Mine sisu juurde

Edith Sepp

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Edith Sepp (varem ka Edith Sepp-Dallas; sündinud 18. mail 1968) on Eesti filmi- ja teleprodutsent, Eesti Filmi Instituudi juhataja.

Artiklid

[muuda]
  • Oma olemuselt on film alati kohalik ja rahvusvaheline korraga.
  • Terves maailmas, mitte ainult Eestis, toodetakse väga suurtes kogustes ingliskeelset sisu, mida saab vaadata hea hinnaga ja vaatajale meelepärases vormis eri platvormidelt kodust lahkumata. Sisutootmises on võitlus vaataja pärast pööranud kogu senise süsteemi täiesti pea peale.
  • Euroopa filmitootmise alustala on ikka olnud riigiabi, millega on üles töötatud rahvuslikud filmitööstused. Puhtalt turumajanduse kontekstis kõik rahvuslikud filmid ellu ei jääks. Samas, Eesti filmitegijad ei küsi ainult riigilt tuge, vaid meelitavad Eestisse välisinvesteeringuid, mis liigub maksudena riigieelarvesse, aga samas ergutab Eesti majutusasutusi, toitlustusettevõtteid, ehitussektorit, iluteenuseid, kinnisvaraturgu, transporditeenuseid jne.
  • Voogedastus­platvormide vastu ei saa ega peagi võitlema, see on uus reaalsus. On oluline ajaga kaasas käia, sest filmitootmine on osa tulevikumajandusest. Kuid uus reaalsus eeldab ka uut lähenemist finantseerimises.
  • Hoolimata jõulisest globaalsest arengust tahavad Eesti filmitegijad jääda sõltumatuks. Nad ei taha oma intellektuaalomandi õiguseid müüa võileivahinna eest ega vahetada meie oma lugusid sentide vastu. Sõltumatust on vaja, et omada vabadust otsustada selle üle, milline peab olema meie Eesti film, meie lugu ja sõnum maailmale. Milleks meile suured sõnad rahvusriigist, vabadusest ja sõltumatusest, kui juba homme võib meil valmida "eesti film", mis ei ole tehtud meie režissööri poolt, ei ole enam eesti keeles ega peegelda eesti meelt?
  • Rahvusvaheline kaastootmine on tänapäeva filmitööstuse normaalsus ja Eesti osalusega toodetud filmide osalemise üle festivalidel võime vaid uhkust tunda. Nendesse kaastootmistesse on kaasatud Eesti filmitegijad, meie talendid ning need festivaliosalused on suur tunnustus Eesti filmile.
  • Eesti peab ühiselt seisma hea oma inimeste eest, sest meil on võimekaid filmitegijad, kes seda väärivad.

Intervjuud

[muuda]
  • Need inimesed, kes otsustasid muuta Kultuurkapitali seadust ja need teised, kes on otsustanud lükata labida mulda, neil on haaret. Seda on meil aina vähem: tegeletakse ikka igapäevamurede ja kiirete probleemide lahendamisega, aga suuremad otsused nõuavad juba peenemat taju ja arusaamist, kuhu me oleme ühiskonnana teel ja milline on lähituleviku maailm.
  • [Tulevase Tallinna filmilinnaku võimalustest:] Me saame oma lugudega kiigata üle silmapiiri.
  • Muidugi tähendab see tööd, järjepidevat tööd, sest meie filmitegijad saavad aastaringselt filme teha. Meil lõppeb filmitootmises hooajalisus – ka talvel saame soojas ruumis lugusid jutustada, kasutades kaasaegseid audiovisuaalseid vahendeid ja vorme. Lõpuks ometi areneme me ühiskonnana õiges suunas – me astume 21. sajandisse ja audiovisuaalvaldkond tervikuna väljub kiviajast.
  • Täna on meie filmitegijad pidanud mõtlema, kuidas kehvades oludes suurt filmi teha. Film on alati konkurentsis maailma kinoga ja kui midagi on kehvasti, siis see paistab silma. Kui meie filmides on kasutatud siseruumi võtteid, siis oleme oma pisikese filmiraha viinud välismaale, et seal filmida.


  • [Eesti erakapitali kassafilmidest:] Lühidalt: see on ju väga hea, et osaline tootmispaine meie pealt ära võetakse. Esiteks on kassafilmid väga olulised, et rahvas käiks kinos eestikeelseid filme vaatamas. See on see positiivne pool, mis mõjub meile hästi. Teisest küljest on EFI kohustus pigem kunstilise filmi toetamine. Meie autorid peavad saama piisavalt aega, et süveneda ja oma projekte ette valmistada. Minu arvates on mõju eesti filmile väga positiivne, et osa filmiprojekte on siit majast välja läinud.
  • Probleemiks on minu meelest see, et me tegeleme väga vähe oma lavastajatega, oma talentidega. Režissööridel ja ka stsenaristidel tuleb filmide vahel ise hakkama saada, mõnikord saavad mõne väikese stipendiumi, aga soorituspaine algab kohe, et tuleb midagi uut hakata ette valmistama.
  • Maailmas on turul sisutootmiseks piisavalt vahendeid, aga lähiaastate põletavaim küsimus on meie andes ja selle hoidmises. Inimestes. Ja selles, kuidas neid kasvatada veelgi enesekindlamaks, et nad suures konkurentsis ellu jääksid. Me paneme ikka oma autoritele peale suure soorituspinge ja see mõjutab nende mõttemaailma. Suuremas riigis on võimalik elada vahepeal ka muud elu, aga meid on nii vähe, et kohe on teada, millega keegi millalgi tegeleb.
  • Inimestel on raske mõista, et pooleteise-kahe miljoni suuruse eelarvega eesti filmi juures ei pruugi lavastaja tasu kuigi rikkalik olla. Režissööride palgad on paraku võttegrupi ühed väiksemad. Kirjaniku- ja kunstnikupalk meil juba on ning plaan on juurde teha režissööri-, ja ma saan aru, et ka heliloojapalk. See on loodetavasti järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistel üks kultuuriministeeriumi prioriteetidest.
  • Väga põletav on endiselt ka filmikirjaoskuse teema. Täna hommikul oli mul telekommunikatsioonitehnikuga siin kaasas kümneaastane poiss. Küsisin temalt, millist eesti filmi ta viimasena vaatas, sain oma rõõmuks vastuseks, et "Kalevit". Pärisin edasi, mida ta veel on näinud, kuni selleni välja, kas ta "Viimset reliikviat" teab. Ja kui vanem vend poleks kõrval tuttavat lugu laulma hakanud, siis vist poleks ära ühendanud. See on ikkagi suur probleem, et me laseme noored voogedastusmaailma lahti ja riigil ei ole probleemi, et noor tarbib inglis­keelset sisu. Meil pole mingeid soovitusi, me ei suuna teda eesti filmi vaatama, me ei seleta oma filme lahti, me ei too eesti noort oma filmi juurde tagasi. See on väga suur probleem, mis hakkab meile kümne aasta või isegi vähema aja jooksul kõvasti kätte maksma.
  • Küsimus on see, kust need uued talendid peale tulevad. Nad ei pruugi üldse teada, et Eesti filmi instituut on olemas.
  • Minu jaoks on TikTok hea võimalus vaadata, kas inimesel on annet, kas ta on võimeline visuaalselt mõtlema.
  • TikTok on vaid selle sümbol, mida noor täna teeb, ja ajapikku muutub see millekski muuks. Küsimus on selles, kui avatud ollakse ja kui palju lastakse neil katsetada.
  • Kui Eesti filmid on kvaliteetsed, siis minnakse neid kinno vaatama küll, mitte ei oodata televisiooni või voogedastus­e taga. Tuleb teha häid filme, mida vaadatakse.
  • Tahame alati mõelda, milline on edu valem, aga teema pole võitja väljaloosimises, vaid selles, kuidas saaks kogu tegijate seltskonda arenemise teel edasi lükata, siis on nad ühel hetkel valmis tegema midagi, mis meid kõiki üllatab. Selles on probleem. Hoida annet elus ja inimesi töös. Nii ei saa, et las nad tulevad, teevad, saavad hakkama ja me ainult nopime. Talenti tuleb rohkem hoida, ja mitte ainult siis, kui taotlus on esitatud, vaid ka enne seda ja eriti pärast seda, kui film on valmis.
  • Kuidagi on jäänud mulje, et kõik keerleb raha ümber. Et meil on siin rahapada laua peal ja vaatame, kellele jagada. Tegelikult see ei ole nii. Me tegeleme inimestega, keda me peame hoidma ja kes lõpuks seda väärtust loovad.
  • Usun, et kui nii või naa on vaja pilet osta, siis valitakse siiski kino, vähemalt filmide väljatulemise alguses. Näiteks "Kalev" kaotab väikselt ekraanilt suure osa oma mõjust. Kinos tahtsin vahepeal püsti hüpata ja plaksutama hakata, kodus sellist emotsiooni ei teki.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Edith_Sepp&oldid=108926"