Mall Nukke

Mall Nukke, 2012.

"Deus ex machina I", kollaaž, akrüül, kuldamine (2012)

Mall Nukke (sündinud 6. detsembril 1964 Tallinnas) on eesti kunstnik.

Intervjuud

• Mind hüüti juba lasteaias Kunstnikuks, sest ma joonistasin alati kõige paremini, ja tänu sellele olin ka ilge boss. Ma võisin vabalt kellelegi teatada, et "sulle ma täna indiaanlast hobuse seljas ei joonista, sest sa ei meeldi mulle". Ma polnud üldse mingi tagasihoidlik lapsuke. Aga viiendast eluaastast tekkis mul kunstnikukutse kõrvale teine kelleks-saada-variant veel, sest mu armas kasuvanaisa oli südamehaige ja seetõttu tahtsin ma mõnda aega saada ka kirurgiks. Need on ju mõnes mõttes sarnased elukutsed, kunstnik ja kirurg, sest ka kirurgina tuleb olla väga loominguline ja kiirelt otsustada.

Ma lootsin oma vanaisa päästa ja teha talle operatsiooni, aga asi lõppes sellega, et vanaisa sai neljanda südameataki ja suri. Kuid anatoomiahuvi on mulle eluks ajaks jäänud – see, millest inimene koosneb, on väga huvitav mu meelest. Ka kõik lemmikraamatud olid mul lapsepõlves anatoomiast.

• Kõik arvavad, et kunstnik on tohutu lilleke. Ei ole tegelikult, kunstnikul peab olema tohutult paks nahk. Kas sa tead, kui palju mul iga näitusega seoses on tagasilööke? Metsikult! Pärast iga näitust mõtlen, et mille kuradi pärast mul seda küll vaja oli. Viimase näituse väljamõtlemisega tegelesin kaks aastat ja lahti oli ta lõpuks ainult kaks nädalat, sest jõulud tulid peale, ja midagi ma sellest ei saanud peale teadmise, et nüüd on see tehtud. Aga ma olen hästi optimistlik, see ei morjenda mind. Kunstnik olla tähendabki terve elu areneda, sa ei ole valmis mitte kunagi. Minust on aja jooksul saanud paras ninasarvik.
• Meie kursusel oli täiesti normaalne, et tudeng hakkas juba esimesest kursusest peale vanadega konkureerima näitustel. Seda muidugi ei lubatud, aga me olime tudengitena jultunud – need olid need ülbed 1990ndad. Saime hindamistel sõimata ("Nukke, mis te arvate, et te olete kunstnik või? Mis te endast mõtlete?") ja ega ma vastu ei vaielnud, tegin lihtsalt edasi oma asja. Põhiliselt ongi mul elus edasi trügida aidanud motiveeritus. Kunstnik peab hästi enesekindel olema, sest isegi mitteandekas – kui ta on töökas ja mõtlemisvõimeline – võib huvitavate tulemusteni jõuda. Selle, kas inimene on motiveeritud, näen oma tudengite pealt kohe ära. Aga kui on andekas ja laisk, siis toimub aja jooksul hääbumine.
• Diletant nokitseb üks ühele ära, joonistab välja iga karva, ei julge midagi ütlemata jätta, aga tegelikult tuleb öelda TÄHTSAIM – asi, mis on kõige olulisem. Sa võid paari kriipsuga joonistada inimese, kes tuntakse kohe ära. Vaja on MÄRKSÕNA.
• Aeg-ajalt paneb imestama mingi seltskond poolharitud kunstnikke, kes on enda meelest kõvad šaržimeistrid. (Alandab häält.) Ära seda nüüd kirja pane, aga mõned on ikka päris õudsed ausalt öelda. Minu jaoks ei ole nad isegi naljakad. (Hääletoon langeb veelgi, muutub sosinaks.) Koledad on, tehnilises mõttes ka. Nagu igasugune professionaal ei talu ma pool­professionaale.
• Kunstnikupalgale kandideerinud ma pole. Iga kord mõtlen, et ma olen ju tööinimene (Mall on õppejõud – toim), miks mina peaksin kandideerima, kui on neid, kellel töökohta pole. Vaatan neid kunstnikupalgale kandideerijate nimesid ja mõtlen: "Nii, nüüd saab see ja siis saab see!" Natuke saab ju prognoosida selliseid asju. Vaatan neid nimesid ja tunnen, et mul pole mõtet kandideerida. Mitte et nad liiga head oleksid või mina oleksin allaandja, aga ma kuidagi mõtlen (hääletoonis on nüüd leplikku suure­meelsust): "Las nemad saavad ka ära, vaatame, no hea küll…"
• Ema poolt olen kolmandat põlve linnainimene ja kui mina juba elan linnas, siis ma tahan elada linna keskel! Kuskile poollinna ja põllu peale elama ei lähe ma kunagi. Aga kui ma elan maal, siis ma tahan elada metsas, nii et ühtegi inimest ei näe.
• Praegusesse metsamajandusse suhtun väga halvasti, mind sügavalt häirivad need kännud igal pool. Minu õe maakodu kandis on veel veidi alles Alutaguse metsasid, aga ilmselt puhtalt seetõttu, et seal on mets vaheldumisi soodega ja masinad upuksid soodesse ära, mis oleks muidugi paras.

Kõik, millele nad ligi pääsevad, on nad maha lõiganud! Olen täiesti kindel, et see metsakeskkond on väärtuslikum kui puit, mida sealt saadakse tohutu rüüstamise tulemusena. Selle taga on lihtsalt ühe-kahe inimese erahuvid, kes niimoodi küüniliselt oma taskuid täidavad.

• Mulle väga meeldib sõita suvel rattaga ringi Eesti maa­piirkondades. Kui välja arvata see puuderaiumine, siis on elu ikka palju edasi arenenud. Inimesed on nüüd vähem metsikud, vähem kahtlustavad. Vanasti oli ju nii, et läksid külapoodi sisse ja kõik jäid sind tardunult jõllitama, nagu oleks kostümeeritud ahv sisenenud.
• Poeostud ma teen kord nädalas, sagedamini ei viitsi, aga alati selle arvestusega, et kõik, mis ma ostan, tuleb ära süüa, enne kui halvaks läheb. Ma ei viska juba aastaid mitte midagi ära. Inimene on nagunii üks paras parasiit siin maa peal. Püüan võimalikult väike parasiit olla.
• Sa ei kujuta ette, kui kallis on maalide transport kuhugi Euroopa riiki! Paar-kolm tuhat eurot vähemalt. Ja seda siis, kui sa ei tee kindlustust, vaid kui mõtled, et juhtub, mis juhtub. Austraaliasse saatsin oma tööd nii, et panin pakki, kirjutasin peale "Papp ja paber" ja lootsin kõige paremat.
• Ma arvan, et poliitika sobib rohkem sportlastele, nemad on tiimiinimesed – üks jookseb ees ja kari järele. Loomeinimestele on selline karjas jooksmine vastu­võetamatu.
• Inimesed elavad sageli koos nagu võõrad – kõik, mis neile jääb, on kohustused üksteise ees, ei mingeid rõõme enam. Mul endal läheb 11. aasta üksi ja järjest paremaks muutub. Väga raske on leida hinge­sugulast ja ega ma ausalt öeldes väga ei tegele sellega. Teen siin ateljees oma asja ja siia just palju kandidaate sisse ei satu. Kuskil Kuku klubis ma ka kedagi otsimas ei käi – seal on viimasel ajal väga palju igasugu poliitikuid ja ametnikke end välja elamas, otsimas vallatuid hulkuvaid naisi.
• Mõtlen, et võtaksin koera, aga ma ei taha loomade vananemist, haigestumist ja surma uuesti üle elada, see on nii raske ja valus. Ma siiamaani põen oma viimase kassi, Väikse My surma ja vaatan ta pilte vahel. Kassidega olen ma terve elu sõber olnud, koertega ka. Loomad meeldivad vist mulle üldse rohkem kui inimesed.
• Ateljees olen ma täiesti üksi mõnikord kolm päeva järjest, ainult maalid ja magad, kuskil väljas ei käi. Vahel ongi nii, et tütar helistab ja siis läheb veidi aega, et ma jälle rääkima õpiksin. Suu on nagu imelik, sest ma pole kolm päeva rääkinud kellegagi.
• Ma ei ole kunagi olnud väga kanaema tüüpi, pole mingeid valikuid tütrele kunagi peale pressinud. Kui ta täiesti ootamatult tegi avalduse, et tahab minna kunstikooli, siis olin muidugi väga rõõmus, aga ütlesin ainult: "Jah, väga hea." Õpetanud pole ma teda kunagi, ainult nõustanud. Ta käis mul ju juba kuueselt akti joonistamas koos tudengitega: naisakt oli ees, ilusti joonistas, pastellidega tegi ära, polnud üldse probleemi. Pärast viisin ta lasteaeda tagasi.

Vahel oli ta mul ateljees ka kaasas, panin ta teise tuppa, et ta trükipressi vahele ei satuks. Seal olid tal pliiatsid, seal ta joonistas. Ütleme nii, et igaval inimesel on igav. Kes on huvitav, sellel on endaga alati huvitav.

• Hämminguga vaatan vahel lapsi, kes ei oska endaga midagi peale hakata, ainult jauravad, lõhuvad, ripuvad ema küljes nagu käekotid. Mis inimesed neist saavad? Neil hakkab ju elus ka igav, teised peavad nende elu huvitavaks tegema. Oskus üksi olla on suur privileeg. Sest ainult üksinduses tekivad originaalsed mõtted.
• Ma olen nüüd 55aastane. Kui nooremana maalisin 7–8 tundi järjest, siis nüüd pärast 4 tundi tunnen, et peaks pausi tegema. Aga maalida tuleks iga päev, see hoiab käe sooja ja mõtte liikumas.
• Miskipärast arvatakse Eestis, et 55 on ülivana. See on absurd, Euroopa mõistes on see kuldne keskiga, aga meil on paljud konkursi­pakkumised ja stipendiumid vaid kuni 35aastastele. Pärast seda vist eeldatakse, et võid jalad seinale visata või ära surra. Tegelikult on 55 väga hea vanus, on teatud teadmised ja enesekindlus, mis olla aitab.

Kuid hea on 55aastane olla muidugi ainult siis, kui tervis korras on.

• Magamine on inimese elus kõige tähtsam tegevus peale söömise. Kui mitte magada, siis sellest tekib depressioon ja depressiooniga sa jälle omakorda magad vähe – kinnine ring.
• Esialgu suutsin ma hommikuti külma duši all vastu pidada kaks sekundit, aga mingi hetk tekivad nagu väikesed radikad naha alla ja enam pole mitte külm, vaid hoopis mõnus. Külm vesi viib mured minema.
  • Mall Nukke, intervjuu: Krister Kivi, ""Kunstnik Mall Nukke: miskipärast arvatakse Eestis, et 55 on ülivana. See on absurd!", Eesti Naine, 28.01.2020