Soomlus

Proosa

• Mina ütlen selle põhjal, mida ma nende paari päeva jooksul seal nägin ja kogesin, et eestlus võib Eestis säilida ja see saabki säilida ainult Eestis. On olemas kõige paremad võimalused, et eestlus säilib ja areneb sellel maal, mis on eestluse kants ja ainus kants. Ma ei tea, kui palju väliseestlasi on olemas laias maailmas. Nad on ilmutanud elavat ja austusväärset kultuuritegevust, kuid on loomulik, et mõne generatsiooni pärast eestlus mujal kui Eestis kaob. Võrdluseks võiks võtta näiteks soomluse Ameerikas. See on isegi hästi säilinud, see Ameerika soomlus. Kuid sellele on kaasa aidanud mõned lisategurid, mida minu meelest on olnud kolm: ühine asustus, kohaliku keele oskamatus ja tagasihoidlik haridustase. Just need tegurid on elus hoidnud soomlust Ameerikas vähemalt paar inimpõlve. Aga sedamööda, kuidas need tegurid ära langevad, kaob ka soomlus Ameerikast. Ja eestluse säilimine välismaal, nii paradoksaalne kui see ka on, on minu arust veel nõrgemal alusel just sellepärast, et need eestlased, kes põgenesid välismaale, olid enamasti üsna kõrge haridustasemega. Neil on kergem kohaneda selles ühiskonnas, kus nad peavad elama ja mida neil tuleb teenida. Ja sellepärast ma ei usu, et eestlus välismaal säiliks niigi kaua, kui on püsinud soomlus näiteks Ameerikas. Ja sellepärast, kui me tahaksime midagi teha selle heaks, et rajada eestlusele head tulevikuvõimalused, ei näe ma muud vahendit kui hoida üleval kontakte Eestis elavate eestlastega.
  • Urho Kaleva Kekkonen, "Kõne soome estofiilidele" (14. mai 1964), tõlkinud Sirje Olesk, Akadeemia 2/2005, lk 240

• Olin väga vaikne laps, selline, kes elas täiesti oma maailmas. Armastasin olla sageli üksi ja viibisin meelsasti looduses. Selles on avaldunud ka see oluline osa soomlusest, mis minus senini säilinud on.

Suviti armastasin metsa ja linde; armastasin metsa helisid. Näiteks, kuidas kõlab vastu kuiv mets, kuidas niiske; või haavik või mõni muu lehtmets.

Ja teisalt armastasin talve, lume hääli ja valgust, sellist pärast polaarööd saabuvat säravat kirkust. Kristalse jää valgusemängu ning suuri heledaid lumevälju keset arglikke, aga pealetungivaid valgusvihke. Siin Soomes on see nii domineeriv, et kahtlemata on mõjutanud see ka minu tööd. (lk 4)

• Kaija Saariaho, intervjuu: Jüri Reinvere, "Vastab Kaija Saariaho", Teater. Muusika. Kino 6/1999, lk 3-13 (intervjueeritud Helsingis, märts 1998)