Genua

Luule

"Sampierdarena!" — Tänu jumalale,
nüüd varsti Genuas saan puhata,
seal näha võin ma merd ja lahket taevast
ja iidset linna, ilusat ja uhket,
ning tema vaprameelset vaba rahvast...
"See, näete, ongi meie Genua,"
üks vana isand näitab mulle käega.
Ma vaatan — ja ei näe, sest ees on udu.
Kas see siis ongi see Itaalia taevas?
Kus see siis on, see ülistatud päike?
"Sinjoore, kas siin tihti tõuseb merelt
nii tihke udu?" küsin vanahärralt.
"Mis udu? See on suits ja mitte udu,
nii on see alati. Ja pole ime;
eks vaadake!" Ma vaatan: nagu mastid
on suure sadama pool hallis sombus
hulk korstnaid püsti, peenikesed, kõrged.
Siin on ju terve mets neid! — "Meie rikkus
siin kasvabki!" veel ütleb isand tähtsalt.
Ei ole vabrikuil kristallist seinad,
ent aknaist seda rikkust küll ei näe,
neis ähmendab vaid mingeid viirastusi.

Lesja Ukrajinka, "Suits", rmt: Lesja Ukrainka, "Aoeelsed tuled", tlk Helvi Jürisson, Harald Rajamets, Muia Veetamm, 1971, lk 71-74

Välislingid