Jana Lepik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jana Lepik (sündinud 28. novembril 1981 Tartus) on eesti luuletaja.


"Lahtine taevas"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Jana Lepik, "Lahtine taevas", 2004.


Surnuaeda kannan enesega kaasas,
mind temaga seovad
kõik sõlmed, silmused ja aasad.

  • "***Surnuaeda kannan enesega kaasas", lk 4


Kõik teeviidad viltu seal.
Muutumatu maastik täis eksitavaid sõnu
on paik, kus samme sead
ja kuhu peidetud ka sõnum.

  • "***Kõik teeviidad viltu seal", lk 7


Valede käed on väga pikad. Nad ei tea, et nad valetavad.
Valetad sina, kes sa oled aus.
Sõrmed tungivad ajju ja tekitavad segaduse. Küüned rebivad
tükke su mälu]]st ja asetavad need areenile. Paiskavad segi sinna
talletunud laused, lood, andes neile teise tähenduse.
Osakestest kombineeritakse uus lause, uus lugu, uus minevik.

  • "Labürint", lk 8


Alles algas novembrikuu.
Mälestus kadunud valgusest
vaikselt võtab su üle võimust.

  • "***Alles algas novembrikuu", lk 13


Tule siia väike nälkjas,
ma katan, ma kaitsen sind
kojatut ja majatut.
Veel märjad sinu uued juuksed kui imikul -
peale kiiritusravi
ümbritseb su pead
oreool.

  • "***Tule siia väike nälkjas", lk 15


Mind vapustas üks igavikku suundumine:
viis tunne, et-mind-pole-enam-vaja,

tappis puudutuse puudumine.

  • "Austusavaldus", lk 19


Mu tuppa tuled
õhtuvalgusena põrand]]ale valgud,
vihma eelaimusena närid konte,
peole hilineja näol hiilid ukse taga -
ukse taga aga tühjus.

  • "***Alati kui mõtlen sinule", lk 23

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel