Marianne Moore
Marianne Craig Moore (15. november 1887, Kirkwood, Missouri osariik, USA – 5. veebruar 1972, New York) oli USA modernistlik luuletaja, kriitik, toimetaja, tõlkija ja sufražist. Kogumiku "Collected Poems" (1951) eest pälvis ta Pulitzeri auhinna, USA riikliku raamatuauhinna (National Book Award) ja Bollingeni auhinna. Iroonia, keelelise täpsuse ja leidlikkuse poolest tuntud luuletaja tuntuim luuletus on "Luule" ("Poetry", esmaversioon 1919), millest - nagu paljudest tema teostest - on ilmunud mitu versiooni.
- Väljajätted ei ole juhuslikud.
- Omissions are not accidents.
- Epigraaf kogumikule "The Complete Poems of Marianne Moore" (1967), lk vi; Moore'i tuntuim luuletus "Luule" oli raamatus kahanenud 29 realt kolmele.
- Minu jaoks saab luuletus alguse juhuslikult pähe tulnud heast fraasist.
- Ma ei planeeri kunagi värssi, sõnad kogunevad nagu kromosoomid, mis määravad protseduuri, alles hiljem võin ma teksti mõjutada või lahjendada.
- Minu kirjutatut saab nimetada luuleks vaid seepärast, et selle jaoks pole ühtki muud kategooriat.
- Intervjuu 1960. aasta novembris: Donald Hall, "The Art of Poetry", Paris Review 26/1961
- Kõik, mis ma olen kirjutanud, tuleneb kas lugemisest või huvist inimeste vastu.
- Cit. via: Pamela White Hadas, "Marianne Moore, Poet of Affection", 1977, lk 6
- Muusikat peaks suunama kõrv, luulet kujutlusvõime.
- Arvustus: Jean Gaingne, "New & Selected Poems", 1967
- Muusika ja luule vahel on paratamatu seos.
- Cit. via: Poetry Review, 26. september 1935
Luule[muuda]
Oh, olla lohe,
Taeva võimu sümbol - siidiussi
suurune või määratu; vahel nähtamatugi.
Imetabane nähtus!
- "Oh, olla lohe" kogumikust "Oh, olla lohe" (1957)
Kui ei takista vähenev elujõud ja kahanev
valvsus, saan toiduks krokodillidele - sellele apluse
vesiliivale, mille arv on leegion. See on käepärast —
mõlemal pool
mind.
- "Sööda mindki, jõejumal"
"Luule" (1919)[muuda]
Mullegi see ei meeldi: mõni asi on tähtsam
kui kõik see sekeldamine.
Seda täiusliku põlgusega lugedes võib siiski
avastada, et selles on
ometigi koht ehtsa jaoks.
Käed, mis võivad haarata, silmad,
mis võivad kissitada, juuksed, mis võivad tõusta
püsti, kui peavad, need asjad on tähtsad mitte see-
pärast, et
neile võib asetada tähtsakõlalise tõlgenduse,
vaid kuna nad on
kasulikud; kui nad muutuvad nii tuletatuteks, et
on arusaamatud, võib
sama ütleda meie kõigi kohta – et me
ei imetle seda, mida
me mõista ei suuda. Nahkhiir,
kes püsib pea alaspidi või otsib mida-
gi söögi-
poolist, pingutavad elevandid, maas veerlev metshobune,
väsimatu hunt puu
all, nihkumatu kriitik, kelle nahk tõmbleb nagu
hobusel, kes tunneb kirpu, pesa-
pallihull, statistik – üksteise järel
võib loetleda juhtumeid, kui
keegi tahab; ei ole ka kohane
põlastada "äripabereid
ja
kooliraamatuid"; kõik need nähtused on tähtsad.
Tuleb siiski teha
vahet: kistuna tähtsusse pool-
poeetidest,
pole tulemuseks mitte luule,
mitte enne, kui autokraadid meie seas võivad saada
"kujutlusvõime
tähttäheldajateks" – kõrgemal
jultumusest ja triviaalsusest ja nad võivad esitada
ülevaatuseks kujuteldavad aiad, milles on tõelised
kärnkonnad, enne me seda ei
saa. Vahepeal aga, kui sa nõuad ühelt poolt,
eirates nende arvamust –
luule toormaterjali
kogu oma tooruses ja
seda, mis on, teiselt poolt,
ehtne, seni huvitab sind luule.
- Asüllaabiline tõlge. Moore'i algtekst on süllaabilises värsimõõdus.