Nickole Brown

Nickole Brown on USA luuletaja. Ka tema abikaasa Jessica Jacobs on luuletaja.

Luule

Ärge saage must valesti aru.
Olen häbelik tüdruk, ma ei suutnud isegi lahti riietuda
ühes neist lääne kuumaveeallikatest,
kogu see paik täis hulpivaid
ohtralt imetud nibusid ja pinnal hõljuvaid
munandikotte, kui mina istusin jäigalt
nagu Gidget, ristisjalu ja piinlikult
naeratades rannal. Asi on lihtsalt selles, et tigu
on millelegi pihta saanud - ei poiss ega tüdruk,
vaid mõlemad, see loomake on peaaegu müütiline - tõeline
hermafrodiit, kes ihuüksi
läheb omaenda iselaadi krüopanka ja küpsetab
isennast, teeb uue portsu mitte-nii-vetruvaid
õhukestes kirbusuurustes kestades. Kuid ei, see ei ole
mina. See tundub üksildane. Parem veel, koos kellegi
teise sugudevahelisega ta
sihib, tõmbab oma vibu vinna, laseb noole,
siis ootab, kuni teda vastu
tabatakse. Ma poleks suutnud seda jama välja mõelda,
kui oleksin tahtnud - see ei ole metafoor,
vaid teaduslik fakt - telum amoris - sõnasõnalt,
armurelv - James Bondi vääriline nool,
varustatud nelja teraga, mida vürtsitab
kogu seksijutt, mida üks tigu võib tahta.
Cupido ei suuda võistelda selle
molluskite ühendusega, kuna te teate,
kuidas teod liiguvad, on eelmäng aeglane -
aeglane, aeglane, aeglane - minu moodi seks -
kestab edasi ja edasi, kuni see pool,
kes esimesena noole sai, saab isu täis
ning tõuseb, et vastu lasta. Nüüd, seda teades,
võin öelda, et ma ei tulnud välja
kõik need aastad tagasi, mida iganes see tähendab. Ei,
kui ma lõpuks leidsin koha
oma kehale teise naise
voodis, muutusin lihtsalt
kuivamaateoks. Väsinud olemast
mehe iha lekkiv anum,
pidin ma tundma
kedagi võrdset mulle vastu surumas,
valmisolekut haavatud saada ja
haavata, võtta vastu ja anda samal
ajal. Lihtsalt öeldes, vajasin sellist sorti armastust,
mis lõpuks ometi laseks mul liikuda omas tempos;
pidin saama lasta
omaenda kuradima noole.

• Nickole Brown, "Autoportree kuivamaateona" ("Self-Portrait as Land Snail"), poets.org, kogust "To Those Who Were Our First Gods", 2018  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}