Helju Mikkel

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Helju Mikkel.

Helju Mikkel (1936. aastani Amberg, 1936–1948 Ambre; 13. märts 1925 – 5. oktoober 2017) oli eesti tantsulooja ja rahvatantsujuht, üks üliõpilaste laulu- ja tantsupeo Gaudeamus algatajaid, üldtantsupeo üldjuht ja liigijuht ning pikaajaline Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli kunstiline juht. Tema kirjutatud on nn rahvatantsija usutunnistus või aatetunnistus "Olen iva Su algusest...".


Intervjuud[muuda]

  • Mõtleks, kui ma kuumas, pika rongkäigu järel ära suren, rikun veel laste ilusa peo ära.
  • Ju natuke oskan inimestega suhelda, vaatan ikka silma, kui räägin.
  • Teeks tantsu, mille rütm on kui minu südamel: paar takti ja siis jätab vahele, paarkümmend takti ja jätab jälle vahele. Aga siis paneb galoppi! No see oleks vast tants!
  • Me elame Maa sõõri sees, kõik kaunis on siin sõõrikujuline. Nii rahvatantsuring kui ka lilleõis. Maa sõõri kohal on Kõiksuse koda. Kui kohtuvad Maa sõõri värav ja Kõiksuse koja uks, tuleb minna. Ma ei tea, mis on Kõiksuse kojas, aga mulle lausa meeldiks sinna minna. Ju saan seal teada seda, mida siin ei tea. Ja seal on ees palju tuttavaid ja häid inimesi, kellega saan taas kohtuda: Anna…, Kristjan…, Mait…
  • Aga ma ei taha, et mind lilledega ära saadetaks, lilled ei pea minu pärast surema. Tuledega, valgusega peab mind ära saadetama, et oleks valge minna. Kõiksuse kojast vaadates leian Haldja just valguse järgi üles.


  • Kõike, mis talus võimalik, oskasid ema ja isa ise teha. Poest osteti vaid petrooleumi, suhkrut, soola, heeringat, rattamääret, pastlanahka ja kingad või säärikud.
  • Neiuna oli ema nii ahne lugeja, et peitis lüpsile minnes raamatu põlle alla – luges ja lüpsis korraga. Küllap seepärast pandigi ristimise ajal mu rinnale rüüside alla "Postimees". Ilmselt polnud "Postimehel" kirjanikuks tegemise võlujõudu.
  • Pidime käima ema ees. Hoidma end sirgena, lõug natuke tõstetud. Varbad ei tohtinud olla sissepoole, käimine linta-lönta ega tagumikku hööritada – see on ropp. Pidime paluma, tänama, head ööd ja ilusaid unenägusid soovima, tere hommikust ja rõõmsat päeva ütlema, vastutulijaid teretama ja kniksu tegema. Kui poes käies mingi kaotatud asja leidsime, pidime selle samasse kohta tagasi viima, sest kaotaja võis otsima tulla ja ei leiagi. Oma küla inimesed tundsid ja teadsid kõiki. Kellel mingi näpuviga juures, nende lastele ja lastelastelegi vaatasid põliselanikud viltu veel tänapäevalgi.
  • Meie peres ei tantsitud. Kui peole lubatigi minna, pidid kingad minnes ja tulles näpuotsas olema, sest need ei tohtinud märjaks saada. Ei tihanud peole jäädagi, sest kuidas sa tuled paljajalu poisi kõrval koju!
  • Õde Ehaleid lõpetas keskkooli ja tahtis ülikooli minna. Ta eksamihinded olid kõik viied, aga vastu ei võetud, sest isa polnud kolhoosnik. Mäletan, isa istus ühel pool, Ehaleid teisel pool söögilauda. Kui isa kuulis, miks tütart ülikooli ei lubatud, pani isa käed kokku ja ütles: "Tütreke, ma lähen homme ja panen ennast kolhoosi kirja." Lõpuks pääses Ehaleid ülikooli ja lõpetas selle arstina.
  • Kord viidi mind Tartus "Halli majja" ülekuulamisele, mida on veel praegugi vastik tunne meenutada. Enne seda oli meil olnud klassiõhtu, kus olime teinud iga tüdruku jaoks eesti luulest pärit ilusa reaga kutse ja ka sini-must-valge oli sinna tehtud. Minul oli see muhvis ja kui mind pisteti kongi, siis tegin nagu sööks biskviiti ja tükikaupa sõin selle kutse ära.
  • Olles Tartu Õpetajate Instituudis rahvatantsu õpetajaks, algas pärast vabariikliku ülevaatusel I koha saamist komsomoli sund uuesti. Seekord päästis mind rahvatantsuringi klaverisaatja, kes oli määratud minu ettevalmistajaks. See aus tüdruk küsis otse – tahad või ei? Ma ei tahtnud. Ütles, hea küll ja kui tuli minu kohta aru anda, oli ta öelnud, et seda inimest ei soovita ta üleüldse organisatsiooni võtta. Temast ei ole ju mitte mingit kasu. On rumal, ei oska peale rahvatantsu mitte midagi. Aitäh talle, vaprale klaverisaatjale!
  • Ülikooli rahvakunstiansambli sain ma 1953. a. [---] Ansambel kasvas arvuliselt, tantsutehniliselt ja aateliselt üheks Eesti esiansambliks, keda esimese katsekivina saadeti kapitalistlikku riiki. Tantsijate ja minu vaheline usaldus oli nii suur, et teadsime ka, kellele on tehtud ettepanek nuuskida ning aruande teksti arutasime enne esitamist koos läbi.
  • Minu jaoks on rahvatants vestlus liigutuste kaudu. Liigutus saab öelda rohkem kui sõna, nii heas kui halvas, just niisama nagu tuul paitab hilju puulehti või lilli, niisama nagu torm räsib, tõukab ja murrab. Liigutuse kaudu elab tantsus rahulolu ja rõõm. Rahvatants on kaunim riietumisviis – eesti rahvarõivas, eriti kui kantakse oma paikkonna rahvarõivaid. Rahvatants on mõtteviis olla täna parem kui olin eile, olla homme parem kui olin täna – seda sõprusringis, käed parem üle vasaku, ühenduses üksteisega, tundes üksteise südametukseid, rütmiliselt korrastatud elu. Rahvatants on aatehoidmine, mis kõlab ka meie sünnipäeva õnnesoovis - "Jää Lindana julgeks ja kangeks kui Kalev, nii kõlab sulle me tervituslaul!".
  • Mina saan energia maast, mitte inimestelt. Maa nägu on aus, avali, otsekohene, omane. Maa kannab palju ja annab palju, olles ühtaegu pungade kasvujõud ja juurte hoiukamber. Ma palun maalt, et ta kasvataks "Sõleseppade" kaasikualuse üleni täis ülaseid, sinililli, lõosilmi, kikkapükse ja kullerkuppe – kooks kaskedele iluvaiba.
  • Puid mina istutan. Lindudele see meeldib, mulle jälle nende laul ja vilkad pesapunumised. Kõige rohkem on südantligi paju – visa, vähenõudlik, lihtne, varane pehme pai tegija kui põsed on veel aprillist kõhedad, urvad kui nokatsit kergitav kevad. Aga põõsana on paju käänu-väänuline seda-ja teistpidi, kus istudes võisin end suureks prouaks mõelda. Aga ei saanud. Minu lapsepõlve sõbranna, kes elab praegu Austraalias, sai.
  • Vaata nüüd kui soojalt ja sõbralikult tuli meiega vestleb. Küllap jutustab sellest, kuidas laotakse loitsuhalgude riit, kuidas äsjasündinud säde kasvab leegiks, halud põlevad söeks ja söest lahvatab uus leegisööst, uus tulelaps – järjepidevuse sümbol. Valgus ja tuli on minuga sinasõbrad. Kui astun Maasõõrist Kõiksuse kotta, palun, et Haldjal põleks palju küünlaid – et oleks valge ja tee jääks hästi meelde. Aga lilled jäägu kõik kasvama, õitsema. Aga küünlad põlegu, et Suur Vanker näeks, kust ma tulen.
  • Laulu- ja tantsupeokomisjon koos Mait Aguga läkitasid mulle küsimuse - kas rahvatantsupeo tule võiks võtta minu koduõuelt? See üllatas. Aga mõtlesin, et õigem on tõesti tuli võtta taluõuelt kui selle pronkssõduri juurest.
  • Süda tundis, tantsupeotuli tahab siin sündida. Kodune, samblaeas pärna alune oli liiga väike. Valisin praeguse koha. Suur kohustus. Suur mõtlemine. Hiidlased panid paika neli esimest kivi: Põhi. Lõuna, Ida, Lääs. Põllumajandusakadeemia "Tarbatu" seadis kompassi järgi õigesse kohta suuremad kivid: Kirre, Kagu, Edel, Loe. Kui sõõr sai seest täidetud, tuli välja Põhja-Eesti preesi kujund ja preesilt ometi tuld võtta ei saa. Tegin uue kavandi nõnda, et tulekolle jääks idapoolsesse osasse. Ladusin maha suure sõõri laiuse, väikestest kividest. Põhja täitsid väikesed rahvatantsijad väikeste kividega. Nõo vald aitas kohale vedada kõige suuremad kivid. Kirjekorjes (Haldja külalisraamat) on tegijate-abimeeste nimesid üle kogu Eestimaa. Kui tulealtar peaaegu valmis sai, ütles Mait Agu: "Memm, see on ju nagu kirikus, eeskoda – preesiõu ja tulesüüte altar." Puudu jäi veel tulehoidja – jõuamegi Viruskundra sünnilooni.
Meie õunaaias kasvab vana pirnipuu, mille isa poisikesepõlves metsast aeda tõi – nüüdseks kõrge, jäme ja hästi haruline puu. Ühel pühapäevahommikul jäin pirnipuu juurde seisatama ja tundsin äkki, et ta pakub mulle üht suurt oksa. Poeg Mehis vaatas ka ja arvas, et oks on huvitav. Kui Mehis kõik ülearused raod ära lõikas ja tüvi vajalikku asendisse tõstis, sai temast Viruskundra, kelle puusale toetab oma pea varsake. Kummaline sõnum! Isa, suure hobusesõbrana, kasvatas ka varssu. Kummaline looduse ja inimese seose märk.
  • Maad peab tundma, kündma ja külvama. Inimest peab tundma, et terekäed seisaksid soojad. Ühtsus peab olema ja oma maa armastus. Pole ilusamat lippu kui Eestimaa sini-must-valge. Kui maa on valge ja taevas sinine või taevas sinine ja maa roheline, kinnitab ta sulle, et sinise taeva all, musta mulla pinnal, kõnnib puhtasüdameline eestlane.


Rahvatantsija aatetunnistus[muuda]

Olen iva Su algusest, Eestimaa,
olen kild Su paesest pinnast
ja suutäis Su leivakäärust,
olen tõru Su hiietammest
ja sulg Su pääsutiivast,
hell ebe Su rukkilillest
ja Su aadete narmasjuur, Eestimaa.

Olen kummelimuru Su õuel
ja pihlakobar Su väravapuul,
nestepiisk Su kurekella kambris
ja tahiniit Su Koidu-Hämariku lambis.

Olen pisar Su nutus
ja rõõm Sinu naerus,
kõla Su keeles ja õnnistuspalve
ja usk Su lootustes, Eestimaa.

Olen kestmise läkitus Sinust ja Sulle,
tulen ja tantsin Sinust ja Sulle, Eestimaa.
Olen iva Su algusest, Eestimaa.

  • Kirjutatud Haldja talus 1994

Tema kohta[muuda]

  • Kui Memmest tema sadade õpilastega rääkida, siis öeldakse: "Memm", peetakse paus, vaadatakse äraseletatud ilmel kaugele. Eestlane on imelik inimene, ei oska ega taha tähtsaid asju kõva häälega öelda. Pigem peab pausi. Ja see paus ütleb kõik: Memme vägi on Haldja talu jälgedes ning paides.
  • Kui Memme kortsud olid väiksemad ja vähem ilusad, teda eriti palju ettevõtmistele ei kutsutud. Aga sajandivahetusel saadud Valgetähe orden ja hiljem lisandunud Tartumaa Kuldne tammeoks tõid kutsete tulva. Memmel olid isegi rahvariided pakitud, ju ei lähe enam vaja. Siis tuli mullu 50. sünnipäeva pidanud tudengipidu Gaudeamus Tartus, kus väljakutäis rahvast Memme püsti seistes austas. "Ju siis olen ikka midagi väärt ka," leiab Memm, mõeldes aga tänavuse noortepeo kutsest, mis teeb ühtaegu nii rõõmu kui ka kurbust.
Selle kutsega on nagu Haldjalt lahkumisega, mis muudab meele helgeks, kuid silma märjaks. Igale lahkujale teeb memm pai. Paljudel tuleb siis pisar silma. Miks, ei tea nad isegi.
  • Memm on mõelnud, et võib-olla tuleb ta Kõiksuse kojast tagasi pääsukesena. Tiirleb üle mustreid täis rahvatantsuväljaku.
Nii see Memm seal Haldjal istus, mõtles helgest surmast, muretses tähtsa peokutse pärast. Kuni mõtles välja, et saadab peole enese asemel rahvatantsija aatetunnistuse. Luuleread, mis ta kirjutas 1994. aastal, kui tantsupeotuli Haldjal läideti.
Aatetunnistuse puhul on Memmel alati tunne, et see oli tema sees pikka aega, enne kui paberile sai. Ja mis ütlemata jääb, selle ütleb pikk ja soe Memme pai Haldja väravas.
Memm teab: aatetunnistus jääb. Isegi siis, kui seda kõva häälega välja ei öelda.

Teoseid[muuda]

  • Helju Mikkel, "Vahetussamm", Rahvakultuuri Keskus, 1999

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel