Kristina Ruder

Kristina Ruder (sündinud 27. mail 1977) on eesti laste- ja muidukirjanik.

"See lustakas Katarina"

Kristina Ruder, "See lustakas Katarina", 2018.

Meil on lahedad nimed, aga mõnikord ei ole me nendega rahul. Ikka leidub kellelgi veel vahvam nimi. Näiteks, kui ma oleks osanud rääkida, oleksin sündides palunud vanematel mulle nimeks panna Mia-Mey, sest olen ühes multikas seda nime kuulnud ja seda tüdrukut näinud. Ta oli igavesti rõõmus ja vallatu, siis oleksin mina samasugune. Ema arvab küll, et ma olen niisamagi äge ja nimi Katarina sobib mulle väga. Noh, vanemad näevad ikka asju teistmoodi. (lk 4)
Näiteks ema ja isa ei näe peale töö väga midagi. Kogu aeg on töö ja töö. Meie õe ja vennaga paneme tähele ka teisi asju, näiteks võimalust ujuda, vallatusi teha ja peitust mängida. Vanematel on meilt ikka palju õppida, et end iga päev rõõmsa ja õnnelikuna tunda. (lk 4)
Martin on tõeline sõdurpoiss. Ise nii väike veel, alles 5-aastane, aga juba tahab sõduririideid ja kahurit, tanke, püsse ja kaevikuid ning kaitsta oma kodupaika. (lk 9)
Sõduritega mängib Martin nii, et kogu maailm peatub. Meile võivad tulla külalised, väljas võib sadada vihma või puhuda kõva tuul - tema mängib, päästab, sõdib. Mitte midagi muud ta ei kuule ega näe. (lk 10)
Kevadel ja suvel on talude juures ikka palju konni, eriti tiigi läheduses. Mängisime Martiniga tiigi ääres, vaatasime konnade elu ja püüdsime mõista nende tegevusi. Tihti nägime, kuidas üks konn teise peale ronis ja siis pidi see üks konn teist vedama. Ikka väga kavalad on need konnad või laisad või mugavad, ei viitsigi ise hüpata. (lk 12)
Jooksime köögi juurde ning palusime emmel silmad kinni panna ja käed ette tõsta. Ema muigas. Püüdis piiluda, aga me nägime ning nõudsime ausat käitumist. Lõpuks saime, mis tahtsime. Ema pigistas sõnakuulelikult silmad kinni ja hoidis käsi ees, peopesad ülespoole. Meie... asetasime rahulikult, hinge ja naeru kinni hoides konnad ema kätele. "Ääääää! Ööööööööööö! Uuuh! Väkk! Rrrrrrrrrr! Ääääää! Ööööööööööö! Uuuh! Väkk! Rrrrrrrrrr!" karjus ema, hüppas ühelt jalalt teisele ja jooksis ära vetsu. Pani põmaki ukse kinni ja lubas, et ta enne sealt väljia ei tule, kui konnad on köögist tagasi tiiki viidud. (lk 12)
Avastasime, et teod võivad ka head mängukaaslased olla. Kuna neid tigudest sõpru sai väga palju, siis tuli Martinil mõte nendega sõda mängida. Teod sobivad ju sõduriteks imehästi - neid on palju, neil on tugevuseks kilbid, nende majad.

Kogusime loomakesi tõesti palju. Tõime toast kaks purki ja need said peaaegu täis. Siis aga hakkas vihma tibutama ning mina ei tahtnud õues märjal murul enam mängida. Martin arvas samuti ja me jooksime tuppa. Küsisin emalt, kas me võime Martiniga sõbrad külla kutsuda, kuna õues hakkab sadama. Ema koristas parasjagu oma tuba ning andiski loa. Palus ainult meil Martini toas püsida, sest tahtis ka teisi ruume korda teha.

Emme luba olemas, panime Martini toa ukse kinni ja lasime teod purgist välja põrandale. Neid oli tõesti palju - meie sõdurid ja sõbrad. Mäng hakkas peale. Püüdsime tigusid nagu sõdureid ridadesse seada, tankid ees ja teod järel. Panime klotse takistuseks teele, tegime erinevaid barrikaade ja ikka pidime ka tigusid korrale kutsuma ning tagasi oma ridadesse panema. Arvatavasti tahtsid nad suurest ärevusest minema hiilida. (lk 15)

Ütlesin Martinile vaikselt, et lähme tuppa tagasi, emal on mingi hoog või miskit, et küll issi ta maha rahustab. Läksimegi, käest kinni, vahel tagasi vaadates. Nägime, et isa hakkas meile järele tulema ja ema jäi traktori najale istuma. Läksime maja nurga taha ja jäime isa ootama. "Issi, kas emme läks hulluks?" küsis Martin. "Issi, kutsume kiirabi," palusin mina, sest ma kartsin oma ema käitumise pärast. Isa võttis meil käest kinni, muigas miskipärast ja palus, et me ta oma tuppa viiksime.

Läksimegi kolmekesi Martini tuppa. Kui ukse avasime, nägime jubedat pilti - teod olid kogu ruumi vallutanud. Teod olid sõja võitnud ja mitte ainult sõja, vaid ka Martini toa endale sõjasaagiks võtnud. Jah, ukselt oli see pilt üsna õudne nii meile kui ka isale. Nägime seda isa pilgust. (lk 16-17)

Kui saime toa tigudest puhtaks, hõikasime ka emmele traktori juurde, et oht on möödas. Ema hakkaski toa poole tulema. Meie olime päris väsinud, ema aga näost valge. Saime aru küll, et ema hulluks mineku põhjuseks olid meie sõbrad teod, täpsemalt ekssõbrad, sest tigu me enam sõbraks ei pea. (lk 18)
Me vennaga oleme ka nutikad. Kuuleme väga hästi ja teame täpselt, mis kodus toimub. Vahel on meil valikkuulmine. See on selline huvitav asi, et kuuleme näiteks, kui ema kutsub jäätist sööma või palub kauaoodatud külalistele vastu minna. Aga huvitaval kombel ei jõua meieni jutt toa koristamisest või kanade toitmisest. Lihtsalt lastel on vahel selline periood, valikkuulmise periood. (lk 19)
Kristiina jaoks on aga väga oluline, et pärast kõik asjad korralikult ka tagasi pannakse. Iga asi ilusti oma koha peale. Tal on alati kord majas. Kord selles mõttes, et tuba on puhas ja asjad paigas, mitte tolmukord. (lk 20)
Tore, et kodutee on huvitav - saab puude otsas ronimist harjutada ja mõista, et kõik oksad ei kannagi. Tegelikult on see teada saamine päris valus ja sinikaid tekitav. (lk 22-23)
Veel saime teada, et tänaval ei tohi liiga lärmakalt loomade häälte äratundmise mängu mängida. Selgus, et mõni vanatädi, keda arvasime mitte kuulvat, on päris teravate kõrvadega ja talle ei meeldinudki meie kisamine. Lisaks arvas ta, et teeme teda järele (huvitav, mis loomahääl küll teda iseloomustas, ei mäleta enam, millele ta kohe reageeris). (lk 23-24)
Lõpuks hakkasid teised tubadesse hargnema ja ema andis mulle süüa. Кui magama läksin, sain aru, et olin kallistamiste ajal saanud endale kaela arvutikeelu, ise noogutasin ju kõigele kaasa. Täiesti arusaamatu, kuidas ma sellega nõusse jäin. Mõistsin, et jalgadega trampimine siin ei aita. Isa ütles selgelt, et olen selle ära teeninud. Kummaline, et põhjuseks nimetati see, et ma õigel ajal koju ei jõudnud ja kõik teised sellega ära ehmatasin. Tõesti imelik, sest jõudsin koju tervena, rõõmsana ja kogu tee oli lihtsalt huvitav, seikluslik ja üldse mitte väsitav.

Saa siis neist vanematest aru. Ka rõõmsad ja huvitavad asjad ajavad neid paanikasse. (lk 27)

Näiteks on väga tähtis vahel ka niisama olla: vaadata lakke, vaadata veel natuke aega lakke ja siis veel... nii kaua, kui igavus peale tuleb. Ei pea alati viima prügikasti välja või nõusid pesema. Aga ema muudkui teeb midagi. Tuleb koju, hakkab süüa tegema, koristama, triikima ja tahab, et meie ka samamoodi rabeleks. Olen küll korduvalt emale öelnud, et nii ei saa. Oleme niisama ka vahel, lihtsalt lõbusad. Vaatame näiteks aknast õue, mida pilved teevad või mis kujuga nad on. Seda peab tegema, sest see paneb naeratama. (lk 31)
Ema töötab pangas, see on selline range koht, kus kõik on salajane. See tähendab, et emal ongi väga raske töö, sest ta peab saladusi hoidma. Mina ei suudaks, sest siis ei ole ju midagi võimalik sõpradele sosistada, või vennale või õele või ükskõik kellele. Saladused on just nii põnevad sellepärast, et neid saab sosistada, ja see tunne... on nii magusalt vallatu. (lk 31)
Kartulivagude vahelt paistis vaid dressipükstes tagumik ja kuulda oli pahandavat juttu: "Sina, mardikas, ära sega sipelgate tööd - enne töö, siis lõbu! Minu emme räägib kogu aeg nii - töö ja töö ja töö, õpi sina ka, mardikas, minu emmelt. Või siis hoia lihtsalt end vao vahel rohkem peidus ja ära sega teisi töötajaid."

Lühikese aja jooksul toimus kartulivagude keskel veel mitu erinevat jutuajamist, nii manitsemisi kui sõbralikult õpetlikku juttu.

See olin mina, Katarina. Olin emale ja Kristiinale põllutöödel abiks. Lisaks avastasin tööd tehes, et kõik sipelgad ei olegi ühesugused ning väga tähtis on siiski uurida nende erinevusi ning teada saada, kes on emane ja kes isane sipelgas. (lk 32)

Ema vaatas kulmu kortsutades minu poole, keeras selja ja läks tagasi, vastamata minu põletavale küsimusele. Nii need emad teevad. Nad ei saa aru, kui tähtsaid küsimusi lapsed esitavad ja kui hädavajalikud need sel päeval on. "Oh neid täiskasvanuid," mõtlesin vaikselt ja haarasin suuremast rohututist kinni, et see maa seest karmilt välja kiskuda - ema ju ei lase tal elada, seal, kus ta tärkas. Loodus on nii kaunis, koos nende umbrohututtidega, aga täiskasvanud ei mõista seda ilu. (lk 34)

"Martin ja tema sõbrad"

Kristina Ruder, "Martin ja tema sõbrad", 2020.

Leidsime päevatöö tulemusena ühe vana roostest läbinäritud labida, kellegi kunagi kaotatud taskunoa, mis oli täiesti töökorras (kui puhtaks teha ja ära teritada), lisaks paar hobuserauda ja lihtsalt vana, kuid endiselt valusalt torkava okastraadi. Täiesti kordaläinud pühapäev. (lk 20)
Naera või puruks, ribadeks lausa. Katarina kõkutas, tegi oma telefoniga kirjast pildi ja saatis naabritüdrukule, see omakorda teisele naabritüdrukule ja nii levis mitme maatüdruku seas korralik naerupäev.

Mina kirjutasin Stevenile aga järgmist: "Steven, kui mul ei oleks elektrit, ei saaks ma Sulle siin Facebookis kirjutada ega Youtube'ist sulle laule saata. :) - naerunägu. Lisaks on siin pilt, meil on kodus vesi, mis tuleb kraanist, dušš ja isegi vann (mitte tünn). Saun on ka. Ma ei ela koopas, vaid maal, soon on tegelikult vingem elu kui linnas. Võid kunagi külla tulla, kui vanemad lubavad või toovad. usun, et mul on siin ruumi paljudele, kõigile jagub nii elektrit kui vett. :) - uuesti naerunägu." (lk 36-37)

Mõne aja pärast ta siiski kirjutas: "Vabandust. Ma olen kuulnud lugusid vanaisa elust maal ja see tundus rohkem selline ellujäämiskursus. Tal ei olnud elektrit ega vett. Tähendab kraani, kust vett tuleb. Aga tore, et sinul on parem elu. Tuleksin tõesti oma ema või isaga sulle külla. Küsin, kas meil on mingeid maal olemise riideid ja millal meile sobib ja muidugi millal sulle sobib."

No tõsiselt või! Ma ei suutnud seda viimast lauset jälle uskuda! Maal olemise riided?! (lk 37)

Tundsin end natuke ägedamana kohe. Oleksin justkui ajalooline aare, mida Steven uurima tuleb ja paraku avastab, et olen samasugune inimene nagu ta isegi. (lk 37)
Õhtusöögilauas nihelesid Mia ja Mai, nagu oleksid neil sipelgad püksis.

"Mis teiega lahti on?" uuris ema kõigile piima klaasi valades.

"Meil on üks suur saladus," ütles Mai.

Mia tonksas ausa väljaütlemise peale õekest küünarnukiga.

"Me ei tohi ju sellest rääkida," ütles ta sosinal.

"Mul on kohe nii raske olla, kui ma ei saa kellegagi sellest rääkida," kurvastas Mai.

"Minu kõhus on nii palju juttu, mis tahab suust välja tulla," kurtis ta uuesti.

Morten vaatas oma kahte väikest õde ja itsitas: "Aga rääkige üksteisele, siis saate mõlemad jutu kõhust välja ja hakkab kergem."

Mai vaatas vennale suurte silmadega otsa. Siis pani ta kahvli käest, vupsas toolilt maha ja läks venna juurde. Ta tegi talle pika pai ja selja tagant kalli.

"Sa oled hea venna meil."

Siis istus ta oma kohale tagasi ja sõi nüüd juba rahulikult toidu lõpuni. Ema ja isa muigasid, kuid keegi ei hakanud peale käima. See oli ju salajane. (lk 91-92)

[Ove:] Mälestus, jah, las olla tõene. (lk 100)
"Taram-tara, taram-tara ja selleks onnid ongi!" laulsid Mia ja Mai võidu.

"Ettevaatlikult, tüdrukud!" palus Katarina.

"Taram-tara, taram-tara ja selleks Kats meil ongi!" laulsid tüdrukud uuesti. (lk 101)

[Morten:] Poisse on alati maale juurde vaja, alati. (lk 118)