. Meri jääb seal vanaks.

Marianne Moore, "Kalad", tlk Märt Väljataga, Ninniku, september 2006

"Luule" (1919)[muuda]

Mullegi see ei meeldi: mõni asi on tähtsam
                kui kõik see sekeldamine.
   Seda täiusliku põlgusega lugedes võib siiski
                avastada, et selles on
   ometigi koht ehtsa jaoks.
       Käed, mis võivad haarata, silmad,
       mis võivad kissitada, juuksed, mis võivad tõusta
            püsti, kui peavad, need asjad on tähtsad mitte see-
                    pärast, et

neile võib asetada tähtsakõlalise tõlgenduse,
                vaid kuna nad on
   kasulikud; kui nad muutuvad nii tuletatuteks, et
                on arusaamatud, võib
   sama ütelda meie kõigi kohta – et me
       ei imetle seda, mida
       me mõista ei suuda. Nahkhiir,
            kes püsib pea alaspidi või otsib mida-
                    gi söögi-

poolist, pingutavad elevandid, maas veerlev metshobune,
                väsimatu hunt puu
    all, nihkumatu kriitik, kelle nahk tõmbleb nagu
                hobusel, kes tunneb kirpu, pesa-
    pallihull, statistik – üksteise järel
        võib loetleda juhtumeid, kui
        keegi tahab; ei ole ka kohane
            põlastada "äripabereid
                    ja

kooliraamatuid"; kõik need nähtused on tähtsad.
                Tuleb siiski teha
    vahet: kistuna tähtsusse pool-
                     poeetidest,
                pole tulemuseks mitte luule,
    mitte enne, kui autokraadid meie seas võivad saada
        "kujutlusvõime
        tähttäheldajateks" – kõrgemal
            jultumusest ja triviaalsusest ja nad võivad esitada

ülevaatuseks kujuteldavad aiad, milles on tõelised
                kärnkonnad, enne me seda ei
    saa. Vahepeal aga, kui sa nõuad ühelt poolt,
                eirates nende arvamust –
        luule toormaterjali
     kogu oma tooruses ja
     seda, mis on, teiselt poolt,
        ehtne, seni huvitab sind luule.

Marianne Moore, "Luule" (1919. aasta versioon) ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}
- Asüllaabiline tõlge. Moore'i algtekst on süllaabilises värsimõõdus.

Välislingid[muuda]

Marianne Moore'i luulet Märt Väljataga tõlkes ajakirjas Ninniku, september 2006 (8)