Flamenko

Flamenko on Andaluusia (Hispaania) mustlastelt pärinev laul, muusika ja tants.

Proosa[muuda]

Flamenko fenomen seisneb selles, et isegi kui sa sellest kuigi palju ei jaga, sa tunnetad seda. Sest flamenko väljendab ennekõike tundeid, emotsioone. Ja need on alati tõesed.
- Cristina Hoyos, "Dziennik Polski", 6. mai 2005 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Flamenko ei ole üksnes helid, see on teatud elufilosoofia, kultuur, mõttelaad, teine väärtusskaala, sest kui sul kõiki neid ei ole, ei suuda sa flamenkot tõeliselt mõista.
- Sonia Raduńska, "Kartki z białego zeszytu" ("Lehed valgest vihikust"), 2008 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

"Flamenko on olemuslik. See on elav asi, mis saab sinu elujõuks… kui sa küllalt harjutad."

Oli hiline pärastlõuna ja ma istusin Juani punases korteris: punased seinad, punased põrandad, punased toolid, punane laud, punased kardinad rippumas punaste akende ees.

"Punane on flamenko värv," tavatses ta öelda. "Kirglikkuse värv."

Ta valas kohvi punasest kannust punastesse tassidesse ja me liigutasime suhkrut punasevarreliste lusikatega. Kõik koridorist magamistoa ja tualettruumini oli punane. Tualettpaber oli kummatigi roosa.

"Jah," noogutas ta, näides natuke pettunud, et ma sellele tähelepanu juhtisin. (lk 46)

Flamenko ajalugu oli rida arengutsükleid, mille jooksul flamenko jõudis spiraalikujuliselt liikudes kord popkultuuri staatuse ja legitiimsuseni, siis jälle eemaldus kõigest, kuni avastas end taas just enne assimileerumist ja hääbumist. Iga kord, kui näis, et flamenko kaob, ilmus kuskilt mõni uus liikumine, mis veerandiku võrra erineva heli või lihtsa, metsiku elujõulisusega ühendas uue kord juba olnuga. Selliseks näiteks olid 19. sajandil café cantanté’d, mis pakkusid pikki aastaid esinejatele võimalust oma kunstiga elatist teenida. Kuid need populaarsed lokaalid hakkasid flamenko vormi kitsendama, sest publik loobus kuulamast karmikoelist ja keerulist cante jondo’t ehk sügavat laulu, mis tuli otse flamenko südamest.

"Sedakorda päästsid meid Lorca ja Falla," jutustas pankur Rafael veendunult. "Nad organiseerisid 1922. aastal Granadas lauluvõistluse "Concurso del Cante Jondo". Inimesed tulid kohale kaugelt, mõned kõndisid nädalaid üle mägede, et lauluvõistlusest osa võtta. See puhus flamenkole taas eluvaimu sisse."

Järgnev põlvkond tõi kaasa mõned läbi aegade mõjuvõimsaimad flamenca’d: La Niña de los Peines, tantsijanna Carmen Amaya. Kuid isegi nende jõud rauges, kui Hispaania end maailmale avas ning läänemaailmale iseloomulikud jooned omaks võttis, kujundades riigist mittemidagiütleva keskpärase versiooni, mis ametivõimude meelest oli vastuvõetav turistidele, kes nüüd jõukude viisi Costasesse tulvasid.

Sellelgi korral pääses flamenko hävingust, seda tänu kitarristidele, kes hakkasid end lõpuks maksma panema, liikudes lihtsate taustamängijate kohalt lava keskele. Kõik algas Ramón Montoyast, seejärel läksid Sabicas ja El Niño Ricardo sammu võrra veel kaugemale ning muutsid kitarri — toque — sama tähtsaks või ehk olulisemakski kui laulu (cante) ja tantsu (baile). (lk 55–56)

Jason Webster, "Duende: flamenkot avastamas", tlk Maaris Aas, Tallinn: Pegasus, 2006

Huvitav on flamenko puhul see, et ta on algusest peale olnud lavakunsti vorm ehk tema ümber tekkis artistidest kogukond. See seletab ka, kuidas ta on aastatega oma tehnikalt ja ülesehituselt aina edasi arenenud ja keerukamaks muutunud. Ta on professionaalne kunst, artistid pühendavad sellele oma elu ning just seetõttu ongi ta nii paeluv.
Flamenkos on tantsija laval olnud traditsiooniliselt üksi. Samuti on ta professionaalse kunstivormina nõudnud esitajalt ütleme… professionaalsust, ehk oma ala täielikku valdamist. Seetõttu ongi flamenko oma traditsioonilises vormis improvisatoorne: tablao laval (väiksemat sorti flamenkoteater) saavad ühel õhtul kokku tantsija, laulja ja kitarrist ning nad esitavad koos tunniajase etenduse, ilma et nad enne harjutaksid. Heaks võrdluseks on siinkohal ehk jazz'i-klubid ja sealsed jam'id, kus esitatakse erinevaid lugusid improviseerides. Sama toimub ka flamenko tablao's: lepitakse kokku, mis stiili esitatakse, ja siis "vamo'allá!".
Flamenkos saab näha ka midagi, mida meie kultuuriruumis, kus tants traditsiooniliselt esitatakse muusikat järgides, ei näe: hetki, kus hoopis asjade kulgu juhib tantsija ja muusikud järgivad teda.
Ka minu jaoks oli flamenko algul lihtsalt tohutult põnev ja keeruline hobi, aga nüüd on temast saanud minu elu osa. Vahel ikka mõtlen, et miks just see, nii kauge ja teistsugune kunst? Ent nüüd, olles mitu aastat intensiivselt selle kõige sees, olen aru saanud, et ta paelub mind, sest temas on olulisel kohal minu jaoks põhiline: tantsimine!
Flamenkoartisti igapäev on aga täis üksiolemist. Kuna flamenko on traditsiooniliselt "individuaalala" ehk ettevalmistus esinemisteks käib üksi, siis seal samas treeningsaalis veedad sa palju aega, saatjaks vaid oma mõtted ja kahtlused. Keegi ei ütle sulle, kas on hästi. Oled iseenda juht ja looja ning see panebki tegelikult paika selle, kes jätkab selles alas professionaalselt ja kes mitte ehk kes suudab seda üksildust taluda. Ei ole oluline, kas oled pärit Hispaaniast või mitte, tähtis on see, kui palju sa pühendud.
- Ingrid Mugu, "Milleks eestlastele flamenko?", ERR, 18.10.2023

Välislingid[muuda]