Tõnis Arjus

Tõnis Arjus (sündinud 7. jaanuaril 1985) on eesti arhitekt.

Intervjuud

Linnaarhitekt on lõppude lõpuks lihtsalt üks nimetus. Eks tal ole selline traditsiooniline hõng juures ja seetõttu on kujunenud teatud mõttes kvaliteedimärgiks, kas linnal-vallal on oma arhitekt või mitte. Kuna linna- või vallaarhitekti tegevus on erinev, sõltub kõik ikkagi konkreetsest omavalitsusest.
Tartu on selles mõttes õnnelik, et linna suurus on täpselt paras.
Linnaruumi arengu üldse kõige keerulisem osa [----] ongi kommunikatsioon. Mis iganes analüüse, selgitusi või pilte inimestele ette ei näita, siis kuna see puudutab otseselt nende igapäevaruumi muutumist, on tuleviku ruumilahendusi raske endale ette kujutada.
Elektrirataste ringlus on tõesti game changer (mängumuutja – toim). Linnapildi üleöö muutumine oli uskumatu. Tundus, et kõik on järsku ratastel. Need, kes ei mahtunud rendiratastele, olid üles otsinud oma jalgrattad, see oli nagu maania. Sellised asjad töötavad: kui tagame turvalise taristu, pole mingit takistust liikuda heade näidete poole, mida näeme Hollandis või Põhjamaades.
Avalik ruum peaks olema nii rikkalik, et igal õhtul poleks vaja linnast põgeneda. Linnas peaks olema mitmekesise looduse ja tehiskeskkonna kooslus.
Hästi huvitav ongi see, et linnadest unistatakse hooti kui utoopilistest lendavate autodega ja tipptehnoloogiaga nähtustest, kust lendame peaaegu Kuuni välja. Tegelik maailm näitab vastupidi seda, et energiat ja vahendeid on üha raskem kätte saada.
Peame väärtustama just lokaalset hakkamasaamist ja kogukondlikku rikkalikkust. Tohutu tehnoloogiaihalus on pigem düstoopiline maailmasuund. Tugevate linnade ja maa-asulatega lokaalselt rikkalik keskkond on see, kuhu poole peaksime liikuma. See on jätkusuutlik tegelikkus.
Tartu arenemise suur põhjus on see, et linn on teadmiste keskus: Tartu ülikool, maaülikool, teised haridusasutused. Haridusele on ju iseloomulik katsetamine, õppimine ja eksperimenteerimine.
Linn peab ERM-i poole arenema. Muuseum on rajatud endisele lennuväljale, mis oli tükk aega suletud tsoon. Kui vaatame Tartu kaarti, siis linn arenes lõuna poole, lennujaamast eemale. Praeguseks on olukord täiesti muutunud, kuid linnaruumi areng on aeganõudev.
Üha suurem probleem on muidugi valekommunikatsioon. Sotsiaalmeedia ruumis on lihtne luua alternatiivset infot. Tõeni jõudmine muutub järjest raskemaks. Seda enam on vaja anda rohkem adekvaatset infot ning mõelda üheskoos, mitte kabinetivarjudes.
[K]aalutletud, asjalik ja faktidepõhine arutlusruum pole tihti nii kaasatõmbav kui valeväidetega eksitamine. See muudab kaasamise keeruliseks, sest ükskõik kui palju selgitustööd enne ka ei teeks, ei jõua see nii suure publikuni kui intriigi luues.
Tartu kunstimuuseumi kogudes on üle 20 000 teose, tõeline kuldvara. Pallaslaste loomingut, baltisakslaste töid kuni nüüdisajani välja, mis on kõik keldrites peidus.
Pole kuigi sage nähtus, et linnad võtavad planeerimisel eesmärgiks tuua kõige kesksemasse kohta kultuur ja kunstid. See on Tartule omane julge samm. Tavaliselt kipub sinna tulema palju kaubanduskeskusi.
- Tõnis Arjus, intervjuu: Peeter Kormašov, "Tartu linnaarhitekt: tee mis tahad, kuid kaasa tõmbab ikka intriig", EPL, 26.03.2021