Eeva Tenhunen

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Eeva Tenhunen (abielus Eeva Leena Palosuo, 2. jaanuar 1937 - 9. juuni 2017) oli soome krimikirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema kriminaalromaan "Mustad kalad" (1964).

"Mustad kalad"[muuda]

Eeva Tenhunen, "Mustad kalad". Tõlkinud Ants Paikre. Tallinn: Eesti Raamat, 1997.


  • Ükskord, kui olin jälle nende ees seitsme minutiga läbi kindluse kapanud, usaldas keegi lilledega kübaras proua Los Angelesest mulle, et on Soomes sügavalt pettunud: ehkki nad olid läbi uurinud kogu maa Helsingist Rovaniemini — kahe päevaga —, polnud nad leidnud jälgegi sellest Looduse Rahust ja Rikkumata Laanevaikusest, mida turismibüroo neile oli lubanud.
"Sorry," ütlesin ma; mida muud oleksingi võinud selle peale öelda? (lk 32)
  • Meid pani eriti nördima lause: "Kõik kindluse giidid räägivad kolme võõrkeelt ainult kerge savo aktsendiga", ja me ühinesime täielikult doktor Karsteni hinnanguga loo autori intellektuaalse taseme kohta. (lk 34)
  • "May I take a picture?" päris räme hääl. Meie ette oli seisma jäänud habemik ameeriklane, kel olid šortsid ja erakordselt karvased sääred.
"Of course if you like," lõi Kirsti särama.
"Kui palju peale kihla veame, et see on Hemingway?" sosistas Jatta erutatult.
"One, two, three: cheese!" möirgas Hemingway ja me poseerisime. Siis tõi ta kuuldavale pika ja eriti ohtra sõnavalingu.
"How funny," sõnas Jatta võluvalt naeratades.
"Mis ta ütles?" küsisime, kui Hemingway läinud oli.
"Ei mina tea," tunnistas Jatta. "Aga ma olen tähele pannud, et su keeleoskust peetakse hiilgavaks, kui sa hardunult kuulad ja pauside ajal vahele poetad how funny või I see või parajal juhul really erineva intonatsiooniga."
"Eile ütlesid sa how funny vanaprouale, kes rääkis, et murdis kaks aastat tagasi oma reieluu," tähendas Kirsti.
"Eks igal meetodil ole omad puudused," nõustus Jatta. (lk 36)
  • Kuna õhkkond oli nii soodne, otsustasin rääkida kummitusjutu täielikul kujul. Sellest oli nimelt mitu varianti. Laste omas kummitas ainult kaks kummitust: kaunis aadlineiu ja noor rüütel, kes kohtasid teineteist Kummitusruumis alati täiskuu ajal keskööl. Pikemas versioonis kummitas ka noore naise eakas abikaasa; vanahärra oli raevuhoos armunutele lõpu peale teinud ega saanud sestsaadik oma hingele enam rahu. Inkeri oli, tõsi küll, tunnistanud, et giidid olid ohvri ja mõrtsuka paari pannud alles Inkeri esimesel giidisuvel, neli aastat tagasi. "Nii need rahvapärimused sünnivad," ohkas Jatta. "Alati, kui ma julgen abielurikkumise loost välja jätta, süüdistab mõni turist mind ajaloolise tõe moonutamises..." Seejärel oli igaüks meist lisanud üksikasju vastavail oma maitsele. Inkeri abielumehel oli puujalg. Elina vana ohvitser oli ühe silmaga. Ja Jatta mõrtsukas meenutas äravahetamiseni inglise keele professorit, kes ta kevadel läbi oli kukutanud. (lk 40)
  • Pimedus pole mulle kunagi eriti meeldinud. Ja kindluse pimedus oli kõige hullemat sorti — nurkadesse ja keldritesse tõmbunud, ei kadunud see päevalgi, ja kui päike loojus, hiilis see vähehaaval välja, uputades kurikavalalt lõpuks kõik kummalisse pilkasusse, mis näis esile manavat salapäraseid varje, mida päeval näha ei olnud, võõraid hääli, mis päeval ei kostnud. (lk 64)
  • Minagi olin selleks liiga väsinud, et suuta enam hirmu tunda. Muidugi mõista — kui inimene kord tingimata mõrvatud pidi saama, on vähemasti lohutav teada, et mõrvar jättis igas suhtes esindusliku mulje.
Üks asi ei andnud mulle rahu.
"Miks te mind seal keldris ei võinud tappa?" küsisin. "Miks te mind tingimata pidite siia tassima? Minu meelest on see natuke liiga avalik koht. Uksehoidja võib iga hetk tulla."
"Armas aeg," ütles Mõrvar ja ta hääl kõlas ehmunult. "Mul polnud tõepoolest plaanis teid surnuks ehmatada. Oli lihtsalt õnnetu kokkusattumus, et..."
"Et ma teid ära tundsin," lõpetasin ma.
"Mind ära tundsite?" kordas ta imestunult.
"Loomulikult tundsin ma teid ära," kinnitasin ma ja lisasin siis asjatundlikult: "Niisugustel puhkudel pole võimalik eksida — mõrvar tuleb alati kuriteopaigale tagasi."
Siis puhkes ta naerma. See oli väga kodune naer. Ja vähimagi kahtluseta siit ilmast. Must Rüütel kadus silmapilkselt.
"Võib-olla on kõige targem, et ma ennast lõpuks esitlen: komissar Martti Halla Keskkriminaalpolitseist."
Mul oli piinlik ja ma punastasin ja lõpetasin suremise otsemaid. (lk 73-74)
  • Polnud üldse imelik Inkerit sellisel kellaajal vannist leida. Inkeri veetis suurema osa oma elust vannis. Kui ta oli kurb ja masenduses, läks ta vanni. Kui ta oli vihane, läks ta vanni. Kui ta pidi lahendama mõne raske probleemi, läks ta vanni. Ta väitis, et kuum vesi mõjub ajutegevusele ergutavalt. Seekord ei paistnud ta küll probleeme lahendavat, vaid lesis laisalt, lugedes kriminaalromaani. Vanni kõrvale oli varutud hea hulk isuäratavaid õunu ja küpsiseid. (lk 85)
  • "Nutke üks korralik peatäis," kamandas komissar Halla ja pistis mulle pihku taskuräti.
Täitsin sõnakuulelikult käsku. Kui taskurätt oli märg, lappasin selle hoolikalt kokku ja ulatasin üle laua.
"Tänan," ütlesin viisakalt.
"Kas te olete kindel, et te seda enam ei vaja?" Ta suunurk oli sobimatult muiakil. Kas ma oleksin pidanud taskuräti koju viima ja tagastama selle pestuna ja triigituna?
"See oleks pidanud olema siniseruuduline," ütlesin ma õnnetuna.
Kerge kulmukergitus.
"Kui kriminaalkomissar ulatab kangelannale taskuräti, on see alati suur ja siniseruuduline." (lk 94)
  • "Te kõik teate, miks ma teid kokku olen kutsunud. Arvan, et võin teile lõpuks teatavaks teha tõe."
"On juba aegki," piiksus preili Lipsanen. "Linna peal räägitakse, et politseist pole asja. Vaatavad aga kõrvalt, kui meid kõiki üksteise järel maha notitakse."
"Ärge ainult üleliia kiirustage," pomises Kristian Rosenius pilkavalt. "Kas poleks kindlam oodata veel paar nädalat ja vahistada siis see, kes järele on jäänud, sel kombel ei sünniks asjatut segadust." (lk 142)