Mine sisu juurde

Kaidi Tamm

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Kaidi Tamm (varem Kaidi Tago; sündinud 14. juunil 1983) on Eesti semiootik, ajakirjanik ja kultuurikriitik.

Artiklid

[muuda]
  • Viidates Hans Christian Anderseni muinasjutule Lumekuningannast, on Lars von Trier öelnud, et tal on peeglikillud silmas. Nimetatud muinasloos lõi kuri nõid peegli, millesse vaadanud enda ümber vaid inetut ja vääritut märkama hakkasid. Peegel küll purunes, ent killud lendlevad tänaseni tuules. Von Trier puistab neid kilde ka meie silmi, tema filmide ühiseks omaduseks võib pidada valusat ühiskonnakriitilisust. Aga võib-olla on neid peeglikilde (ja valusat osutamist) vaja ajal, mil Euroopa film püüab Hollywoodi kasumile suunatud sentimentaalsusega võideldes ellu jääda. Et säilitada kino kunstiliigina. (lk 94)
  • Veendumuste pärast kannatamist võibki pidada kõigi von Trieri peategelaste ühisjooneks. (lk 94)
  • [Lars von Trieri kohta, joonealune märkus:] Tiitli von omandas ta filmikoolis, kus kaaslased teda niimoodi kutsusid. (lk 94)
  • 1928. aastal Kurt Weilliga kahasse kirjutatud laulu viimases värsis laseb Brecht Jennyl piraatidele öelda, et nad tapaksid kõik, kes teda siis, kui ta veel kõrtsis põrandaid küüris, kõntsana kohtlesid. And they asked me which heads should fall, and the harbour fell quiet as I answered: "All." (lk 95)
  • Idee, mis varem latentsena von Trieri töödes esines, on viimase seitsme aastaga eksplitseerunud: usk pole mitte ainult kark, millele toetuda, vaid ka kohutav koorem ja hirmutav müsteerium. Suutmata ennast ja olukordi objektiivselt, distantsilt vaadata, on oht usu ohvriks langeda ja hävida. (lk 96)
  • Von Trier leiab, et kõige kohutavam reetmine on ideaalide reetmine. (lk 96)
  • Von Trieri tööviisi võib käsitleda eksperimentaallaborina: ta katsetab eri komponentidega, tulemus (kas reaktsioon toimub ja milliste tagajärgedega) selgub alles lõpul, montaažis. Von Trier leiab, et minnes millegi tavatuga lõpuni (näiteks kriidijoonised märkimas maju), peaks kõik ülejäänu olema võimalikult normaalne. Tänapäeva tehnika lubaks kõike: luua hiireklikiga karja möllavaid elevante või hingematvaid galaktikavaateid; von Trier aga eelistab joonistada koera kujundi põrandale märkimaks tema olemasolu või panna toanurka õllevaadid markeerimaks baari. Liiga palju kihte viib publiku filmi juurest eemale. Eksperimendiski ei tohi korraga muuta rohkem kui üht-kaht tegurit. (lk 96)
  • Minimeerides objektide tähtsust ja kasutades vaid üksikuid, kõige vajalikumaid atribuute (voodid, toolid), antakse näitlejatele maksimaalne vabadus ja luuakse kummastav avatuse efekt. (lk 96)
  • Von Trier tunnistab, et loob oma filmide tegelased enda baasil, erinevad tegelaskujud sünnivad tema iseloomu eri külgedest. (lk 97)
  • Von Trieri on sageli süüdistatud misogüünias, selles, et ta sunnib näitlejannasid minema läbi põrgu. Filmi "Laineid murdes" võttepaigal valitsenud atmosfäär oli selline, et film sai hüüdnimeks "Naisi murdes". "Dogville'i" veebilehel kinnitab von Trier, et see pole sugugi tõsi. Pigem leiab ta endal meestega probleeme olevat. Miks siis keskendab von Trier põhitähelepanu oma filmides naistele? Naljatlevalt on ta öelnud, et tema arvates pole meeste piinamine sedavõrd mõjuv. Selles küünilises vastuses on tuntav tõenoot sees. Naised on emotsionaalsemad ja õrnemad; näidates ekraanil nende katsumusi, tekitab see suure tõenäosusega vaatajates enam vastukajasid. Seega on film ehk efektiivsem (film nagu tõeseerum). (lk 98)
  • Võim indiviidi üle, mis sellega saavutatakse, rikub inimesi. Altruismil ja andestamisel peavad olema piirid, end ei tohi kunagi lõpuni teiste meelevalda anda. (lk 99)
  • Filmi tegevus toimub fiktiivses Dogville'is ehk Koeralinnas. Koer sümboliseerib kogu linna, kuigi tema saatus kujunes õnnelikumaks kui linnaelanikel. Seda sellepärast, et kui koerad järgivad pimedalt oma loomust, mõtlemata oma tegude üle pikemalt järele ja lähtumata ideaalidest, siis inimesed peaksid selleks siiski suutelised olema. Dogville'i elanikud ei olnud. Lõpuks jäi kogu linnas ellu vaid koer, ainus, kes käitus vastavalt oma parimale äratundmisele. (lk 100)
  • Von Trier mõistab USA hukka, kuna seal kiputakse olema pimedad omaenese puuduste suhtes, samas teiste vigadele karmilt reageerides. Ta süüdistab ameerikalikku suhtumist just selles, mille vastu ta "Dogville'iga" võidelda püüab: arrogantsuses, endale ümbritsevatest suuremate õiguste võtmises ja enda kriitika alt välja arvamises. Von Trier lähtub seisukohast, et kui oled tugev, pead olema ka samavõrra hea. Ameerika puhul see tema arvates nii aga pole. Ta ei arva, et ameeriklased oleksid õelamad kui teised rahvad, aga ka mitte paremad, nagu nad ise arvama kipuvad. Ometi võtavad nad endale õiguse kuulutada osa maailma riikidest, kes nende suhtes on ebasoodsalt meelestatud, paariariikideks. (lk 101)
  • Inimesed on kõikjal ühesugused ja võim korrumpeerib kõikjal sarnaselt. Aga inimlikke väärtusi on vaja meelde tuletada kõigile, ka hegemoonidele. (lk 101)
  • Von Trier puudutab igaühe tundlikkust ühel või teisel moel, tehes seda kõrgel kunstilisel tasemel. Tema anne on võime teha filme, mis ei jookse mööda külgi maha. Von Trieri silmis helkivad klaasikillud peegeldavad meile igapäevaelu aspekte, millelt meie eneste pilk kiirelt üle libisema kipub. Von Treier on enda vastu aus ja nõuab seda ka ümbritsevailt. Selles seisneb tema fenomen. (lk 101)
    • Kaidi Tago, "Peeglikillud silmas. Lars von Trieri "Dogville"", Teater. Muusika. Kino 10/2004, lk 94-101


Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kaidi_Tamm&oldid=125082"