Gabriela Adameșteanu

Gabriela Adameșteanu (sündinud 2. aprillil 1942) on rumeenia kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija. Eesti keeles on ilmunud tema novell "Anna endale üks vaba päev" ja romaan "Kaotatud hommik".

"Anna endale üks vaba päev"

Gabriela Adameșteanu, "Anna endale üks vaba päev", tlk Riina Jesmin, LR 20/1988.

Toad paistsid kord liiga avarad, kord liiga kitsad, võrreldes ruumidega, kus nad puhkuse ajal olid elanud, nemad aga tundsid end niisama hästi, niisama võõrastena omas kodus nagu siis, kui nad olid kahekesi, tulnud siia esimest korda ja tulevane elu (mis oli kulgenud sellest päevast tänaseni) oli neile paistnud niisama tundmatu ja uus, ent vähem kõhedust tekitav kui praegu. Ja võib-olla sellepärast kõlaski täna, päeval, mil nad puhkuselt koju jõudsid, nende häältes põhjendamatu õrnusenoot. Nad tundsid end veidi teisiti, nende isekeskis nii tuttavad kehad kätkesid taas toda mõistatust; milleks nad olid kunagi teineteisele olnud. (lk 8)
Asjata oli ta aastaid poissmehi kadestanud; nüüd, kus ta üksi elas, pidi tal olema julgust enesele tunnistada: kahjuks oli ta monogaam, sealjuures üks (väheseid? paljusid?) eeskujulikke: veendunud monogaam, kelle teadvusse olid sööbinud kõik inimkonna tabud (sotsiaalsed, seksuaalsed ja muud). Kõikide tema ihaldatud, talle lootusi andnud või temaga maganud naiste telefoninumbritest oli tema mälu täpselt registreerinud üheainsa. (lk 16)
Lõpuks kukkusid mehed jooma, kruttisid magnetofone (enamik neist oli vahepeal magnetofoni ostnud, taibates — nagu oli omal ajal märkinud Cosmovici —, et see, nagu ka auto, on üks meesterahva teiseseid sugutunnuseid), mängisid täringut, tagusid pokkerit või ajasid niisama juttu: rääkisid tööst, poliitikast. (lk 18)
Juba palju aastaid polnud midagi muutunud ja kõik jääb vana viisi ka edaspidi; ja suutmata elu armetust ja banaalsust taluda, nii nagu me ei suuda otse päikesesse vaadata, sirutas mees naise manitsevat pilku vältides käe klaasi järele; ta sai aru, et naisel on õigus, et ta oli juba ülearu joonud: keel oli pehme ja sõnu oli raske välja ütelda. (lk 19)
Jaa, ta teadis, et ei suuda enam kuigi kaua vastu pidada: tundus, nagu tiirleks ta kinnises ruumis, ja mis ta ka ette ei võtnud uksest, seinast, aknast kaugemale ikka ei jõudnud; ta kujutas seda tuba väga selgesti ette, selle pimedates nurkades rippusid kohevad tihedad ämblikuvõrgud, lõhnas kopituse ja värske krohvi järele — see oli toosama otsatu suur tuba, kuhu teda lapsepõlves oli karistuseks luku taha pandud. Ta oli seal juba kaua ringi saalinud ja vähehaaval kaotanud (huvitav, miks?) igasuguse lootuse oma liiga suurejooneliste noorpõlveunelmate täitumisele. Ei mingit lootust, vahest ainus väljapääs olnuks üks toa hägustest akendest katki lüüa ja trellide vahelt läbi pugeda, juhul kui ta oleks end veel nii nõtkeks pidanud; et proovida... (lk 22)
Olid kõik need küsimused nimme tema mõnitamiseks esitatud või olid teised lihtsalt andnud vaba voli inimlikule uudishimule, mida seda sorti teema (tema lahutus oli tollal olnud üks asutuse uudiseid) äratab, ja salamisi andunud naudingule, mida alati pakub võimutsemine ligimese hinge üle, kestku see pealegi vaid viivu? (lk 26)
(Ta oli kusagilt, ta ei mäletanud täpselt, kust, lugenud, et ka rottidel on klassiühiskond.) Tema kõrvus aga (tema, kes alles paari aasta eest-oli olnud kindel, et temastki saab kõrgklassi rott) kumiseb juba mõnda aega häirekell. Ei, päris madalale pole ta veel langenud, ent igal sammul silmab ta hoiatusmärke; äkki saab temastki varsti paaria, vilets ja rõhutud alamklassi rott tüüpiliste tõbedega (haavandid, asteenia), kel pole emast ja kes on sunnitud kõrgklassi rottidele pugema? (lk 27)
Või on mõni inimene just selleks loodudki, et sulle ette kuulutada, mis saab sinust kümne-kahekümne aasta pärast, ja ehkki sa talle mõistmatult otsa vahid ja tema üle naerad, peaksid - kui sa teist hoolega silmitseksid (aga seda sa ei taha teha) sisimas tunnistama, et oled temaga sarnane ja et sul on sellepärast hirm. (lk 30)
Toas läks üha soojemaks, mehe põsed hakkasid õhetama, miski tema sees — võib-olla hing — ringutas tänulikult ja mõnuga nagu talvel tuppa lastud kass. (lk 36)
Jaa, küllap nad kõik tundsid, et on jõudnud elutee ristile. Välisilma kauged kajad, mis nendeni jõudsid (isegi temani, kes polnud veel endale külge harjutanud meeste kommet hommikuti ajalehte lugeda ja kes igal pool, kus sai, raadio ja televiisori kinni keeras), olid ähvardavad - mida arusaamatumad, seda ähvardavamad. Jaa, ütles ta kokkuvõtteks, kogu maailm oli muutunud. Kogu maailm oli ühes nendega jõudnud sellesse uude ikka, kus lootused kaduma hakkavad. (lk 36)
Tüdruku jutust oli ta korraga taibanud, et sellele perele oli ta ajutine nähtus, teda jälgiti silmanurgast ja pandi paika: vaeti tema karjäärivõimalusi, ennustati peatset vananemist (ta on tütrest ikkagi üheksa aastat vanem, kordas vist Veronica ema endamisi), mõõdeti tema hingejõudu, rahategemisoskust, hellusevarusid ja osavust majapidamises. Just nii nagu uuritakse uue katsetamisjärgus masina töö-, külma- ja lollikindlust. (lk 49)