Patricia Reilly Giff

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Patricia Reilly Giff (sündinud 26. aprillil 1935, Brooklynis New Yorgis USAs) on USA lastekirjanik ja õpetaja.


"Vee tänav"[muuda]

Patricia Reilly Giff, "Water Street", Yearling, 2006.

  • [Thomas:] Ta kirjutas lugusid kõigest, mida ta nägi, ja ta nägi paljutki. Ta kõndis mööda Brooklyni tänavaid vee ääres või nõjatus Livingstoni tänaval poeakende vastu, vaadates mööda ruttavaid inimesi, mõeldes välja lugusid neist ühe või teise kohta. (lk 3)
  • [Thomas:] Vahel meenutas ta, kuidas see kõik alguse sai, see tema kirjutamine, ja ta mõte hüppas naise kraele ja varrukaservale, mille alt paistis vaevu käeranne.
Veidral kombel ei suutnud ta kujutleda tema nägu ega teadnud enam ta nime, kuid ta teadis, mida naine tegi, õpetas talle tähti, õpetas talle sõnu, kummardudes ette, ja ta mäletas, kuidas naine kord ütles: "Üheainsa suletõmbega, Thomas, võid sa muuta tervet maailma."
Tookord ei teadnud ta, millest naine kõneles; ta pidas seda võimatuks. Kuid nüüdseks teadis ta seda juba pikka aega, sestsaati, kui ta oli hakanud kirjutama, päriselt kirjutama. Ta võis otsustada, millist maailma ta paberil tahtis, ja selline maailm sündiski. (lk 3)
  • [Bird:] Kui ta vaid suutnuks tollest päevas kinni hoida, püsida tolles hetkes igavesti, suruda selle oma rusikaisse nii, et see ei põgeneks.
Kui vaid. (lk 11)
  • [Üks tüdrukuist Birdi ja Thomase koolis:] "Ta annab poisile kompvekke. Nad tõenäoliselt abielluvad." (lk 61)
  • [Bird:] Talle ei olnud kirjutamine kerge. See polnud nagu aritmeetika, mitte nagu numbrite tulp, mis tuli liita või lahutada tahvli ülemisest servast alumiseni välja, puhas ja korralik; või loodusteadus, asjade põhjuste väljaselgitamine. (lk 65)
  • [Bird:] "Raamatud on sama tähtsad kui toit."
Annie hakkas naerma, kolistades oma kudumisvarrastega. "Ma tahaks näha, kuidas sa päevagi toiduta läbi ajad, preili Crow, ja siis seda uuesti ütled."
  • [Bird:] Thomas mäletas kõike. Võib-olla sellepärast oligi ta nii hea kirjutaja. Mida ta mäletas, pani ta paberile, kuid see tuli välja teistmoodi, huvitavam, põnevam kui Bird oleks iial kujutleda suutnud. (lk 90)
  • [Bird:] Ta küünitas issi raamatu järele, mis lebas väikesel laual, ja püüdis hämarikus lesides lugeda, sõtkudes põlvedega tekki. Ta võis veel viis või kümme minutit üles tõusmata olla ning ta nautis voodi soojust ja lugu, millega ta alustas.
Mis tunne võis issil olla, kui ta esimest korda sama lehekülge lugeda üritas? Ta võis peaaegu et näha issi sõrme iga sõna all, tema sosinal häält, mis sõnu omaette kordas. Kuidas oli ta sellega üldse hakkama saanud? See tundus võimatu. (lk 95-96)
  • [Thomas:] Mis kasu oli kirjutamisest, kui keegi ei lugenud, mis sul öelda on? (lk 134)
  • [Thomas:] See oli see lugu, millest ta tõesti tahtis, et tüdruk seda näeks: lugu tüdrukust, kes pidas endast vähem kui ükski teine, kes muretses kõikide pärast, isegi kui ta seda ei tahtnud, ise kui see teda ärritas. Tüdrukust, kes kartis ja seda alles vaevu teadiski, kuid kes oli saamas ravitsejaks nagu tema ema, sest tema jaoks pole olemas midagi muud, ja kuidas neil kõigil vedas, et nad teda üldse tundsidki. (lk 136)

"Hunter Moran päästab maailma"[muuda]

Patricia Reilly Giff, "Hunter Moran Saves the Universe", New York: Holiday House, 2012.

  • Järgmiseks möödume Püha Ursula kirikust. Isa Elmo vihmuti töötab isegi vihma ajal. Kui ta parasjagu hingi ei päästa, päästab ta muru. (lk 7)
  • "Meie suur probleem on natuke sinu süü," ütlen ma Zackile. Selle rõhutamiseks hoian kaht sõrme tollijagu teineteisest lahus.
Zack hammustab huulde. Vahete-vahel ta teeb seda, hambad krigisemas ühel ja siis teisel pool. Ta ei vasta; ta ei pea vastama. Me võime peaaegu et teineteise mõtteid lugeda.
Ja tema mõtleb, et me poleks pidanud üldse püüdmagi tema tunnistust muuta, isegi kui me tahtsime vaid ema tundeid säästa.
See oli ainult väike muudatud, F-ist A teha. Üks püstine pastakakriips. (lk 7-8)
  • Me lõikame üle raamatukogu muruplatsi, pead maas, et proua Wu meid ei näeks. See on viga. Ma põrkan vastu vanaproua Campbelli, kes pillab maha oma käekoti, hunniku raamatuid ja mõned pabertaskurätid. Kohu tema kannul on ta koer Fred. Fred on väike, pruun ja karvane ning tema hingeõhk võib su siruli lüüa; Fred haukaks peaaegu tüki mu jalast.
"Raamatukogu tehakse kohe lahti," ütleb vanaproua Campbell.
Ma korjan maast tema asjad ja kiikas uksel seisva sildi poole. Hiiglaslikud tähed. KOERTELE KEELATUD.
Vanaproua Campbell osutab oma tohutule poekotile.
"Fred hüppab lihtsalt sinna sisse," ütleb ta. "Ja nii iga kord."
Kui proua Wu seda teaks, saaks ta südari. (lk 9)
  • Möödume linnaväljakust, pargist linna südames. Otse selle keskel on postamendi otsas hiigelsuur rauast pott. See on Lester Tinwitty enda katel, rohkem mõlgittud kui hambaarsti auto.
Lester sadas õhupalliga maha, sepistas katla ja jäi siia linna asutama. Nälginud asunikud tuikusid ükshaaval kohale ja sosistasid: "Suppi, suppi." Lester pidi vaid potti segama.
Olen rõõmus, et mind siis siin polnud. Oleksin parema meelega söönud puulehti või tõrusid kui seda suppi, kas või surnuks nälginud. (lk 13)
  • Ema on üliäge. Ta saab pallile pihta samahästi kui kutseline pesapallur. Noh, peaaegu. Ja ta teeb maailma parimaid spagette. See on tema parim retsept. Aga ta on närvipundar. Ta muretseb murdvarguste, bakterite ja mustade küünealuste pärast. (lk 20)
  • Uks lendab lahti ja issi kõrgub meie kohal. "Te teete oma emast enneaegselt vanaeide," ütleb ta.
Laseme pead norgu. Vaene mees ei taipa, et ema ongi juba vana. Ta on vähemalt kolmekümnene. Selle kohta näeb ta siiski veel päris hea välja. (lk 36)
  • Istume oma vooditel ja ootame igavesti, vähemalt kella üheteistkümneni. (lk 38)
  • "Noh..." tõuseb Zack oma toolilt. "Aeg on tšellot harjutada. Ma lähen toon ainult..." Ta jooksub trepist üles tühja kasti järele.
"Ma lähen Zackiga kaasa." Poen ema toolilt välja ja suundun ohutuse poole. "Mulle meeldib muusikat kuulata."
William irvitab. Tal on siiani muhk peas selle kohas, kus tšello teda tabas. PEalegi nägi ta, kuidas me tšello kahe päeva eest tagaaeda matsime. Zack ja mina korraldasime talle piduliku ärasaatmise, matuse kahekümne ühe kahurisaluudiga. Muidugi ilma kahuriteta. (lk 51)