Mine sisu juurde

Aet Ollisaar

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Aet Ollisaar (sündinud 5. juulil 1966 Tallinnas) on eesti tekstiilikunstnik.

Intervjuud

[muuda]


  • Kujundid on olulised. Osa kujundeid tekib alateadlikult, käsi joonistab mingit meeleolu või sündmust läbi kujundite. Siis lisandub pealispind – täpsemad detailid. On kujundid, mida olen kasutanud rohkem. Kolmnurk. Ruut.
Tööde abstraktsus on aja jooksul suurenenud, figuurid asendunud üldistatud kujunditega. Ise näen oma töödes kindlaid süžeesid, aga eelistan jätta vaatajale ruumi kujutlusvõimeks, mitte liiga täpselt jutustada. Püüan jätta töö pealkirja ja pildi vahele mõtteruumi.
  • Värvid on kõige alus. Olen alati eelistanud tugevaid kontraste, selgeid värve. Kõlavaid akorde. Punast ja musta. Vahepeal sai domineerivaks materjal oma läigete ja peegeldustega, kuld ja hõbe. Viimaseid töid tehes avastasin, et värv hakkab tagasi tulema.
  • Tartu kõrgema kunstikooli tekstiilieriala sisaldab nii kunsti- kui ka disainiprojekte. Rakendusliku kõrgkoolina on meil nelja-aastane õppeaeg, mis võimaldab rohkem projekte praktiliselt läbi teha, õppejõududena on kaasatud Eesti tipptegijaid. Tudengid peavad otsustama, kas näevad end pigem kunstnike või disaineritena, ja saavad kogeda eri valdkondade mängureegleid. Meie tekstiilieriala eripära on seotus moevaldkonnaga. Kuid meie tudengite moeloomingu lähtepunktiks on materjal, see annab teistsuguse mänguruumi.
  • Olen ise õppinud Tallinnas. Lõpetanud kunstiakadeemia 1990-ndate algul, sattusin Tartusse, kus tekkis võimalus luua uus tekstiilikunsti eriala. Lähtusin kogemustest, mis ma tudengina ja pärast lõpetamist disainerina töötades olin saanud.
Praeguseks on ehk tõepoolest tekkinud teatav distants, ka kunstiakadeemia on muutunud. Kõrvalt vaadates tundub, et akadeemias on rohkem teoreetilist, kolmeaastane õppeaeg annab vähe võimalusi süveneda. Oma valdkonda sisse elada saavad need, kes jätkavad magistri- ja doktoriõppes.
Pigem ehk peakski võrdlema mitte Tallinna ja Tartu kunstiõpet, vaid akadeemilist ja rakenduslikku kunstiharidust.
  • Auhindade saamine ei ole eesmärk omaette, aga see võib anda kindlust valitud teel edasi liikumiseks.
  • Põnev on mängida kujundi ja tühjusega, hõreda pinna ja tihedalt kootud detailidega. Seotus ja vabadus. Ettemääratus ja ootamatus. Kui töö raamilt maha võtan ja lõimed pinge alt vabanevad, tekib eri materjalidest struktuurne pind. Avastasin, et see sobib hästi mu loomusega – saan ühendada traditsioonilist ja katsetuslikku.
  • Kunstniku vabadus on luua.
Kunstnik loob asju, mis mõjutavad vaatajat. Võib rääkida konkreetset, selgelt loetavat pildikeelt või läbi metafoori, värvide ja sümbolitega. Tekib tugev emotsionaalne laeng, mis paneb inimeses midagi liikuma. Tööd hakkavad elama oma elu, kohtama inimesi ja neid mõjutama.
Vabadus luua on seotud vastutusega oma loomingu eest. Vastutusega selle eest, mida sinu tööd inimestega teevad.
  • Olen mõelnud teelolekuna seisundit, kus liikumine toob teele uusi väljakutseid ja võimalusi ning samal ajal tuleb suuta loobuda sellest, mis jääb selja taha. Selles mõttes jätkub tee ka silmapiiri taha, pole kindlat sihti ega vajadust rutem kohale jõuda. Pürin pigem selle poole, et oskaksin teekonda maksimaalselt nautida, olla avatud, osata näha olulisi inimesi ja märke oma teel.
  • Pean väga väärtuslikuks kogemusi minevikust, aegadest, mida pole ise näinud ja mis jõuavad minuni läbi kellegi teise ülestähenduste. Pean oma missiooniks aidata kaasa sellele, et need teadmised elaksid edasi.
  • Minu silmapiiriks on uued algused.
  • Mõtlen uute ideede üle alateadlikult pidevalt, vahel ujuvad pinnale mingid pildid või värvisähvatused. Võimalusel joonistan need üles. Kogun endasse emotsioone, mis on mind puudutanud. Vaipu hakkan kuduma siis, kui tunnen endas valmisolekut kogunenud kildudest midagi terviklikku kokku panna.
Paljud ideed mõtlen selgeks õhtuti, une ja ärkveloleku piiril. Töötamiseks vajan turvalist keskkonda, rahulikku kohta. Pean saama minna segamatult mõtetesse uitama. Selles mõttes on vaimne ruum olulisem kui füüsiline, olen sageli teinud tööd väga kitsastes oludes.
  • Püüan leida tasakaalu, liikuda eri asjade vahel nii, et keegi minu ümber ei saaks kannatada. Pere annab seljataguse ja jõu. Lapsed on väikesed – elan nende rütmis. Aeg, mis on antud arenemiseks koos lastega, on kordumatu.
  • Looming on see osa minust, millele saan keskenduda, kui muud asjad on korras. See on minu Oma Asi, millega tegelemine on sisemine vajadus.
  • Võimalik, et liikumine elu eri poolte vahel on õpetanud mind neid kõiki rohkem hindama. Loomulikult olen sunnitud tegema valikuid. Väldin liigsete tähtaegade painet loomingus, olen eelistanud pigem süveneda näituste ettevalmistamisse kui osaleda kõikvõimalikel konkurssidel. Küllap tuleb aeg ka selleks.
  • Kui pöörlen igapäevases rattas kõigi nende asjade vahel, tundub aeg kulgevat vale kiirusega, sest seda ei jätku kõigeks vajalikuks. Kui mõtlen elus kaugemale tagasi, siis arvan, et mulle on antud õnnelik võimalus elada rikkalikku elu.


  • Olin õppinud tekstiiliettevõtte UKU stipendiaadina ja tulin siia Tartu osakonna kunstnikuks-disaineriks. Juhuse tahtel sattusin aga õpetama Tartu Kunstikooli, kus haarasin kinni pakutud võimalusest koostada tekstiilikunsti õppekava. Olen selles töös leidnud oma kutsumuse.
  • See, et oleme hoidnud piltvaiba loomise oskust õppekavas olulisel kohal, on üks meie osakonna tähtis põhimõte. Vahel on nende tööde iseloomustamisel kasutatud sõnapaari "Tartu koolkond". Milles see konkreetselt seisab, on endal seestpoolt raske öelda. Mina usun nüüdisaegse vaiba elujõusse.
  • Kudumise protsess on pikaldane ja rahulik, algab materjalide valimisest ja lõpeb töö raamilt võtmisega. Vahepealsesse aega võib mahtuda pikemaid ja lühemaid pause, mõtisklusi, emotsioone. See on protsess, mis kulgeb vastavalt ajale ja võimalustele.
  • Jutustuste sisu ja tagamaad on jäänud alles pealkirjadesse ja minu enda jaoks mõistetavatesse sümbolkujunditesse. Nii on tööde pealkirjade taga lood, mis seotud pere ja lähedastega: "Kullakene", "Elutants", "Puudutus", "Mäng", "Isadepäev"...
  • Mulle on oluline töö emotsioon, see, et töö vaatajat puudutaks. Ma ei armasta väga masendavaid ja raskeid emotsioone. On hea, kui kunst praeguses keerukas ajas suudab olla ka ilus. Usun, et ka valusatest asjadest on parem rääkida läbi positiivse.
  • Olen tekstiilikunstnik selle sõna traditsioonilises mõttes – mulle meeldivad tekstiilmaterjalid oma erinevustes, olen armunud läigetesse ja faktuuridesse kanga pinnal.
Materjali lummus sunnib mind ostma vahel lõnga või kangast, ilma et sel hetkel täpselt teakski, milleks neid vaja läheb. See on ilmselt mingi emotsionaalne seotus tekstiilikunstiga, pärineb lapsepõlve käikudest tekstiilikunstnikust vanaema Ellen Hanseni ateljeesse Tallinna Kunstihoones või mälestustest tekstiilinäitustelt. Tekstiili puudutusest. Vajadusest traditsioone jätkata. Sain sellest uuesti aru eelmisel aastal, tehes Eesti Rahva Muuseumiga koostöös filmi Ellen Hanseni loomingust.
  • Võimalik, et preemiate vähesus on seotud sellega, et tarbekunst on nii igapäevane ja omane, et ei jää otseselt silma. Vähe intriigi ja tase niigi harjumuspäraselt hea. Ja laiemalt - arutletakse ikka ja jälle selle üle, kas materjaliga seotud kunst on "päris" või lihtsalt üks "heegeldamine".


  • Sarnased ja ühtaegu erinevad – selline oli tunne, mis mind Aino Kajaniemiga kohtudes ning tema loomingut nähes valdas ja mille ajendil näituseidee veidi enam kui kahe aasta eest tekkis. Aino tööd on peenelt virtuooslikud ja erinevad minu omadest stiililt. Meie näitus näitabki gobelääni võimalusterohkust.
  • Jah, minu jaoks on värv kõik. Mulle meeldivad teiste must-valged vaibad, aga kui hakkan gobeläänist mõtlema, alustan ikka värvidest. Kunstiakadeemia tekstiiliosakonnas õppides otsustasin teha ühe kavandite seeria intensiivsete värvideta ja kasutasin vaid looduslikke toone: pruuni, halli ja lambakarva. Tahtsin õppida midagi täiesti teistsugust. Õppejõud tulid uurima, mis mul viga on, kas olen haige. Haige ma ei olnud ja lugu lõppes minu jaoks hästi, sest sain head hinded, aga sellise koloriidi kasutamine oli mulle tõesti väga raske. Pärast seda olen ikka värve kasutanud.
  • [Erialavalikust:] Üks põhjus on, et mu vanaema Ellen Hansen on tekstiilikunstnik, kes on eluaeg gobelääne teinud. Teadsin juba väiksena, et tekstiilmaterjale saab lisaks kudumisele ja riiete valmistamisele kasutada ka piltvaipade loomiseks. Kui läksin kunstiakadeemiasse, soovitas vanaema mul valida maali eriala, sest tekstiilikunstniku amet on väga raske. Aga leidsin, et mulle see töö meeldib ja valisin siiski tekstiili.
  • Mulle meeldib mängulisus materjalivalikul. Kasutan gobeläänide loomisel ka tänapäevaseid materjale.
  • Tekstiilikunst on paljudest visuaalse dominandiga kunstiliikidest sensuaalsem.
Arvan, et vajame tekstiile ilu ja sooja tunde jaoks. Meie kliimas on alati jahe või külm. Piltvaip loob keskkonda soojust.
  • Palju aastaid oli gobelään üks enim hinnatud tekstiilikunsti liike just seetõttu, et sarnanes kõige enam maalidele ja nii-öelda suurele kunstile. Ma armastan rohkem vaipu, mille on loonud ja teostanud kunstnikud ise. On suur vahe sees, kas vaiba on kudunud kunstnik ise või teostanud keegi teine. Teine tegija võib olla väga osav, aga protsess on olemuslikult täiesti teine: kunstnikule on kudumine looming, mitte valmistamine.
  • Pidulikkus ja esinduslikkus on kindlasti osa gobelääni imagost. See on hea, kui üks tehnika on universaalne, sobides paljude ruumide ja eesmärkidega. On oluline, et inimesed nagu sina ja mina saaksime osta gobelääni ja seda kodus nautida.
  • Nõukogude ajal oli just gobelään igale tekstiilikunstnikule kättesaadav, kuna on küllalt vähenõudlik nii ruumi kui varustuse suhtes.
  • [Loomeajast:] Minu jaoks on see aeg kingitus, mis annab rohkem kui vaiba. Vaipa luues saan mõelda oma elu ja maailma asjade peale. Kui leian aega kudumiseks, pole see kunagi kaotatud, vaid kvaliteetaeg.
  • [Vaibakudumisest:] Mida kiiremaks läheb elutempo ja mida rohkem on asju, mida saab teha kiiresti, seda suurema väärtuse saavad asjad, mis valmivad aeglaselt. See on omamoodi tasakaalu küsimus.
  • Aino Kajaniemi: Kui istun vaipa looma, aeg justkui peatub. Aga vaja on see aeg võtta, leida.
Aet Ollisaar: Mina leian aega, kui lapsed magavad. See on iseenda aeg.
Aino Kajaniemi: Aga millal sa magad?
Aet Ollisaar: Öödel, kui ma ei koo.
Aino Kajaniemi: Ma ei saa aru, kuidas ta leiab aega gobeläänidele nelja lapse kõrvalt! Mul on kaks ja nad on juba suured.
Aet Ollisaar: Tahtsin veel öelda, et mul on meie ühisnäituse üle hirmus hea meel. Üle poole nendest 13 tööst on valminud sellel aastal ja ma olen imekombel saanud lubada endale olla natukene kunstnik.

Tema kohta

[muuda]
  • Tekstiiliosakonnas on ta nagu jumal – isegi üliõpilaste vanemad tulevad ja tänavad ja on õnnelikud, et said teda näha ja temaga rääkida (see võib olla naljakas, aga nii on). Ja keskkond on seal viimastel aastatel hästi palju motiveerivamaks läinud. Ja see, kuidas Aet meeskonda kokku paneb, on väga positiivne (ma käin seal ise ka korra nädalas).
  • Ta on oma vaibatehnika arendanud selliseks, et tehniliselt on see hästi õrn, aga samas võimaldab kiirelt saada hästi jutustavaid, heas mõttes traditsioonilisi teoseid. Nagu ta ise ütleb, on elu seda dikteerinud – lapsed, töö ja siis vajadus ikkagi end loomingus välja elada.


  • Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna professor Aet Ollisaar on karismaatiline isiksus, kelle hea aura tuules purjetavad meelsasti nii tudengid kui ka kolleegid.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Aet_Ollisaar&oldid=112431"