Mine sisu juurde

Algernon Charles Swinburne

Allikas: Vikitsitaadid
Algernon C. Swinburne.

Algernon Charles Swinburne (5. aprill 1837, London - 10. aprill 1909, London) oli inglise kirjanik ja kriitik.

Luule

[muuda]

Peitsin südame roosidest pesasse,
  päikse eest varjul, peidus on ta,
pehmem voodi kui valgest lumest on see,
  süda on peidus mul rooside all.
  Miks ta ei maga? miks võpatab,
kui ei liigahta roosipuu lehtede pind?
  Mis une lendu küll peletas?
Ainult laul, mida laulab salalind.

Leba vaikselt, tal lausun, sulgub tuule tiib,
  lehed varjavad päikese noolte eest;
Kõik vaikne, tukub soe meretuul siin
  ja tuul on ju rahutum sinustki veel.
  Kas on sus pakitseb mõte kui okkahaav?
Kas teeb kaotatud lootus veel rahutuks sind?
  Mis kisub küll lahti su une laud taas?
Ainult laul, mida laulab salalind.

Rohemaa nime, mis varjab taig,
  ei kanna ühegi ränduri kaart;
magus vili sel puul, mis kasvab siin vaid,
  ei osta saa poes seda üheltki maalt.
  Uneviisidest kajavad puuvõrad kõik,
hämarväljadel unepääsude lend;
  metsjänest ei kohuta hurtade hõik,
ainult laul, mida laulab salalind.

CODA

Oma osaks ma unemaa valitud sain,
  kus kaua võin magada, kuulmata, mis
teeb truu armu tõde või võltsi taid,
  kuulan laulu vaid, mis laulab salalind.


Mööda vett, läbi voo, läbi tuhande huilgava noodi,
mida vihiseb sügisetuul, läbi lainete hoo,
kisub laiale lahele tung meid, kes heitlema loodi
   mööda vett, läbi voo.

Ülev, hõiskav on kõiksuse hing, süda maapäälse soo;
kogu kõiksuse hääl laulab vetega mühavat oodi;
oled voog selles vees, oled noot selle rõkkava loo.
...


Maaninal, kiltmaa ja alangu vahel,
   vastu luidete vööd, vahel tuule ja lee,
mandri saarena, müüriks mil kaljude ahel,
   viirastub aed üle ääretu vee.
Vohab ohakaid närbunud lillede vaibul,
   piirat puhmastest äkitselt alanev paas,
millel rohi, mis rohetand rooside laibul,
         nüüd surnuna maas.

Maa mõtliku madala meermeni lõikund
   lõuna poolt langedes määratu müür.
Kas ei tõusnuks siin tondid, kui hääl oleks hõikund
   või kajastand samme see kaljude küür?
Kaua kõledad teed nautind värskust ja lahutust —
   nüüd ent rändaja, läbides põõsaste vööd,
ei siin avastaks elu — ainult tuulingu rahutust
         pikad päevad ja ööd.

Võsast ummistund, muidu ent õudund ja laastat
   on rada, kust roomates võimaldub tõus
paika nukrasse, mida nii ahistand aastad —
   kust vaid okkaid ei ajad viind ründavas jõus.
Ainult okkaid — sest roosid sõi hammustus piikuv;
   kaljud püsisid — peenraid lõi hävingu tääk.
Tuul tiir ütlev, hein kiire tuule käes kiikuv —
         ainuke jääk.
...

Hinge käekaudu sõlmus neil hing — "Näe, kui ude,"
   nõnda sosistas mees, "õied puhmastel neil,
aga vahulill jääb, kuigi roosiõis pude,
   ning võib hukkuda hing neil, kes reetjad — ent meil?"
Kuid veel tuul sama laulis ja voog sama pälkus,
   polnud mattundki rooside helbeisse nurm —
armu huultelt, mis sosistand, vaatest, mis välkus,
         viis surm.

Või neil süvenes armastus, kõvendas embust,
   kuni käes oli siht; kuid mis siht oli too?
Valvab hukk nagu roose voogsügavat lembust,
   või kui rohtu, mis sügavam roosest all voo.
Kas võib püsida lemb, kui kord tund jõuab jüle?
   Ons nii armastus haarav kui haudade maht?
Kooljad lemmetud hauas kui hein nende üle
         või kui vaht.
...

Kuni loidusest ärkav suur meri taob kari, taob
   kalju ja kiltmaad julm lainete uht,
kuni tumma terrassi raob voogude hari, kaob
   hoogude rünnakul liivak ja luht —
siia kõrbe, kus silm ainult tunge, mis kangend, näeb,
   kesk trofeid, mil ees unarusvärati lukk,
enda altari ette, enda käe läbi langend, jääb
         hukkunult hukk.

  • Algernon Charles Swinburne, "Mahajäetud rohtaed", tlk Ants Oras, Looming 1/1937, lk 36-38


1

Koidik päästab öö hallist painest
   vee, mis pehme kui paitav troost.
Arm nii ise kord ilmus lainest,
   puhkes puhtana veervast voost,
vahust kaldale koorus kiirgel:
hinged hõiskasid, järsul viirgel
silmis süttis neil kirglik kiir, kel
   õnn näis hoogsam ka aege hoost.

Nii nad laulsid: kuid neil, kel lummub
   meel vee võlude võitvast jõust,
maa ja taevas, mis kõrgel kummub,
   näib kui varjude luurav lõust.
Õrnem on voog, mille veetlust tajud,
kallim kui kirgede reetvad rajud,
leebem kui kevade leebed sajud,
   hällivam viljade tõusvast tõust.
...

2

   Kuid kalbet valgust ja valgeid harju
kui õrna uima näed hellund hool,
   näed varju, helkide kahkjaid karju,
pool videvikku ja koitu pool.
Tuul tume ja ülev ja kurb, ennäe,
ju läände lööb lainete sööstva väe
ning ujuja, vaadeldes kirgast varju,
   nüüd und näeb valgusest tõusval vool.

Valgus, uni ja pilvesõue,
   muutus, puhkus ja kiirgerüüd
täitmas laotuse võlut õue,
   keevad veed on kui keerdund küüd,
meri pingutub hiiglahooni,
kandes võimsuse vahust krooni,
pilkab välku ja mõnab kõue
   uljam valge ja uhkem hüüd.


3
...

See pagev hetk, see nii särapalgne,
   hõrk viiv, mis jutustab taevaloo,
nii äkki tabas mind, kergejalgne,
   et koduloomuna tundus too.
Nii unes ujuda uljaid ringe —
mis õnn nii helkjalt veel hoovaks hinge!
Kuid siingi lahku viib saatus sünge
   vee vilka linnu ja vahus voo.

Oo ulm, mis rohkem kui ulm, kuis riivad
   mind, unest videvam, kirkam vaht!
Kui maale ujuja sõuded viivad,
   jääb meelde ulgumerd taotav jaht.
Ei närbu rõõmud, ei kao me kehis
siin tuksund õndsus kui koltuv lehis,
sest kaldal läigivad kauged liivad
   ning lõunas veeretab laineid laht.

  • Algernon Charles Swinburne, "Ujuja unelm", tlk Ants Oras, Looming 1/1937, lk 38-40


Tema kohta

[muuda]
  • Algernon Charles Swinburne, sündind 1837 Londonis eruadmirali pojana, hariduse saand Etonis ja Oxfordis, oli oma siniverelisest päritolust hoolimata üks revolutsioonilisimaid vaime möödund sajandi kirjanduses. Kasvult väike, kuid haruldaselt suure pääga ja pikkade punaste juustega ning äärmiselt süttiva temperamendiga, olevat ta kõigisse oma kaasaegseisse mõjund pigemini kummitisena kui tavalise inimesena.[---]
Ateism, mis hiljem kaldub panteismi, väikekodanliku hingelaadi õrritamine väljakutsuvate erootiliste teemidega igasuguse türannia vastu sihit ekstaatiline vabaduse ülistus, keskaja harrastus sümbolistlikus vaimus ja suur armastus looduse, eriti mere vastu iseloomustavad Swinburne'i! väga avarat lüürilist, dramaatilist ja eepilist toodangut. Puritaanlikul mineva sajandi teise kolmandiku lõppaastate Inglismaal mõjus tema esimene luuletuskogu Poems and Ballads (1866) üheltpoolt skandaalina, teiseltpoolt peagu ilmutusena. Tema luuletust "Dolores" deklameerisid Cambridge'i üliõpilased, marssides kolonnidena mööda ülikoolilinna tänavaid. Swinburne'ist õieti algabki see kallak moraalse emantsipatsiooni poole, mis saavutas oma esialgse haripunkti Oscar Wilde'i ja Aubrey Beardsley toodangus üheksakümnendail aastail. Kuid Swinburne on viimastest jõulisem ja laiem, ning eriti tema vabadus- ja loodusluuletustes on midagi shelleylikult-ürgjõulist, mis täiesti puudus dekadentsil. Tema luule päämiseks vooruseks on avar, sümfooniline muusika, erakordne valitsus keele rütmiliste ja sõnakõlaliste sugemete üle. See mõjub vähem kindlapiirdeliste piltidega kui oma suure sugestiivsusega. Sellest tulebki, et säärased teemid nagu mere ääretu voogamine ja sünge avaruse kirjeldused saavutavad Swinburne'i luules oma maksimaalse efekti.
  • Ants Oras, "Järelmärkus", Looming 1/1937, lk 40