Marjana Betsa

Marjana Betsa (sündinud 1. jaanuaril 1978 Kiievis) on Ukraina diplomaat.

Intervjuud[muuda]

Selle poole aastaga on meie elu pöördunud pea peale. Me peame võitlema ning vastu hakkama, sest meil pole muud valikut kui sõdida ning see sõda võita. Asi pole praegu ainult Ukrainas või Venemaas, sest Ukraina kaitseb praegu tervet Euroopat ning kogu demokraatlikku maailma kurjuse eest, ühe täiesti teistsuguse barbaarse tsivilisatsiooni eest. Meie ainus valik on võidelda ja hakata vastu, sest sellest sõltub meie püsima jäämine, meie vabadus ning meie iseseisvus. Eesti-suguste partnerite abiga, kes te olete meid tohutult palju toetanud nii sõjaliselt, poliitiliselt kui majanduslikult, loodan ma, et me tõepoolest saavutame võidu.
Ukraina on väga vapper riik. Meil on äärmiselt vapper president ning meie vaprad inimesed on iseseisvuse ja vabaduse nimel valmis oma elu loovutama, aga meil on võitlemiseks tarvis relvi.
NATO relvastus, mida me oleme saanud, on väga tänapäevane ja tõhus ning selle kasutamiseks on tarvis väljaõpet. Sanktsioonid moodustavad aga teise samba. Venemaa peab mõistma, et agressioon toob endaga kaasa tagajärjed.
Venemaa tuleb isoleerida nii poliitiliselt kui majanduslikult. Sanktsioonid peavad olema tugevad. Praegu on nad küll tugevad, aga mitte piisavalt karmid, et need sunniksid Venemaa Ukrainast taganema.
Üks Venemaa eesmärkidest on kindlasti tekitada nii meis kui meie partnerites väsimust. Nõnda kasutavad nad selleks ära näiteks toidu- või energiakriisi, mis ähvardab eesseisval talvel. Nad kasutavad erinevaid kriise väljapressimiseks.

Meie, ukrainlased, aga ka rahvusvaheline kogukond peaksime andma endast kõik, et väsitada ära Venemaa. Väsitada nad ära, kuni neil pole enam ressursse, kui ka nende majandus ei pea enam vastu, nii et neil puudub võimekus sõda jätkata.

Mida nõrgem on Venemaa, seda tugevam on Ukraina, seda rohkem elusid on võimalik päästa ning seda kiiremini lõpeb sõda.
[K]õrge elektrihinnaga on võimalik elada. Aga kui sinu riiki ja linnu pommitatakse, sinu inimesi tapetakse, siis seda ei saa enam tagasi keerata. Vaenlase võib alistada, kuid kaotatud elusid tagasi saada võimalik ei ole.
Kui keegi peaks sõjast ära väsima, tuleks neil ette kujutada, et see juhtub nende riigiga. Viiendik teie territooriumist on Venemaa poolt okupeeritud, Vene tankid sõidavad mööda teie tänavaid, teie pereliikmed surevad ja peidavad end pommivarjendites, teie armastatud linnad hävitatakse. See kõik on vägagi võimalik.
Ukraina kaitseb praegu Euroopa julgeolekut. Isiklikult usun, et pärast seda sõda saab Ukrainast uus suurjõud Kesk- ja Ida-Euroopas, sest me suutsime purustada Vene armee, mida peeti maailmas võimsuselt teiseks sõjaväeks. Küsimus pole ainult sõjalises jõus, vaid kaitsetahtes. Meie kaitseme oma maad ning meie pole kellegi teise maale tunginud. Meie tahe on võita, sest see on meile eksistentsiaalne võitlus. Meie sõnum kõikidele riikidele on, et kujutage ette, et see juhtub teiega, ning selle vältimiseks tuleb aidata Ukrainal võita. Eesti, Läti ja Leedu elasid läbi Nõukogude okupatsiooni ning seetõttu mõistate te seda väga hästi.
Eesti on küll väike riik, aga ühe elaniku kohta sisemajanduse kogutoodangust on Eesti olnud maailmas kõige suurem Ukraina sõjaline abistaja – see on täiesti hämmastav! Te olete esimesed, sest mõistate, et Ukraina kaitseb praegu ka Eestit. Kõik Balti riigid mõistavad seda, sest teie teate, mis tunne on elada 50 aastat okupatsiooni all. Teie teate, mis on koonduslaagrid, mis on piinamine, tagakiusamised ja massimõrvad. Sellepärast oli Eesti ka esimeste riikide seas, kes hakkas meile kõikumatult abi pakkuma.
Rahu saab tulla vaid Ukraina tingimustel ning see tähendab, et Venemaa peab lahkuma kõigilt okupeeritud aladelt.
[M]eie parim julgeolekugarantii on NATO. Oleme seda alati teadnud ning NATOga liitumine on kirjutatud ka meie põhiseadusesse. Me ei arvanud kunagi, et selline jõhker sissetung võiks aset leida, kuid pärast genotsiidi, pärast Butšat, Irpini, Borodjankat, Mariupolit, Sjeverodonetskit, pärast kõiki julmusi ning sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid mõistame, et ainult NATO saab tagada meie julgeolekut. Samas mõistame, et meist ei saa NATO liige ei homme ega ka kuu aja pärast.
Ei, muidugi pole see ainult Putini sõda. See on sõda, mida Venemaa ametlike arvamusküsitluste järgi toetab ligi 70 protsenti venemaalastest. On kohutav, et 21. sajandil toetavad nii paljud ikka veel fašismi ja natsismi ning rahumeelselt elavate inimeste tapmist. Vaid 30 protsenti leiab, et sõda peaks lõppema, ning enamjaolt arvavad nii noored inimesed.
Venemaa rahvas peaks ka mõistma, et sõjale vastu olemine ning vastumeelsuse näitamine on kaks eri asja, sest passiivsus tähendab sõja toetamist. Kuue kuu jooksul pole venelased korraldanud mitte ühtegi suurt sõjavastast meeleavaldust, olgu siis Venemaal või kusagil mujal. Arvestades, kui palju inimesi on tapetud, on see tõepoolest kurb.
Ausalt öeldes arvan, et ukrainlased ei andesta Venemaale eales ning sõjast tingitud trauma kestab veel mitu põlvkonda. Pole võimalik unustada kõiki neid inimesi, kes põletati elusast peast, keda piinati, tapeti ja saadeti koonduslaagritesse. Kardan, et selliseid asju ei ole võimalik ka aastakümnetega andestada.
Ukraina taasülesehitus on väga pikk protsess ja seda mitte ainult majanduslikult, vaid ka ühiskonnale psühholoogiliselt. Praegu on meie peamine sihtmärk sõda võita, kuid meie elu ei ole kahjuks enam kunagi selline, nagu see oli enne 24. veebruari.
[Sõja algusest Kiievis 24.02.2022:] Ärkasin üles mitte plahvatuste peale, vaid olin üleval, et sättida end valmis helikopterile minemaks, aga siis lugesin sotsiaalmeediast, et algas sõda. Siis nägin taevas lendamas hävitajaid ja kuulsin plahvatusi. Linn oli peaaegu inimtühi.
Ukrainlased on väga sihikindlad inimesed, olgu olukord nii raske kui tahes. Võidavad kas nemad või meie, aga meile on see võitlus eksistentsiaalse tähendusega.
- Marjana Betsa, intervjuu: Rauno Matvejev, "Ukraina suursaadik Eestis: kui keegi väsib sõjast, tuleks ette kujutada, et Vene tankid sõidavad teie tänavatel", Postimees, 24. august 2022

Välislingid[muuda]