Eduard Viiralt, sa valisid Marrakešši tulekuks juulikuu. Kas sa aimasid, et tabasid karvapealt õige aja? Mõni nädal varem saabudes oleks sa kahe jalaga astunud tähnilise tüüfuse käärivasse katlasse.
Maroko Prantsuse Protektoraadi valitsus ei söandanud häirida Prantsusmaad ega välisilma teatega Atlase taga, Sussis puhkenud taudist. Püüti varjata ka haiguse kiiret kandumist Atlase berberi küladesse. Nagu Sussis, nii polnud ka mägedes kahe aasta jooksul langenud tilkagi vihma. Esimesel aastal saadi kuidagi läbi vanade tagavaradega. Kui ka järgmisel künniajal mullapind kivikõva püsis, kui näljatont irvitama hakkas, kui inimestel ja lojustel polnud enam midagi suhu pista ning elujõud nende liikmeist kadus, siis hakkaski imelik palavik noori ja vanu hauda viima.
Tõusid hääled: "Põgeneme põhja poole! Läheme linna! Marrakešis on leiba ja vilja küllaga!"
Ning tagamaade ja mägede berberid asusid teele perede ja pisikutega, jättes maha oma maatükid ja elamud. Tuigerdades venis nende rivi mäekurudel ja lauskmaa teedel uue Meka, Marrakeši poole. Hinge püüti sees hoida teeveerel maast kaevatud targhuda poolmürgiste juurtega. Siin ja seal jäi maha jõuetusse ja tüüfusesse surnuid.
Kas oli maailm Jeremia aegadest saati paranenud? (lk 272-273)
Veebruaris-märtsis olid taudi küüned juba Marrakešis kinni. Võidumarsil määras taud oma dessandipataljoni sõdureiks riidetäid. Marrakešis ei olnud kunagi nähtud nii palju täisid. Nad ronisid äkki igal pool inimeste peal, bussides ja kinotoolidel. DDT pulber oli alles leiutamata. Kes täidest endas haiguse idu kandis, see selle ka inimestele edasi andis.
Kus oli taudil toredam tuuseldada kui Marrakešis? Kaubanduse ja lõbustuse sõlm, 200 000 elanikuga keskus põhjast ja lõunast kokku tulevatele killavooridele, alati üle külvatud liikuvaist inimestest. Terve rägastik ahtaid tänavaid, kakssada registreeritud ja kaks tuhat registreerimata lõbunaist. (lk 273)
