Marko Mägi (muusik)

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Marko Mägi (sündinud 22. juunil 1976) on eesti saksofonist, muusikaõpetaja ning Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud.

Intervjuud[muuda]

  • Kui klassikalise muusika kõrghariduse traditsioon Eestis lähtub Peterburist, Moskvast ja ka Saksamaalt, siis pärimusmuusika hariduse traditsioon tugineb meil Skandinaavia maade eeskujule ehk ennekõike kuulmise järgi õppimisele, mis jõudis Eestisse Anneli Kondi tegevuse kaudu. Kuulmise järgi ehk ilma noodita mängimine on teiste žanrite viljelejatele harjumatu ja see on ka üks põhjus, miks pärimusmuusika õpe ei ole siiamaani meie muusikakoolides läinud käima nii suure hooga kui sooviksime.
  • Umbes sellest ajast saati, kui see Celia mainitud kursus tuli ja lõpetas, ei saa vaadata pärimusmuusika õpet eraldi Viljandi pärimusmuusika festivalist ja sinna juurde tekkinud Eesti pärimusmuusika keskusest. Festivalil esinemisest sai üliõpilaste suur unistus. Soov jõuda Viljandi folgi lavadele mängima motiveerib siiani saama paremaks pilli­meheks.
  • Õnneks on tõesti seniajani nii, et ka praegu muusikaosakonnas teistes valdkondades õppijad vaatavad pärimus­muusikuid kadedusega, sest neis on alati elu ja jõudu. Ka tänapäeval võtame vastu musikaalseid noori, kel puuduvad põhjalikud erialased teadmised. Just sellepärast, et Eesti lastemuusikakoolides ei ole pärimusmuusikaõpe nii laialt levinud ja soovime kampa saada iga huvitatud noore.
  • Algusest peale on olnud eesmärk, mida peame ka praegu silmas, et praegu õppivatest noortest saaksid omakorda õpetajad. See on 30 aasta jooksul väga hästi õnnestunud ja toimib ka praegu. Paar aastat tagasi tegime (TÜVKA) muusikaosakonna lõpetanute hulgas küsitluse ja uurisime, mis tööd nad nüüdseks teevad, ja väga suur protsent töötab praegu ühel või teisel viisil pedagoogina. Ka pärimusmuusikutest on enamik kusagil Eestimaa peal lapsi õpetamas. See ongi meie suur eesmärk. Ka erialale vastuvõtul ei ole meie eesmärk, et kõik esineksid lõpuks Viljandi pärimusmuusika festivali pealaval, vaid see, et pärast lõpetamist mindaks Eesti pärimus­muusikat õpetama Antslasse ja Hiiumaale ja teistesse paikadesse.
  • Nüüdseks on meil tõesti seis, kus suurem osa ansambli Untsakad liikmetest on muusikakoolide direktorid. Siiski pean rõhutama, et Eesti muusikakoolides üldiselt, näiteks suurlinnades, ei lähe pärimusmuusika õppekaval siiani hästi, nii et tööpõld on veel lai.
  • Muretsema paneb meid alati see, kas järgmisel aastal ikka astub sama palju erialale sisse, ja eks on ka neid, kes ei lõpeta kooli. Tahan rõhutada eespool öeldud Anneli mõtet, et noored peavad saama ka omavahel mängida – see nakatab peale vanalt meistrilt õppimise. See sünergia, mis kõrgkoolis tekib, mõjutab nii, et isegi kui mõnel jääb kool pooleli, siis ta on siseringis sees, kuigi ei ole diplomit saanud.
  • Kultuuriakadeemia on Tartu ülikooli osa. Nii peab tudeng olema ka humanitaarvallas kõrgelt haritud ja seetõttu peab ta läbima mitme­suguseid teoreetilisi baasaineid. Akadeemias oleme baasainete tundides teadlikult omavahel sassi ajanud džäss-, rütmi- ja pärimusmuusikud ning see ongi toonud meile curlystringsid, trad­attackid ja teised. TÜVKA üks fenomen ongi see plahvatusohtlik kokteil, mis tekib džäss-, rütmi- ja pärimusmuusikute kokkupanekul.
  • Pärimusmuusika maine on Eestis tõesti hea. Praegust olekut võib isegi kutsuda kestvaks buumiajaks. Pärimusmuusika on muutunud parketikõlbulikuks: kuuleme seda presidendi vastuvõtul ja riigivisiitidel, on tuntud ja armastatud bände jne. Keskmise eestlase juubeli tähistamisel on aga veel arenguruumi, et see saaks meie elu osaks: lõõtsa ehk juba näeme, aga torupilli ja ehedat pärimusmuusikat vähem. See õigustab ka pärimusmuusika eriala olemasolu koolides.
  • 2001. aastal tulin Viljandi kultuuri­akadeemiasse õppima džäss­muusika erialale ja võtsin ette ühe Otepää rahvalaulu, et teha sellest seade koos Andre Maakeri ja Karl Laane­kasega. Akadeemia peamajas püüdis mu kinni toona veel Jaago perekonnanime kandev Cätlin ja küsis, miks ma teda ei võta kampa seda lugu mängima. Ma siis võtsin ja praeguseks olen ta võtnud ka omale naiseks.


  • Koraalist väga palju ei teata, ka muusikud ei tea. Aga see on pärimusmuusika sõna otseses mõttes – on see ju mitmesaja aasta vanune eestlaste lauluvara.
  • [Pärast Viljandi koraalimaratoni:] Hea, kui nüüd saadakse aru kahe sõna "koraan" ja "koraal" erinevusest.
  • [Viljandi kultuuriakadeemia tudengitest:] Ükstapuha, millist stiili tudeng koolis ka ei õpiks, viimaks esineb ta ikkagi pärimusmuusika festivalil. Ja igas Viljandist võrsunud pärimusmuusika bändis on neid, kes tegelikult on õppinud hoopis džässi erialal.
  • See on hea tunne, kui suudad õpetajana noort tiivustada. Enamasti nad jõuavad siis omal alal ka päris kaugele.
  • Kui 100 aastat tagasi oli Eestis külaühiskond, siis minu jaoks loovad tänapäeva külaühiskonna väikelinnad. Siin on hea elada. Viljandi-suguses külas. Siin on kõik olemas, mida üks pereisa või kultuurivaldkonnas töötav inimene võiks tahta: teater, kino, kontserdisaal, kõrgkool. See on 45-aastase mehe jaoks elukeskkonnana ideaalilähedane. 25-aastase jaoks ei pruugi see muidugi nii olla.

Välislingid[muuda]