Töökasvatus

Proosa

• Roosimemmel ei olnud süsteemi.

"Sa lööd oma lastekasvatuse raamatu lahti, kust juhtub. Sa ei vaata üldse, kas seal räägitakse kuueaastastest või kuuekümneaastastest. Loe ikka järjest," püüdis vanaema teda õpetada.

Roosimemm ütles seepeale, et niimoodi on palju huvitavam ja õpib ka ise rohkem.

Ei saa öelda, et ta ise just väga palju oleks õppinud. Kui ta juhtus lugema, et lastele meeldib puid tuua ja vaipu kloppida, käsutas ta lapsed kohe puid tooma ja vaipu kloppima ega tundnud ise enam üldse huvi, kuidas asi tegelikkuses välja näeb. Tegelikkuses võis siis varsti näha ja kuulda, et mõni agaram klopib puukastis puuhalge vastamisi ja teine tirib esikuukse eest vana tolmunud vaibaräbalat Roosimemmele sülle. Kas Roosimemm sellest midagi õppis? Ei õppinud. Silitas käsutäitjatel lastel pead ja ütles:

"Tubli, tubli." (lk 75-76)

• Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 1983

• Olen tihti näinud seda hirmuäratavat pilti, kui tema sõimerühm on haaratud töökasvatusega. Tiiu-Talutütrekene on küünarnukkideni ja kõhuni pesukausis, sest ta peseb kartuleid. Pärast peseb selles vees ennast ka. Kadunud Karin segab trepi ees murul jahtuvat kisselli, nii et kogu maastik ja möödakäijad omandavad vähehaaval, sedamööda, kuidas kisselli potis vähemaks jääb, kerge roosaka varjundi. Oleneb muidugi marjadest, mustikakisselli pritsmed on sügavpunased. (lk 77-78)
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006

• Ei olnud sul sulaseid taga sundida — iseendale andsid piitsa. Ja niipea kui poisid said kaela kandma, hakkas nendegi kohal pisike piitsake plaksuma. Pole ju selleks kuigi palju pikkust vaja, et paeklibusid Tollimäe põldudelt kokku korjata, orase seast ohakaid kitkuda või lehmi söödil taga ajada. Ja õige varsti andsid sa pojale labida kaasa, et ta lehmade juures asjata kukerpalli ei laseks, vaid kivide ümbert mulla lahti kaevaks, nii et sul endal ei jääks seal muud ajavntmist, kui kivid kelgule lükata ja hunnikusse vedada. Seda ei mõistnud sa küll ette näha, et poiss nii hullusti hoogu läheb ja kivimüraka nii sügavalt lahti kaevab, et kivi kaevaja peale vajub ja kaevajale häda teeb. Labidavars, mis poolpõigiti poisi ja kivi vahele jäi, hoidis küll suurema õnnetuse ära, aga pressis nii rängasti poisi kubemesse, et seal midagi rikkus. Päris õiget rõõmu selle esimese poja olekusse enam tagasi ei saadudki ja võibolla et kõik, mis temaga edaspidi juhtus, oli selle enneaegu liikuma hakanud kivi süü. (lk 53)
• Praegu polnud sellel poisil veel rasvaraasugi, olid üksnes kondid ja musklid ja sa uskusid, et poeg peaks sulle küll tänulik olema, et sa ta juba põlvepikkuselt tööle sundisid. Aga ühel päeval, kui sa riivamisi sellest märku andsid, lootes kiitust teenida, ajas poiss jalad harki, tõstis käed üles ja pahvatas:

"Vaata, siin on su töö ja tugevus — mu käed ei lähe enam sirgeks! Sinu talu pärast pean ma nüüd surmani kõverate kätega ringi käima!"

Ta sülitas ja raputas rusikaid, nagu tahaks ta nendega sulle kallale tormata, ja sa märkasid alles nüüd, et su poja käed on küünarnukkidest kanged, poiss ei saanud neid enam päris sirgeks ajada. Sa ei mõistnud, kuidas on see võimalik, et sinu käed, kes sa olid pidanud võõrast teenima, olid sirgemad kui su pojal, kes ometi kasvas oma vanemate talus. Alles ajapikku hakkas sulle selguma, et sinu käed oli päästnud asjaolu, mida sa seni kõige suuremaks alanduseks olid pidanud — kümme aastat karjasepõlve. Tollimäel ei saanud ükski poeg kümmet aastat karjas käia, perepojale poleks see sobinud ja talu teised tegemised poleks seda lubanud. (lk 57-58)

• Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70

• ... avastasin äkki, et korralik inimene peaks õppima mingit ametit, ja läksin õpipoisiks raamatuköitja juurde. Lihtsameelne tiroollane pidas mind algul segaseks, hiljem harjus ta minuga ja karjus minu nagu teistegi õpipoiste peale, kui olin raamatu viltu lõiganud või kuldtrüki kihva keeranud. Suure usinusega õppisin mitu kuud kõike, mida väikeses töökojas õppida oli. Siis otsustasin ühe nädala töötada kaheksa tundi päevas, mis oli tollal töölisklassi veel saavutamata eesmärk.

Kuid juba kahe päeva pärast leidsin, et kaheksatunnine tööpäev on üpris kummaline ideaal. Ristluud ja selg valutasid, nagu oleksid tahtnud katki minna, käed värisesid, iga noaga lõikasin endale sõrme, köitmismasin tõmbas mu sõrmed katki, liimipott läks ümber. Pärast tööd ei tahtnud ma süüa, öösel ei saanud ma magada. Liimilõhn ei kadunud ninast ning ajas oksele.

Ent ma ei andnud alla, pidasin vastu terve nädala. Kui siis töö laupäeval lõppes, jahmus terve töökoda, kui ma pooleldi elutuna põrandale kukkusin ning ägedalt nutma puhkesin. Mul oli väga häbi, kuid ma ei saanud sinna midagi parata.

See ainus nädal õpetas mulle rohkem kui paljud paksud raamatud sotsiaalsete küsimuste kohta. (lk 81)

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981