Sümfoonia

Proosa

... ma pidin tegema ühe sümfoonia Concert spirituel'i avanumbriks [...] see meeldis niisiis erakordselt, proovides olin väga mures, kuna ma polnud elu seeski midagi halvemat kuulnud; te ei või endale ette kujutada, kuidas nad sümfoonia kaks korda järjest maha soperdasid ja maha saagisid... ma oleksin seda meelsasti veel kord proovinud, aga kuna kogu aeg oli nii palju asju proovida, ei jäänud enam aega — sümfoonia hakkas peale, ja kohe esimese Allegro keskel oli passaaž, mida ma teadsin kindlasti meeldivat, kõik kuulajad olid sellest vaimustatud — ja aplodeeriti kõvasti —, kuna ma aga teadsin, siis kui seda kirjutasin, millise efekti see pidi tekitama, kordasin seda lõpus veel — nii tuli nüüd välja da capo. Andante meeldis ka, eriti aga viimane Allegro — kuna ma kuulsin, et siin alustavad kõiki Allegrosid esiteks kõik pillid korraga ja unisoonis, alustasin mina ainult kahe viiuliga, kaheksa takti pianos — selle järele tuli kohe forte —, seega tegid kuulajad, nagu ma ootasingi, piano peale: psst! — ja siis tuli kohe forte — fortet kuuldes plaksutavad nad alati...
- Wolfgang Amadeus Mozart, kiri Pariisist 3. juulil 1778, cit. via Nicolaus Harnoncourt, "Kõnelev muusika", tlk Tarmo Vaask, 2003, lk 209

Mis on üheksas sümfoonia väärt, võrreldes vana lööklauluga, mida mängivad leierkast ja mälestused! (lk 26)
Kunstnikul tuleb kuulajale lõivu maksta. Seepärast pühendaski Bruckner ühe sümfoonia armsale Jumalale. (lk 60)
- Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999

Paljud inimesed arvavad, et nad on siin elus ostnud pileti Gilberti ja Sullivani etendusele. Kuid alles siis, kui on juba liiga hilja, avastavad nad, et elu on hoopis Schnittke ängistav sümfoonia.
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, Tallinn: Eesti Raamat, 2008, lk 200

Luule

Ning äkki kajab orel, harf, triangel,
torm tantsides lööb takti plekist pangel,
pump hoovinurgas kräunub nagu kass,
metalne laul käib sillakaare ketis,
kukk tornil kireb kriiskavas falsetis
ja keldripõhjas põrab tume bass.

Flööt luksub naerda teispool taevakummi,
maa sisemuses taotaks hiiglatrummi –
kõik väriseb, ja kuna ma veel rühin
ja heitlen häälte, helinate vooga,
mu üle juba paiskub hirmsa hooga
maailma suur sümfooniline mühin.

Betti Alver, "Hääled" kogus "Tähetund", lk 73

Kareda nõmme sümfoonia -
                augustipõud.
Vaikuse avamäng.
Kastehein.
              Tuulehoog kaame.
Vines on silmapiir peidus
      nagu lihastes jõud.

Kerkivad
      pilvede
        tumedad klaverikaaned.
Mustvalge klimberdus.
     Kauge ja algne ja ürgne.
Nagu hüüd,
     nagu püüd,
        mis endasse tagasi põikub.
/---/
Valgus põgeneb,
        kannul tumeda tiine vari.
Basse - kirvega!
        Veel kord kirvega basse!
Noodipilpad ja tolm!
       Sarved maas, tormab helide kari
üle kareda nõmme meisse -
       sümfooniasse!

Arvi Siig, "Kolmas katkend poeemist "Hotell Mysteric" [1985], rmt: "Sõnad soojas süliriimis - seks eesti luules" (2011), lk 73