Spontaansus

Proosa

• Mõnikord mõtleb Charlotte kontrastiks omaenda kallist mehest ja tõrjub siis selle mõtte eemale. Tom, kes oli tarmukas, spontaanne, täis energiat ja uudishimu, kes, samamoodi nagu Charlotte, suutis oma õpetamisega kolleegidel sokid jalast rääkida, kelle peale kõik koolid jahti pidasid. Tom, kelle eluküünla viiekümneselt nii ebaõiglaselt kustutas üks neist julmalt galopeerivatest varastest vähkidest - nad ei saanud midagi teha, hoidsid ainult palju teineteisel käest kinni, elasid ühe päeva kaupa, ootasid.
  • Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017, lk 50

• Kõige loovam ja spontaanseni ühiskonnavorm oligi ilmselt korilus. Spontaansus nõuab suurt ajalist ja ruumilist ressurssi, kuid "vaba aega" ja "vaba ruumi" meil peaaegu enam polegi. Ja see varandus kahaneb tulevikus veelgi. Eestis on siiski veel küllalt palju spontaansusressurssi. Ajalist spontaansust küll üha vähem, kuid ruumilist natuke veel on. Me oleme loomupäraselt harjunud, et astume uksest välja ja meie ümber on imeline pastoraalne tühjus. Me ei taha tegelikult kohaneda ühegi muu eluvormiga, mis ei paku priipärast ruumilist avarust.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 146

• Nii supilinlased kui tartlased üldse on mõnusalt spontaansed. Ma olen ise ka hästi spontaanne, seepärast mulle sobib, kui tullakse külla ilma kuu aega selleks ette valmistumata. Mul endal oli Tamperes juhus, kui otsustasin jalgrattaga sõites oma sõbranna poolt läbi hüpata. Andsin ukse taga kella ja mulle vaatas vastu väga kohkunud nägu, umbes nagu: "Miks sa siin oled? Kas sinuga juhtus midagi?"
  • Heidi Iivari, intervjuu: Margit Veromann, "Soomlanna Heidi Iivari tõid Tartusse sisetunne ja maagia", Supilinna Tirin, nr 13, 20. aprill 2015, lk 4-5

• Linda Kits-Mägi, kes töötas abikaasaga külg külje kõrval, ei lasknud oma maalijaisiksust lämmatada. Olles samuti särav, rikka paletiga kolorist, lõi ta Elmar Kitse omadest mitte vähem rafineeritud värvikooslusi. Teda võiks nimetada ekspressionismi kalduvaks impressionistiks, kellele olid esmatähtsad värv ja valgus. Ehkki tema spontaanne maalimisviis võib vahel paista hooletu, on tal iga pintslilöök ja värvinüanss paigas. Ta on maalinud valgusküllaseid interjööre, portreesid, lõputult maastikke, natüürmorte ja lilli. Tema "Autoportree" kohta ütles üks vaataja toredasti: "Nii vahetu, otsekui oleks nõusid pesemast tulnud, põll ees, ning istunud korraks enesele poseerima."
  • Mai Levin, "Kitsede pere jätab sügava jälje", Postimees, 31.08.2020, lk 19

• Millest rääkides: kord lugesin ma New York Timesist ühe Ameerika meisterkoka artiklit, kes väitis, et üksi tõeline kokk ei hoia ahju lähedal ei õli ega ka midagi muud, sest kuumus rikub nende peenemad maitseomadused. Sellest olen ma sunnitud järeldama, et ma pole tõeline kokk. Mulle meeldib, kui süüa tehes on vajalikud asjad käepärast, ja just see teeb minu valmistatud toidu heaks. Seepärast hoian ma koos oma tavalise oliiviõli ning basiiliku-, tšiili- ja küüslaugumaitselise õliga ahju lähedal ka soja-, kala- ja Worcesteri kastet, kuiva valget vermutit, Amontillado šerrit, Marsalat, Hiina küpsetusveini, saket ja mirinit. Kui ma ei saa toitu valmistada spontaanselt, siis kaotan ma hulga lõbu ja huvi. Pealegi kasutan ma neid sel moel piisavalt palju, et ained saavad otsa enne, kui väidetavalt ahju kõrval seismise pärast mingid ained neist kaovad. (lk 16)
  • Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011