Miroslava Tomanová

Miroslava Tomanová (ka Miroslava Tomanová-Saková; 9. oktoober 1906 Hradec Králové, Austria-Ungari – 25. aprill 1991 Praha) oli Tšehhi kirjanik ja poliitik.

"Hõbedane lagendik"

Miroslava Tomanová, "Hõbedane lagendik", tlk Leo Metsar, 1973.

Sündis ämblik.

Tõi õnne väeüksusele, hüples koos temaga mööda rinnet ühelt kõrgendikult teisele. Ent vaevalt üles seatud, juba tuli ta jälle kokku kerida, teise kohta kanda, ja siis sündis ämblik uuesti. Täna juhtus see kõvasti räsitud männikus. (lk 5, romaani algus; ämblik on radistide üksuse telefonisõlm)

"Sa ei olnud Buzulukis, kus me kolhoosi abistasime. Sa ei näinud, kuidas Jana kaameli turjal mööda koirohusteppi purjetas. Kollane pearätik nägi päikese käes välja nagu kullast," ütles Šulc, kuid jättis rääkimata, et seal oli koirohu tõttu kõik mõru, söök, jook ja isegi õhk. Kui aga ilmus nähtavale Jana selle stepilaevaga, oli kogu mõrudus paugupealt kadunud. (lk 6)
Männioksad, käbid ahjukütteks, toored vooderduslauad - see kõik levitas siin maa all lõhna. Muldonnis oli peaaegu rohkem metsa kui maapinnal. (lk 7)
Neli aastat kodust ära, laagrid, kasarmud, kaevikud; kogu aeg ainult kaablid, püssid, kaablid, püssid — ja korraga naiselik pudi-padi. Mida kauem nad rindel viibisid, seda suuremat mõju avaldas neile kõik, mis meenutas naist, kallimat, kodu. (lk 7-8)
"Aga kes teab, kas ma üldse koju jõuan? Kes teab," ütles ta välja oma aimuse, oli see tuulest võetud või mitte. Ühtelugu ilmusid brigaadi rivistumisväljaku kohale Saksa luurelennukid ja raskepommitajad, kes ründasid Dnepri pontoonsilda. "Kes teab," ütles Mlynařík, "kas äkki mõni nendest õhupiraatidest mulle pähe ei peereta?"

Tegelda lakkamatult tõenäosusarvutustega, kui palju ja kes neist siin otsa saavad, enne kui nad rännakule asuvad, ja kes neist maksavad eluga, enne kui murtakse läbi kõik Kiievit ümbritsevad kaitseliinid, mis on nagu müür — mees mehe kõrval, püssiraud püssiraua kõrval? Küsida, kes nendest jääb ilma käest või jalast? Eemale sellised mõtted! Parem millestki lõbusamast kinni haarata. (lk 8)

"Janake," hüüdis Šulc, "kas sa ei tahaks minu südant? Ta ei ole mul piparkoogist, vaid on elav..."

"Kah asi, mida pakkuda," sähvas talle Bláha. "Sinul, Omega, on ju südame asemel hammasratas."

Machát seisis, pilotka sügavale laubale tõmmatud, ning jälgis kõike pinevalt.

"Minu süda sosistaks sulle värsse armastusest," tegi Celner end tähtsaks.

Šulc katsus teda maha teha ja ütles Janale: "Ära usu, Jana! Seapraad, kneedlikud, kapsad ja pudel õlut takka järele — need kokku on tema luuletajapale." (lk 8)

Ta oli äsja lõpetanud terrääni rekognostseerimise, ta nägi tõkkeid, mis kaablivedajaid takistavad, nägi ka kogu oma piirkonda, mille sõjamöll oli hävitanud, rohkem metsapuid oli pikali kui püsti, metsalagendikud läbipääsmatuteks rägastikkudeks tuhnitud. Ta nägi sidemehi, kes lüguvad iga ilmakaare poole, kaablirull turjal. Rulli sees pöörleb trummel ja jätab endast maha musta kiu. Sõdur, kes sammub kaablivedaja kannul, riputab selle kiu kepi abil puude külge. Kiud ulatuvad ühest puust teiseni üle mürsuaukude, üle autovrakkide, roomavad sisserammitud vaiasid mööda üle soo, venitavad end üle nõgude, õõtsuvad tuule käes, ja kui nad ei saa ületada maanteed pealispinnalt, ilma et tankid ja kahurid neid puruks ei litsuks, siis roomavad nad tee alt läbi. (lk 11)
Kauguses muutus mürin iga hetkega tugevamaks. Staněki vaateväljale männivõrade vahel sööstsid pommituslennukid. Keredel haakristid. Staněk ajas silmad pärani. Samasugused haakristid olid olnud ka meie ešeloni kohal Jachnovščina juures — ja siis tammepuust ristid viiekümne nelja tapetu haual. Jana jälgis lennukeid, pea kuklas.

Kärgatas õhutõrjepatarei. Staněk surus Jana vastu lähimat männitüve ja varjas teda oma kehaga. Mootorid möirgasid. Kahurid kõmisesid. Mets püüdis okstega selle põrgulärmi kinni nagu tuhande antenniga, mitmekordistas ja valjendas seda. Männik värises kuni juurteni välja, ka maa värises. Viitsütikuga mürsud, mida patarei "Focke-Wulfide" sekka põrutas, plahvatasid õhus, killud lendasid vilinal alla ja tabasid metsa nagu nooled. Nad raiusid mändidel terveid oksi maha. Kostis praginat. Kuivanud tammelehed kahisesid nagu vihma ajal. (lk 13)

Kui vana see tütarlaps oli üksusesse astumisel? Viisteist? Kuusteist? Ta on näinud Janat alati sellisena. Uje, mitte kellegagi ei kurameeri, alatasa nagu väike laps. Aeg rindel on tema suhtes seisma jäänud. Ja see on väga hea. Inimest võib täielikult õnnelikuks teha ainult inimene. Kuid siin ei kuulu ju elu mitte kellelgi ainult iseendale. Alatasa väike laps olla — see on Janale kõige parem. (lk 13)
Männikus kaikus helide ja häälte kaos. Staněk kuulatas neid, need põimusid temas sellega, millele — kui ammu see juba oli! — ta tahtis pühendada oma elu.

Kas mäletad, emake, kuidas ma kord erutatult koju jooksin ja pihtisin sulle oma avastust: maakaartidel leiduvate jõgede kõrval on olemas ka veel nähtamatud helide jõed. Ja need voolavad kõikjal, ükskõik kus ja kunas ma neid ka ei kuulataks: linnas, linna taga, öösel, otse keskpäeval...

Ma ei osanud sulle ütelda, miks see mind nii väga erutab ja mida see mulle tähendab, kuid ma olin sattunud millelegi imetlusväärsele. Et see kõik oli muutunud salapäraste jõudude hoovuseks, mis mind valdas, et need nähtamatud jõed pidid jooma ka minu südamest. Hiljem nurisesid sa sageli, et ma ei harjuta küllalt usinasti Clementi "Sonatiini", see poisijõmpsikas ei armasta vist üldse muusikat! Mina aga ootasin sellal aina oma jõgesid, ja kui nad tulid, lasksin ma neid lõputult oma sisemusse voolata. (lk 15)

Safiri kapjade all pragisesid oksaraod, kõlises roostetanud kiiver, hobuseraud kilksatas vastu tühja magasini. Metsas lõõtsus tuul, takerdus oksaköntidesse, vilistas ja huilgas, kohises. Staněk kogus metsa puistatud helid kokku, pani need teatud rütmi ja järjekorda, ja talle hakkas kostma meloodia, mida ta rindel seni veel polnud kuulnud. See helises tal kõrvus üha tüütumalt. See oli nii õrn, siin täiesti ootamatu. Niisugune meloodia siia kaevikutesse ei kuulugi! Nagu Jana. See assotsiatsioon rabas teda. Kas ei põhjustanud just Jana seda, et ta kuuleb niisugust meloodiat? Ta arendas seda edasi, ümises vaikselt. Pöördus tagasi algusesse, kordas seda tervikuna uuesti. Ja nüüd ei lakanud ta enam Janale mõtlemast. Minu unistuste ainukene kuulaja! (lk 16)
Safir tõmbus pingule ja hüppas hoogsalt üle mahaniidetud männivõra — meloodia katkes. Toonid veeresid laiali. Nobedasti otsis ta neid mälus kokku, veel hetke eest olid nad ju siin, ta peab need ometi kätte saama. Mispärast ta peab? Mispärast on see meloodia mulle nii tähtis? Mispärast see mind nõnda jälitab, küsis ta endalt, niipea kui mingi tundmatu hoovus oli selle meloodia talle uuesti meelde toonud. Kuid siiski on see hea. Tal oleks kahju, kui ta selle erakordse meloodia kaotaks, õhtul panen ta nootidesse, ehk annab sellest midagi teha. (lk 16)
Noodipaber pani talle visamalt vastu kui klaveriklahvid. Kui ta hakkas mängima seda, mida oli kirja pannud, ei vastanud see sellele, mida ta oli hetke eest improviseerinud. Kuid ta ei vandunud alla. Ta kirjutas maha Püha Václavi toomkiriku orelimängijale kirikulaule ja kantaate, ta kirjutas ümber Ryba kogu "Tšehhi jõulumissa" üksikinstrumentidele ja -häältele. Ta nägi ränka vaeva harmoonia ja kontrapunktiga, ta dešifreeris üleminekuid akordist akordi, ta tudeeris ka kõige raskeimat: Bachi fuugade polüfooniat. (lk 17)
Olomouc — tema nooruse linn, tornikell väikeste inglitega, kes virutasid sepahaamritega alasile ja tõid kuuldavale viisi "Kus on mu kodu!" Mu kodu!

Pole olemas sõdurit, kes enne lahingut ei igatseks kodu järele. Jumala eest, selle koha pealt olen ma teistega ühtemoodi!

Seal olid trahterid, kirikud, pargid, saalid — kogu tema kodukant oli helisenud muusikast. Ta oli kuulnud vabaõhukontserte Smetana aedades, samuti Maarjalaulude ettekannet Svatý Kopečekil, šokolaadpruuni "Zora" sireeni, ta oli kuulnud õhtust okariini — armunud kaaslase hinge. (lk 17)

Saksamaal oli Hitler. Tšehhoslovakkia tugevdas oma sõjaväge ja vajas ohvitsere. Sõjakool Hranices avas uksed ka vaesematest perekondadest pärinevatele lastele. Isa tuli selle teatega koju kui triumfiga. Majale oli tehtud hüpoteek. Ema oli haigestunud ja kahest palgast oli järele jäänud ainult isa oma, raudteelase kõhn palk. Ja just niisugusel hetkel selline "õnnelik juhus"! Jirka peab kord nagunii aega teenima minema. Kui ta läheks sõjaväkke kutsealusena — kaks aastat ratsaväes ja tema kui klaverimängija käed on läbi; ta tuleb tagasi eraellu ja temast ei saa mitte midagi. Kui ta aga läheks kohe ja teeks endast leitnandi...

See oli ahvatlev mõte: Jiří hakkab sõjaväelase elukutsega endale leiba teenima. Ja leitnandina kusagil provintsigarnisonis võib ta pühenduda klaverile ja komponeerimisele kui amatöör, ütleme esialgu kui amatöör.

Nüüd lakkas emagi ennast Jiříle näiteks toomast koos hoiatusega: ainult mitte poolitada end! Ta otsis teist, vastupidist näidet.

Ja leidiski: Mussorgski oli algul samuti ohvitser, aga kirjutas "Boriss Godunovi"! Üks kuulsamaid oopereid!

Ja nõnda lahkus Jiri kodust, kohver näpu otsas, et hakata oma meeldiva helikunsti asemel ebameeldivat sõjakunsti õppima. (lk 19)

Habemik vanamees, peaaegu veteran, kes sihtis teda nagaaniga, oli olnud eraelus kolhoosnik, kuid ta oli jäänud endiselt taluperemeheks, kes kaalus peopesal viljapäid ja määras ära, kui palju nisu maha pudeneb. Selle peremeheliku ellusuhtumise oli ta rindele kaasa võtnud. See kõlbas ka siin. Ta surus Staněki vastu laudvooderdust ja hakkas kississilmi ära määrama, kes on see mees. (lk 20)
"Ilma sinelita ja ilma püssita, võib ka nii, kuid relvitult te sõtta siiski ei läinud. Teie, Georgi, ja kõik svobodalased, teie olite teisiti relvastatud." Beljajevi hääl muutus kõvemaks: "Ja paremini. Te jätsite maha kodumaa. Te läksite vastu tundmatule tulevikule. See oli suur otsusekindlus! See on tähtsam kui laskevalmis automaat."

Aleksei noogutas, tunnustavalt. Varvara, kes õmbles kummargil, vangutas mõtlikult pead. Seda ütles Andrei Maksimõtš hästi: otsusekindlus on tähtsam kui automaat. Varvara pani oma lihava kämbla Staněki sinelile. Tal tulid pisarad silma. Ta mõtles kodule: igaühel polnud otsusekindlust. (lk 26)

Staněk oli üks nendest, kes oli läbi käinud kõikidest interneerimislaagritest — Krakov, Kamenets-Podolsk, Oranekist Suzdali kloostrini. Vabaduse puudumist ja ebakindlust tuleviku suhtes oli ta pallju oma nahal kogenud. Ja võitlus sakslastega? Kus võidelda, selle pärast käis ka võitlus. London ktitsus neid läände, mees mehe järel siirduski sinna. Kuna aga polnud kahtlust, et Nõukogude Liit ei jää kauaks Hitleri verise näitemängu pealtvaatajaks, siis panid meie omad Moskvas rattad käima, et nad siia jääksid, nad relvastati uuesti ja neid hakati välja õpetama. Ja selle aja saabumise jõudis vähemalt väike osa nendest vabatahtlikest ära oodata. (lk 26)
Kuid Beljajevi mahedale baritonile jäi muldonn väikeseks. Ime, et ta lauluga seda ära ei lõhkunud. Nari kohal rippuv kiiver oli oma kumeruses samamoodi häälestatud nagu üks toon Onegini aarias, plärisevalt ning kimedalt hakkas ta sellega kaasa helisema. Kõik võpatasid, mõõtsid pilkudega lage. (lk 27)
Meie armee olukord sõja ajal oli kummaline ka veel teises mõttes. Inglismaal oli külluses ohvitsere ja vähe reakoosseisu. Idas oli lugu ümberpöördult.

Alguses ei tahtnud Londoni valitsus kuuldagi Tšehhoslovakkia väeüksuste formeerimisest Idas, ja kui ta pärast kauaseid läbirääkimisi sellega lõpuks nõustus, ei tahtnud ta lubada, et neid lahingutesse saadetakse. Need pidid siin figureerima ainult sümboolse väeüksusena.

Kuid 1943. aasta lõpul hakkas Londoni valitsuse suhtumine svobodalastesse muutuma. Meeleldi täitis ta nende nõudmisi ja hakkas Itta saatma kvalifitseeritud ohvitsere, keda ta sõja algul oli sealt Läände kutsunud. Põhjus pei2tus selles, et tugevdada Svoboda väeüksusi, ent ühtlasi tugevdada ka oma mõju nendes. (lk 29-30)

Leitnant Vokrouhlický, Suurbritannia Royal Air Force'i koosseisu arvatud Tšehhoslovakkia eskadrilli ohvitser, oli kaitsnud Albioni, tema kontos oli mitu võidukat õhulahingut, kuid varsti pärast seda ka hädamaandumine, ajuvapustus, Eustachi tõri kahjustus, tasakaaluhäired — ja oligi lendamisel kriips peal. Kaua aega põdes ta haiglas ja siis arvati ta maaväkke. Vokrouhlickýle oli vastumeelt, et ta peab vahtima sõda Euroopas Tema Majesteedi saarelt nagu Shakespeare'i "Coriolanuse" etendust teatribinokliga kuninglikust loožist. Ja kui pika aja jooksul ka maavägi joonde saadi, nõudis ta enda üleviimist Itta. (lk 30)
"Sa tegid õige otsuse, Ota," ütles Halíř. "Tead ju, kuidas välismaal meisse suhtutakse: tšehhid on kapitulandid, ühegi püssipauguta langesid Hitleri ette põlvili. Ja kes nüüd tõstab maailma silmis lugupidamist meie rahva vastu? Tšehhi eskadrill Inglismaal, svobodalased siin — kuid olgu meid ükskõik kui vähe Läänes või Idas, tšehhide prestiiži peame tõstma. Olen rõõmus, et sa tulid!" (lk 30)
[Halíř:] "Eesliinil? Sinu kohta on seda vähe. Lennata üle selle vaenlase juurde, see on sinu stiil."

[Vokrouhlický:] "Ah, minu lennuk! Iga päev meenutan teda sada korda! Ja iga kord on mul tunne, nagu oleksin mingit koledat solki sisse võtnud, maos hakkab mul kõrvetama, pea lõhub valutada..."

"Seda ma usun. Kes on kord lendur olnud, see ei tunne ennast maa peal hästi." (lk 31)

Staněki pilk libises üle värviliste plekktooside ja karbikeste. Veiselihakonserv tšiili pipraga, sealiha õuntega, "Pickwick tea", paksuta kohv, närimiskummi, sigaretid. Nutikas poiss, langetas ta Vokrouhlický kohta otsuse,-tuli siia vägeva ahviga. (lk 32)
Halíř märkas Staněki tõrjuvat. žesti: "Nii see on, ta päästis mu elu. Kuid mis mind kõige rohkem hämmastas, oli see, kui palju jõudu tal on. Kujuta ette, Ota, Jirka on muusikamees. Kuulus pianist, ja nende kätega, mis olid harjunud klaveriklahve hellitama, ta peaaegu kandis mind."

"Mis jõud see nüüd," ütles Staněk. "See oli tahe. Mu käed olid pärast nii läbi, et ma kaks päeva neid ei tundnudki."

"Seesugune elupäästmine," ütles Halíř mõtlikult, "teeb inimestest kõige ustavamad sõbrad kuni surmani." (lk 33)

Rabas kõpsis jalaga: talle meenus aeglane, kurnav rännak Sokolovo poole läbi lumise maastiku. Lume seest ulatus välja purustatud lennukeid, tanke, kahureid, hobusekorjuseid, sõdurite surnukehi. See polnud kalmistu, vaid surnukuur, kus nad liikusid edasi terveid tunde, terveid päevi. (lk 36)
"Niisugune sõjaaegne piknik," kordas Vokrouhlický, "kõikide maiuspaladega. Mis te selle kohta ütlete, härra kapten?"

Rabas hakkas leitnanti silmitsema. Kui palju selliseid surnukuure jätame endast maha, kui palju meid endid järele jääb, enne kui me koju Jõuame? Ta hakkas naerma: "Suurepärane, noormees. Te meeldite mulle. Rinne on piknik taeva palge all meeldiva seltskonnaga. Nõnda võib seda näha ainult inimene, kes ei tunne sõna "hirm". Elagu kergemeelsus!" (lk 36)

Reamees Leoš liikus edasi, püss käes, granaadikimp vööl; sõdurisaabaste ninad kippusid kokku põrkama, ta komistas iga juure otsa, mis liivast välja ulatus. Raske oli tal hingata. Tal olid polüübid ninas ja peale selle veel kombeks teel filosofeerida. "Kas on olemas kõrgeim õiglus?" nohistas ta ja aeglustas veelgi sammu. "Härra vanemleitnant, kas on?"

Leoš lohutas ennast: tublile, ausale inimesele ei tee isegi rinne liiga. Innukalt sisendas ta endale kõrgeimat õiglust: olen korralik sõdur, sõdin suure asja eest, aga muidu pole ma ealeski kärbselegi liiga teinud.

Lohutus ei aidanud. Metsas tärises kuulipilduja, saatis välja hullunud valanguid.

Leoš komistas, ahmis õhku. "Kas kuulete neid pauke, härra vanemleitnant? Aga minu ema arvas, kui ta mind välismaale saatis, et siin on ohutum kui kodus."

Staněk imestas: "Siin ohutum?"

""Ma soovin sulle head," ütles ema. "Eile oli siin sandarm, täna külavanem; selle vaenuliku jutu pärast, mida sa Saksa riigi kohta rääkisid, ähvardab sind mahalaskmine."" Leoš takerdus männijuure taha ja jäi vaid suuri vaevu jalule. "Kuid mina pole mitte ühegi riigi kohta vaenulikku juttu ajanud. Ma ainult kõrgeimast õiglusest..."

Staněk pidi naeratama, kui ta kujutles, kuidas Leoš kuulutab kõrgeimat õiglust naabritele üle aia ja kundedele üle puldi rohukaupluses, kus ta oli käealuseks olnud, ja seda ajal, mil "kõrgeimat õiglust" võis mõista ainult nii: andke meile vabariik tagasi ja Hitlerile sadade tuhandete kilomeetrite võõra territooriumi asemel kaks meetrit maad oma mullakamara all.

"Kuid kõrgeim õiglus on olemas ja kehtib kõikjal ning alati, ka sõjas, eks ole?" päris Leoš. "Härra vanemleitnant, eks ole?"

Staněk lisas sammu ja torises filosoofile: "Peaks olema. Kuid mis sellest." Nõnda ta tegelikult eitas seda.

Leoš komberdas tema kannul ja nurises endamisi: "Mul lihtsalt ei vea, pidi just minule kogu brigaadi kõige häbematum komandör sattuma! Veab mind mööda rinnet nagu pimedat kassipoega, sirutab oma pikki koibi, ja talle on see ükstakama, kas tulistatakse või mitte. Jah, mu kallis, kui pole olemas kõrgeimat õiglust, siis ei söö ma enam iialgi ema moosi- ja koorepirukaid, lõpp, aamen, head ööd!" (lk 39-40)

"Sinu isa võrdleb ühtelugu noorte elu rahuajal ja sõjaolukorras, — mida kõike annab rahu, sõda aga anda ei saa. Ta jutlustab meile: kõik tuleb alles pärast sõda."

Jana kuulas tähelepanelikult. Ka temale jutlustas isa kogu aeg sedasama, temale ehk kõige rohkemgi.

"Kuid mina ei - arva, et see õige on, mida ta meile jutlustab."

"Kas tõesti?"

Machát nägi, kuidas kontaktpulgad, mida Jana muidu libedasti paika pani, nüüd mitte kuidagi ei tahtnud aukudesse minna. Mees pahvatas talitsematult: "Sõna kuulata! Täita käsud ja mitte millestki muust välja teha, nad on ju sõdurid! Nõnda kujutavad seda elu siin endale ette kõik ülemused, mitte ainult sinu isa. Nemad tahavad, et siin oleksime ainult meie ja rinne, et meie jaoks ei oleks mitte midagi muud olemas. Kuid te eksite, härrased! Käsud!? Need üksi ei suuda meid koju viia. selleks peab olema veel tubli portsjon midagi tugevamat. Vaata või mindki! Mina olen siin samuti ainult seetõttu, et isegi sakslaste keskel leidsin ma nii palju armastust..."

"Ma tean," ütles Jana, "armastus sõja ajal on väga sageli inimestel elu päästnud."

"Asi on nii, Jana," kõneles mees katkendlikult, "et armastus ise on elu. Ja kellel on sellele veel suurem õigus?" Macháti süda peksles ja tagus nii, nagu oleks ta tükkideks purunemas. "Meil, kes me paneme kaalule oma elu, et teised võiksid elada, kas siis just meil pole sellele õigust?" (lk 41)

Raadio vaikis, et mitte reeta vaenlasele jaama uut asukohta Kiievi läheduses, kuhu brigaad oli mõne päeva eest ümber paigutatud. Komandöride asjalikud jutud kulgesid ainult mööda telefoniliine. Need teenindasid väeüksust lakkamatult nii päeval kui ööl. Kogu aeg sõltus side neist ja kogu aeg olid nad ohus. Soomusautod ja tankid, mis sõitsid kogunemispaikadesse, põrutasid ootamatult üle suurte metsalagendike, kus polnud võimalik kaablit puude külge riputada, ja rebisid selle tükkideks. (lk 43)
Bořek irvitas: "Peksa fašiste! Pähh! Kus nad teil on, need fašistid? Ütelge, poisid, kas me oleme üldse sõjamehed?" Sidemehed ei osanud selle peale midagi kosta. Nende ülesandeks olid telefoniühendused — käsitöö, kokkupõrkeid vaenlasega pidid nad vältima ega tohtinud ise neid otsida. (lk 44)
Kalaš heitis pilgu Jeřábekile. Toda meest hakkas ka Zap silmitsema. Kõige tõenäolisemalt võiks Jefabek seda asja teada. Ta on kommunist ja tunneb keeli. Seepärast panid agitaatorid mehe rakkesse, et ta aitaks neil aegajalt laiast maailmast sõnumeid hankida. "Kuule, Jeřábek, kas see on tõsi, et fašistid saadavad kõik juudid surmalaagrisse?"

Jeřábek istus, turi vimmas, ning nihutas sõrmega prille ninajuure poole.

Staněk küsis Kalašilt, kas tal kaablirulli tekitatud marrastused on juba paranenud, ja kuulis, kuidas see ütles: "Ei, mu selg on nagu veretükk," kuid ei kuulnud, et Jeřábek oleks vastanud Zapile viimase kartuse hajutamiseks. "Aga ei, Zap," ütles Staněk talle. "Nad ei suuda laagritesse ajada kõiki inimesi, kes neile ei meeldi. Ja kui juhuslikult teie omaksed siiski... Agitaatorid puhuvad need laagrid liiga üles," pöördus ta Jeřábeki poole. "Kas mul on õigus, Jeřábek?" Tema silmad olid tõsised, kuid hämaruses polnud neid praegu näha, kõik kätkes hääles ja hääl oli lõbus: "Teadagi, mina näen agitaatorite mängu läbi, nad puhuvad need laagrid hirmsat moodi üles, neil on esimesel kohal kõrge võitlusmoraal..."

"Härra vanemleitnant ütleb seda hästi," toetas Jeřábek Staněkit. "Agitaatorid nemad rõhutavad alati seda kõige tähtsamat." (lk 47-48)

Jana kandis turjal rulli, millelt must kaabel oli maha keritud. Kõndimine pehmes liivas suurte saabastega, mis meestele määratud, väsitas teda, välitelefon ja rull koormasid teda, rullirihmad pigistasid. Ta käis küürus, kuid ta kiirustas kõigest jõust. Küllap Staněk juba ootab teda.

Kaablit, mida ta otsis, polnud mitte kusagil. Enne teda oli siit veoauto läbi sõitnud, kaabli pooleks lõiganud, ratta ümber mähkinud ja sügavasse metsa vedanud. See vedas sügavasse metsa ka Jana. (lk 51)

Hiljuti oli Staněk talle kinkinud lõhnaõli. Valge sirel. Kas sellepärast, et ta on hea telefonist? Kas sellepärast, et isegi major David kiitis teda? Küllap sellepärast. Muidu oleks Staněk Selle lõhnaõli eest temalt musi tahtnud. Seda oleks tahtnud iga mees. Stanek ei tahtnud mitte midagi. (lk 52)
Kui Jánuši vanemad Krakovis Panuškad oma hoole alla võtsid, siis paistis, et nad on päästetud ja mõlemad perekonnad väljaspool hädaohtu.

Jánuš oli juba tema suur armastus. Nad olid iga päev koos. Kui Jánuš oli isa antikvariaadist koju tulnud, läksid nad igal õhtul Krakovi kitsastele tänavatele jalutama. Nad märkasid ainult uduselt, et koos nendega, nende taga, nende ümber liigub ähvardus. Iga vana maja hämarusse vajunud portaal nägi nende suudlusi ja kuulis tõotusi: ma ei unusta sind iialgi! Ja ebamäärane, õhus rippuv ähvardus lisas: isegi siis, kui miski meid lahku viiks!

Jana läks mööda metsasihti, see oli kitsas nagu too väike tänav Krakovis, kustkaudu Jänuš oli teda väga sageli jalutama viinud.

Jánušid olid juudid ja olid natsidele pinnuks silmas, täpselt samuti nagu põgenikud Tšehhimaalt. Panuškad said teada, mis sünnib Tšehhimaal ja missugused on Hitleri lähimad plaanid. Jana hakkas kartma. Jánuš ei kartnud. Meie kaitseme Poolat! Kaitsen ka sind!

Sakslaste sissetung Poolasse, Panuškate põgenemine itta; Nõukogude Liidu piiri lähedal said nad teada, et Jánuš ja tema vanemad olid maha lastud.

Mispärast? Janat piinas see pidevalt. Seepärast, et nad varjasid meid? Inimesed nägid sageli Jánušit ja mind koos. Jälle minu süü. Kindlasti. Minu süü. (lk 53)

Kas isal ei ole õigus, kui ta ütleb, et kõik tulgu alles rahuajal? Pea kuklas, pilk taeva poole, kordas ta: killud, killud... Seni pole ju elul minu jaoks mitte midagi muud varuks olnud. Kõik on ta mul puruks löönud ja lööb kõik puruks. Kuid armastus muutus Janale iga Päevaga ikka tähtsamaks, vajalikumaks. Paratamatuks. (lk 53)
Jana teadis paremini kui Machát, mispärast isa alatasa võrdleb noorte elu rahuajal ja sõjaolukorras ning räägib sellest, mida kõike annab noortele inimestele rahu, sõda aga anda ei saa; ja mida sõda koguni võtab. Seejuures mõtleb isa Oldřichile ja Jánušile. Nad on praegu rindel, kus surm iga päev nõuab oma osa. Just seepärast isa talle jutlustabki: kõik tuleb alles pärast sõda. Ta ei taha, et tütar kaotaks armastatud mehe kolmandat korda. (lk 54)
Poisid ei näinud teda mitte midagi muud tegevat kui sedasama, mis neil endilgi käsil oli: kõik viimse lusikatäieni kinni pista, välipudelist kummutada, siis varrukasse peidetud sigaret läita. Kuid varsti said nad aru, et Celneril on tegemist teistsuguse vaevaga, mis oli samasugune nagu nende omagi: hingevaevaga. See andis endast märku iga tõsisema aktsiooni eel, mistõttu ta andis märku ka täna.

Celnerit otsis taga gestaapo novembrikuu demonstratsioonidest osavõtmise pärast. Celner tõstis käe ja laskis selle jällegi langeda: "Mina, poisid, tulin tulema kõige käsilevõetu, alustatu juurest..." Tollal oli tõesti kõik nii temaga kui ka tema perekonnaga poolel teel olnud. Kõik oli alustatud ja lõpule viimata. Täna, sellel pingelisel hetkel, mis tõotas neid kodumaale lähemale viia või neid kodumaast igaveseks ilma jätta, ilmusid kõik seigad, tühised ja tähtsad, üksteise järel tema vaimusilma ette. Kas isal on veel vahekord tolle noore naisametnikuga? See lugu nägi välja juba niimoodi, et tolle tõttu hülgab ta ema? Kas kiirendas sõda nende lahkuminekut või hoopis lähendas neid teineteisele? Ja loterii? Kas ma sellel lõppude lõpuks ei võitnud protektoraadi rämpsu? "Mis te arvate, poisid, kas vend hoolitseb mu mootorratta eest või laseb ta selle roostesse minna? Kuid minu nahkpüksid on mulle kindlasti väikesed ja kärisevad õmblustest, milleks nad, rojud, enam kõlbavad! Vend on seitsmeteistkümneaastane kui ainult sakslased ta rahule jätaksid! Küll me kõik muu üheskoos joonde ajame..."

Närviline taevavõlv, aina võpatavad sähvatused, aina prožektorite valgusvihud — need röövisid ka Jeřábekilt sisemise rahu, kuid ta sundis end väliselt rahulikuks. "Ja üldse saab joonde kõik, kõik, mis oli käsile võetud ja alustatud, nagu sa ütled, Celner." (lk 55)

Bláha nägu, mille valgusrakett oli kahvatuks muutnud, hakkas Jeřábeki valgesse näkku vahtima: "Sinu arvates, Jeřábek, aitab sellestki, kui ületame piiri, ja juba me võimegi pikutada kommunismi paradiisiväljadel: kõikidele ühtemoodi, kõikidele, mida süda soovib."

"Peaaegu niimoodi," möönis Jeřábek. "Kunagi kindlasti." (lk 55)

Aeg kulus. Igaüks kontrollis veel, kas tal kõik on ette valmistatud, sõduri mõttekujutuses oli lahing juba täies hoos ja ühtlasi kandis see mehe nagu mööda ballistilist, trajektoori üle seni veel vallutamata Kiievi otse rahusse. (lk 56)
Machát hakkas põlglikult naerma: "Mida sina tead, kuidas näeb elu välja kasuisaga, kui oled temast sõltuv."

Bláha kriipis lusikaga katelokki: "Parem kasuisa kui mitte kedagi. Lõppude lõpuks on sul kodu olemas. Aga kuhu mina tagasi lähen? Kuhu?" Ta vaatas ringi, kas siin kusagil ei viibi Zap, keda ootab vist samasugune saatus. "Kas sulle pole siin keegi veel ütelnud, et püssi pärast, mis oli pööningule aampalgi taha peidetud, ei jäänud meie perest peale minu mitte keegi ellu?"

"Ei," ütles Machát rabatult. (lk 56)

"Mine nüüd ikka oma räpase apteegiga!" kaitses end Jeřábek. "Kaevandused ja vabrikud natsionaliseeritakse. Kas su onul on vabrik? Ei ole! Siis ära aja lolli juttu." (lk 57)
Jeřábek tõstis oma pikad jalad teise kohta. Silmad, mida prilliklaasid suuremaks muutsid, hakkasid Bláhat vahtima: "Jah, mu kallis, nii nagu praegu, mi ei tule ka edaspidi sellist aega, et igaüks võiks mõtelda ainult iseendale. Ma tean, see pole kerge. Mitte kellelegi." (lk 57)
[Celner:] Eks ju tema ise mõtelnud varem samuti, et sõjamehed rindel hoiavad päevast päeva püssi käes ja tulistavad. Tal polnud õrna aimugi lahingute tohutu suurest arütmiast. Kevadel oli Sokolovo, nüüd on sügis, aga brigaad asub ikka veel paigal. Mitu kuud kestnud õppused ja ettevalmistused jätsid neile palju aega järelemõtlemiseks, mälestuste heietamiseks, vestlusteks, meelelahutuseks — ja siis hekseldatakse väeüksused paari nädala või isegi mõne päevaga peeneks ja veri voolab ojana. Kas seda kodus teatakse? Ta vaatas ülespoole. Kogu aeg seesama valguskaos: raketid, jõulupuud, prožektorid. Kunstlik, ebatõeline taevalaotus muutis ka elu selle taeva all ebatõeliseks. (lk 57-58)
Celner hakkas naerma. Siin oli tema jaoks juba liiga kaua tõsist juttu aetud. Ta osutas tusasele Bláhale: "Kas teate, mehed, et Bláha kirjutab oma Mancale iga päev armastuskirju?"

"Milleks see?" imestas Machát. "Ta ei saa ju neid ära saata."

Celner naeris: "Ta peidab need seljakotti, see on tal juba nii täis topitud, et isegi kamm ei mahu sinna sisse. Ja milleks see? Noh, aga mis siis, kui Mancale juhuslikult ei jäägi temast mitte midagi muud järele kui tema armuohked rindelt?" Oma viimaseid sõnu Celner enam naeruga ei saatnud. (lk 58)

"Aga on see kindel, et hommikul märuliks läheb?" kahtles Bláha.

"Kas sulle silma ei torganud, et vanemleitnant oli nagu vaha?" lausus Celner.

"See ei tarvitse veel mitte midagi tähendada."

"Sina tunned teda vähe. Kui ta on nagu mesi ja sulavõi, siis tähendab see alati: tee endale testament ära." (lk 58)

Kiievit ümbritseva Saksa kaitsevööndi iga ruutkilomeetrit tulistasid kolmsada viiskümmend suurtükki. Kahurid kärgivad ekstaatiliselt, raud hüppab võpatades tagasi, heidab välja . mürsükešta, avaneb silmapilkselt; raudadesse libisevad uued mürsud ja lendavad lühikese kõmiseva paugu saatel hoogsalt oma ballistilistele trajektooridele. Kümme minutit ettevalmistavat suurtükituld, ime, et kahurid kuumusest ära ei sula, kuid marutuli jätkub vahetpidamatult: viisteist minutit, kakskümmend, kakskümmend viis... Patareid kõmisevad, "katjuušad" möirgavad. Lahinguväli mähkub suitsu sisse...

Kolmkümmend, kolmkümmend viis minutit möödub, ja taevas oma granaadirahega on kogu aeg põlvili maapinnal; ta peksab, peksab, peksab halastamatult ja needib ning keevitab välihalle mundreid kokku ukrainlaste sünnimaaga. Saksa kaevikud on segapuder savist, rauast, haavatutest ja tapetutest, õhusurve tapab neid. Kõik, mis siia maha prantsatab, tapab neid. Ka õudus on surmav. Kaevikuveertele ronivad need, kes on hulluks läinud.

Kõige võimsam kanonaad maailma ajaloos vaibus alles neljakümne minuti pärast. (lk 59-60)

Staněk oli suutnud edasiliikuvate pataljonide kannul liinid joonde seadä. Nüüd ootas teda ees see kõige raskem: hoida neid kogu nende pikkuses ja kogu lahingu vältel enam-vähem kasutamiskõlblikena. Ta ruttas keskjaama. Ilma katuseta ühekorruselise väikese maja ees sattus ta sideväelaste grupile; mehed jooksid siia-sinna nagu peata kanad, karjusid telefonitorusse, kaevasid kaableid maa sisse. Õppustel olid nad alati kergesti leidnud selle oma traadi, kuid praegu, siin? Hullumaja! Lahinguhoos polnud kellelgi aega kaablit kokku kerida ja nüüd vedelesid siin nii sakslastest kui ka punaarmeelastest maha jäänud kaablid, Staněki poisid ei teadnud, missugune kellegi oma on, kust ta tuleb ja kuhu läheb, viib ta üldse kusagile. Nad mõistatasid, tülitsesid. Aeg lendas. (lk 60-61)
Panuška tervitas Staněkit staabist saadud käsuga: "Tunni aja jooksul side Andromedaga taastada. Härra vanemleitnant, ärge kohkuge: kui te seda korda ei saa, lähete sõjakohtu alla."

Kõik ülemused, niipea kui neil lahingus midagi viltu läheb, ähvardavad inimesi mahalaskmisega, rahustas end Staněk. Kuid siiski kartis ta, et praegu ei ole see tühipaljas ähvardus. (lk 61)

Vokrouhlický taipas, mida see liigutus tähendab. Nõutust. "Johny, nuputa midagi välja ja tee ettepanek! Rabasele on igasugune abi hea."

Halíř jahmus hetkeks. Siis ütles ta surmamõistetu paatosega. "Kuidas võin ma mitte millestki nuputada midagi, kui ma täpselt ei tea, kuidas olukord igas lõigus just praegu välja näeb? Mis siis, kui ma juhuslikult nõrgendan survet just seal, kus meile kõige vihasemalt vastu pannakse? Kuidas ma siis vastutan asjatute kaotuste või koguni mingi katastroofi eest? Ei tule kõne allagi!"

"Tee mingi ettepanek, ükskõik kust sa selle võtad!" karjus Vokrouhlický.

Halíř tunnetas teravalt, et on tarvis tungivalt tegutseda. Aga ilma selge ülevaateta? "Meie töö ei ole sinu hävituslennuk, mis ei jäta õhus jälge järele. Meid jälgitakse veel kaua pärast lahingut, kuidas me siis tegutsesime. Ja selle põhjal langetatakse otsus: kas autasustamine või prokurör." (lk 67)

Bořek aitas Kalašil maa sisse kaevata kaabli, mis pidi kulgema tee alt. "Joza, millest see tuleb, kui meie vana on lähedal, siis inimene mitte midagi ei karda?"

Kalaš tõstis korraks pilgu: "Küllap sa mõtled, et sinna, kus on tema, ei saja mürske, ja kui sajabki, siis killud ei taba..."

"Hee, hee, hee," hingeldas Bořek raskelt ja naeris: "Nii see on. Iga sõdur mõtleb: "Lampassimees on selleks liiga kaval, et sinna ronida, kus kibedaks läheb."" (lk 68)

Staněk silmitses surnut päris lähedalt. Ta nägi svobodalaste vormiriietust. "See on meie oma..." Ta jäi vait. Sõduri laubale oli lõigatud haakrist. Rist oli verine. Määris näo ära. Silmakoobastes asusid granaatpunased loigukesed. Kuid keha ümber hakkas miski särama. See polnud valgus, see polnudki üldse nähtav, ent sellest hoolimata võis seda näha. Sõdurid nägid seda alati ja siis jäid nad alati hulgaks ajaks vait. (lk 69)
Lahinguvälja see osa, kuhu Staněk Andromeda liini veab, ei ole veel sakslastest täiesti puhas, ehmus Panuška, need võivad äkki ka meile siia kaela sadada! Ta pani kiivri pähe ja ronis keldrist välja. Ta komberdas üle purunenud katusekivide ja söestunud palkide. Nõjatus vastu korstnat, mis kõrgus siin lageda taeva all. Ta vaatas ringi, et aru saada, mis toimub. Tihke suitsune taevavõlv oli alla laskunud, sellal kui suitsupilv oli üles taeva poole tõusnud. Vahe maakamara ja taevase avaruse vahel oli kadunud. Täpselt seesama, mis all, oli ka üleval. Ka taeva all möirgasid mootorid, sähvisid tulekeeled, tärisesid pardakahurid ja -kuulipildujad. Panuška ei saanud sotti, kust tulistatakse, kes tulistab ja kuhu; ta ei näinud, mis toimub seal, kustkaudu läheb Staněk Kalaši ja Bořekiga, kui nad muidugi veel üldse lähevad... Panuškal hakkas pea pööritama. Ta nõjatus vastu korstnat, ent sellest hoolimata oli tal tunne, et ta vajub tagaspidi. (lk 72-73)