Hingejõud

Proosa

Mida meelelisem on hingejõud, mis kedagi silmapaistvaks teeb, seda originaalsem inimene on. Sellepärast ongi muusikud kõige originaalsemad, maalikunstnikud juba vähem, kirjanikud veel vähem, ja filosoofid kõige vähem.
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 9

... me lihtsad inimesed elame üksluist elu, me oleme üksluisuse merre maetud ja meil on vaid haruharva võimalust värvika sündmuse võngetes endale hingejõudu sisendada. Isegi õnnemajas elades vajame me tuulekeerist, mis meid haarab ja üles kõrgele või alla sügavikku paiskab.
- Hagar Olsson, "Siidimaal", tlk Arnold Ravel, LR 22/1987, lk 19

Ühe versta kaugusel seisis teemeistri maja. Teemeister, kes oli harjunud elama tühjuses, tülitses valjusti oma naisega, naine istus lahtise akna all, laps süles, ning vastas mehele sõimuvalingutega; laps omalt poolt näppis sõnatult särgisaba, kõike mõistes, kuid midagi rääkimata.

Lapse kannatlikkus julgustas Voštševit, ta nägi, et ema ja isa ei aima elu mõtet ning on ärritatud, laps aga elab ühegi etteheiteta ja kasvab lihtsalt piinaks iseendale. Nüüd otsustas Voštšev kõik hingejõu kokku võtta ja kahetsemata keha kulu vaimutöö peale, kohe tagasi minna teemeistri maja juurde ning avaldada arukale lapsele elu saladus, mis tema vanematel alatasa meelest ära läheb. Nende kehad ekslevad automaatselt ringi, leidis Voštšev lapsevanemaid jälgides, nad ei tunneta põhilist.

"Miks te põhilist ei tunneta?" küsis Voštšev läbi akna.

Andrei Platonov, "Auk", tlk Virve Krimm, LR 27-29 1988, lk 9

Tüdruku jutust oli ta korraga taibanud, et sellele perele oli ta ajutine nähtus, teda jälgiti silmanurgast ja pandi paika: vaeti tema karjäärivõimalusi, ennustati peatset vananemist (ta on tütrest ikkagi üheksa aastat vanem, kordas vist Veronica ema endamisi), mõõdeti tema hingejõudu, rahategemisoskust, hellusevarusid ja osavust majapidamises. Just nii nagu uuritakse uue katsetamisjärgus masina töö-, külma- ja lollikindlust.
- Gabriela Adameșteanu, "Anna endale üks vaba päev", tlk Riina Jesmin, LR 20/1988, lk 49

Aga kui Eskola hoogu sattus, siis hingata ka enam ei saanud laval! See hingejõud, mis siis hoovas Eskolast! Kui talle roll meeldis - näiteks "Kretšinski pulmas" - siis pidid olema tähelepanelik ja talle täie jõuga vastu mängima. Mõistus ja süda pidid olema kui pingul traadiotsad. "Revidenti" oli temaga väga tore mängida, sest et meil see stseen toolidega, mis läks meil alati aplausiga, see lihtsalt lendles. Ja ma pean ütlema, et esimest korda mul oli niisugune mõte: küll on tore näitleja olla! (lk 51)
[Kaarel Karmist Lermontovi "Maskeraadis":] Karm olla kunagi öelnud, et kui tema tahab ühte osa mängida, siis olgu tal vastaspartner kas või puunott, tema mängib ikka. Ta oli harjunud mängima väga palju värssi, temale ei tekitanud see mingeid raskusi, aga minule küll. Meil oli stiilis ka väikene vahe, neid kokku sobitada oli küllaltki raske. Sest Karm armastas värssi anda natuke kõrgemal realismist, n-ö koturnide peal. Aga mina olin ju koolist tulnud ja minul oli realism kõige tähtsam. Ja ma armastasin ka pause oma mängus teha, Karmile ei meeldinud. Mul tuli üliinimlikku hingejõudu tarvitada, et sundida Karmi minu pausi välja kannatama. Proovides lõi ta muidugi mu tekstile sisse. Ta ei läbenud oodata, tahtis edasi minna. Ta põles, ta oli pingul nagu vibu, kus sõnad tulid nagu teravad nooled! Ja et teda kinni hoida ja allutada ka oma mängule, seesmisele arusaamisele ja intensiivsusele, siis oli vaja meeletut kontsentreerumist. Nii et kui ma tegin need stseenid Karmiga ära, siis ma olin kohe läbimärg. See on minu teatritöös vist üks suuremaid õppetöid. Ja sellest peale me hakkasime Karmiga väga hästi koos mängima, hakkasime üksteist tunnetama. Ma tundsin, et Karmi iga erk värises ja ta ootas kannatlikult mu sõna. Ma õppisin tema kõrval värssi lugema. Ma omandasin sealt jõudu oma järgnevateks osadeks. (lk 56)
- Ellen Liiger, intervjuu: Karin Kask, rmt: "Ma tahan mängida!", 2018