Kuno Tammearu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kuno Tammearu (sündinud 23. septembril 1974 Abja-Paluojal) on Eesti riigiametnik, 2013. aastast Päästeameti peadirektor.

Intervjuud[muuda]

  • Päästeameti kõige toredam osa on see, et siin on koos inimesed, kes mõtlevad päevad läbi sellele, kuidas kõigil teistel oleks turvaline elada. Kuidas ärikeskkond oleks hea, kuidas seal hoonetes turvalisus tagada. Ma arvan, et see ongi kõige toredam.
Aga tegelikult meie töös väga palju toredat ei olegi. Tegevusvaldkond on juba selline. Aga jah, inimesed on valmis tegutsema, uusi lähenemisi välja mõtlema tulenevalt väliskeskkonna muutustest jne. Kuidas ikkagi saavutada, et inimesed jääksid ellu ka kõige keerulisemates olukordades, kriisides. Ma arvan, et see ongi kõige toredam asi.
  • Iga ametiasutus pakub seda, mille järele on riiklik tellimus – kas seda on või ei ole. Tegelikult tehti kunagi otsus, et päästeamet peab tegelema Eestis varjesüsteemiga, kuid raha selleks ei antud. Nii et teemaga me tegeleda ei saanud. Aga kui me sellest siis aeg-ajalt rääkisime, vaatasid kõik umbes nii, et "Mis sul juhtus? Meil on siin elu ilus, päike paistab, kõik on väga hästi. Miks me peaksime sinna ressurssi panema?".
  • Eks meile meeldib sageli mõelda, et kui ma olen oma maksud ära maksnud, siis riik peab tegelema. Tegelikult on igaühel oma väga selge roll ja vastutus. Meil tuuakse näiteks, et Soomes on väga palju varjendeid. Ent Soome ei ole kõiki neid ehitanud, enamik on eraomandis. Kortermaja on kellegi oma – seega ka varjend on nende oma. Riigi või omavalitsuse pommivarjendeid on seal päris vähe. Aga samas on see Soomes olnud väga ammune strateegia. Pärast Teist maailmasõda on nad seda suunda hoidnud. Meie ei ole seda teinud. Meil on ka palju muid asju teha olnud – ehitada üles oma riik, mis nõuab ressursse.
  • Samas kuuleme näiteks tuleohutuses päris tihti selliseid lauseid: "Päästeamet nõuab, et ma paigaldaksin koju suitsuanduri. Päästeamet tahab, et mu töökoda vastaks tuleohutusnõuetele." Aga kas sina ise siis ei tahagi seda? See on jabur lugu, sest tegelikult ju tahame küll, aga nii, et riik teeks. Kas me tõesti tahame, et riik tuleks meie koju ja teeks minu asemel mingeid asju? Ei taha, see on ju minu kodu! See on minu enda vastutus, et oleks suitsuandur laes, korstnad pühitud ja elektriseadmed korras. Pommivarjenditega tekkis täpselt sama olukord. Kõik inimesed on Eestis saanud raamatu "Ole valmis" või laadinud sama nimega rakenduse. Aga kui paljud on valmis kriisideks? Meie uuring ütleb, et 15 protsenti elanikkonnast.
Nii et siinkohal oleks aus küsida iseendalt: kas ma olen piisavalt ära teinud enda ja oma lähedaste turvalisuse jaoks?
  • "Ole valmis" raamatut tehes oli tegelikult plaanis lisada osa sõjaolukorras käitumisest. Ja siis tõesti öeldi meile, et rahunege maha, päästeamet, ärme külva paanikat. Väga kõrgel tasemel otsustati, et need nõuanded jäävad välja.
Mina aga ütlen, et teadlik ja hästi valmistunud inimene ei karda. Sest ta teab, mis on võimalik. Ta teab, kuidas saada hakkama elektri ja veeta, kui palju tal peab varusid kodus olema. Teab näiteks sedagi, et kui pole elektrit, kas siis kaardimaksed poes töötavad.
Kui seda kõike teatakse, siis ollakse valmis. Teadlik inimene ei karda, vaid tegutseb. Kui perekonnas on läbi arutatud, millistes olukordades kuidas käituda, ja naabritega ka arutatud, siis on juba väga hästi. Kogukonda, mis on teadlik ja hästi valmistunud, murda ei saa. Ja kui ka ühiskond on kogukondadega seotud, siis ei ole võimalik seda murda. Nii see turvalisus tekibki!
Riigi ülesanne on viidata ohtudele, rääkida probleemidest ning anda ka nõu. Aga sellest edasi algab inimese vastutus.
  • Päästeameti töötajate missioon on inimesi kaitsta ja aidata. Nad saavad sellest väga hästi aru. Mehed ja naised ütlevad mulle, et nad on valmis. Ukrainast rääkides, siis nende päästeametil on ülesandeid väga palju – varjumine, sireenid, ohuteavitus (SMS-teavitus ja õhusireenid), demineerimine. Ja loomulikult päästetööd. See kõik on ülikeeruline. Sind ohustavad kõikvõimalikud asjad.
4. mai seisuga oli Ukrainas hukkunud 33 päästetöötajat ja väga paljud viga saanud. Paljud olid pantvangis. Ütleme nii, et Ukrainas toimuv annab meile teada, mida peaks tegema ja mida mitte. Muu hulgas see, kuidas nad korraldavad koostööd kaitseväega – millal ja mismoodi reageerida mingitele olukordadele, kuidas teha demineerimistöid jms.
  • Sõjaks ei saa kunagi valmis olla. Aga alati peab tegema valikuid – näiteks kas lähed kustutama ala, mille vaenlane on sisse piiranud, või mitte. Üks oht tuleneb sündmusest, teine vaenlasest. Eelduse valmisolekuks annab see, kui sa teed tööd missioonitundega, kaitsed oma riiki ja rahvust. Arvan, et meie võrgustik, meie baasvõimed on väga head. Loomulikult läheb kriisides vaja lisaressurssi. Mis on praegu meie probleem? Me oleme valmistunud rahuajaks, näiteks looduse tekitatud kriisideks, mitte aga sõjaks.
  • Meil on kaitsevägi, aga loodame ju, et seda ei lähe vaja. Vastasel juhul oleks väga hirmus. Päästjatel on mõnes mõttes iga päev sõda. Aga kui peaks tekkima päriselt sõjaolukord, siis on meil vaja teatavaid võimeid juurde arendada – keemiapääste, varingupääste, ballistiline kaitse, demineerimine. Meil on sel juhul vaja vabatahtlikku reservi.
  • Siseturvalisus on seni üldjoontes valmistunud rahuaja kriisideks. Nüüd peame kiiresti tegutsema, et see valmisolek oleks väga hea ka sõja puhul. Reservid peavad olema – kiivreid ja muud varustust kulub sõjas väga palju. Kui oleme valmis sõjaks, siis oleme valmis ka kõikideks teisteks kriisideks.
  • Meil on praegu inflatsioon. Päästeamet ostab kütust samast tanklast, kust kõik teised autojuhid. Kõiki asju on tohutult keeruline soetada, seda nii hinna kui ka tarneraskuste tõttu.
  • Et saaksime hakkama ka sõjaolukorras, peab baasvõimekus olema väga hea. Aga selle baasi loovad eelkõige inimesed. Milline on nende motivatsioon? Milliseid inimesi me leiame? Milline on nende tahe panustada kriiside korral? Kui nutikad nad on?
  • Meie päästeamet sai 30-aastaseks ja kogu selle aja käib jutt, et ameti töötajate palk on madal… Praegu on see 1190 eurot. Ja kuidagi läheb ikka nii, et me ei saa seda korda, 30 aasta jooksul ei ole saanud.
  • Kordan taas, et inimene on väga tähtis. Tuleb lõpuks teha nii, et päästeameti töötajate palgad vastavad turuolukorrale ja vastutusele, mis neil meie ühiskonna ees on. Me oleme aja jooksul ülesandeid juurde võtnud – sest see aitab säästa inimelusid.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel