Mine sisu juurde

Nimevahetus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Nimemuutus)

Luule

[muuda]

Kannikesed vahetasid nime / roosid muutsid asesõna / me sõime restoranis / ja unustasime panna jäägid külma

Proosa

[muuda]
  • Varjunime tarvituselevõtu motiivideks võivad olla ka tõelise perekonnanime labane tähendus või halb kõla, nime liigne tavalisus või ka võõrapärasus. Nimi Fr. Mihkelson tundus ta kandjale kirjanikunimeks liiga igapäevane ja oli lisaks võõrapärane. Eriti iluprintsiipi rõhutades leiutas kirjanik hea varjunime Tuglas. Esteetiline kaalutlus kirjanikunime valikul näibki olevat üks sagedasemaid. Nimi, mis kõlbab teadusmehele, ei kõlba luuletajale. (lk 152)
  • K. A. Hermann tundis erilist sümpaatiat "laululinnukeste", s. o. naisluuletajate vastu. Kui G. E. Luiga avaldas "Olevikus" luuletusi oma nime all, siis suhtus "Postimees" temasse tõrjuvalt. Äkki ilmus A. Haava ja E. Auni kõrvale "Olevikus" uus luuletaja Miina Luha. К. A. Hermann kiitis teda vaimustusega ja avas talle oma lehe veerud, kuni pettus varsti selgus. Ka tolleaegne tsensor (J. Jõgever) oli naisautorite pooldaja. R. Kamseni nime all saadetud luuletuse "Siis tuli meelde" tõmbas tsensor punase pliiatsiga maha, aga kui sama luuletus saadeti uuesti Amalie Maasiku nime all, siis lubati ta "Lindas" muutmatult trükkida. Seda arvestades avaldas Kamsen edaspidi luuletusi ka Liis Lepiku, Lilly, Miralda Männiku jt. naisenimede all. Varjunimede võtmise motiiviks oli tal ka õige nime liiga sagedane kasutamine. (lk 153)
    • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156


  • Hiljem tuli mõnestki külgeharjunud nimest loobuda. Selgus, et kõuelill on nõiahammas. Mis teha? Ilusad nimed mõlemad, salapärased mõlemad. Mitu korda sattusime vanatänaval kõueilma kätte. See oli omamoodi meeltülendav ja võimas sündmus. Olin õrnkollase lillekese juba kõueilmadega sidunud ja pisut kahju oli teda nõiale hambaks anda... Ta roomab tagasihoidlikult mööda maakamarat, najatades madalamaile rohulatvadele. Igal kollasel õiel veel kollane põll ees ja iga põll tuult täis nagu pisike puri. Kõik nii korralikult kimpu seotud ja puhtaks pestud, läikivad ja siidised nagu pärast kõuevihma.
Veel suurem kahju oli loobuda kassikäpa nimest. Kassikäppadeks kutsusime meie koldrohu õisi. Neil on pehme halli vati seest väljaulatuvad küünekesed. Tumepunased või siis jälle kuldkollased. Aga seda lillakasroosat, kolmetupsulist ja kõvapäkalist, mida mujal kassikäpaks kutsutakse, hüüdsime meie mariielilleks. Nemad ei kasvanud vanatänaval, vaid kadakate vahel karjamaal. Ja mis peaasi — nad on hoopis teise iseloomuga, palju väiksemad kui päriskassi käpad, ja küüned on neil alati sissepoole tõmmatud. Üldse tuli mul selle nimemuutmisega kaua ja vaevaliselt harjuda. (lk 126)
  • Aira Kaal, "Vanatänav", rmt: "Kodunurga laastud II", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 125-136


  • Juba aastaid oli Eleanor Lathrop igal kolmapäevahommikul käinud juukseid pesemas, soengut seadmas ja maniküüri tegemas "Helene'i Juuksuri- ja Ilusalongis", mis asus Helen Barco tagaaias, sealses ümberehitatud garaažis. Helen oli oma nimele lisanud stiilselt kõlava "e"-tähe umbes samal ajal, kui tema abikaasa Slim oli ketassae senisesse asukohta paigutanud kraanikausi, kus juukseid pesta. Eleanor oli olnud Helene'i esimesi kliente ning jäänud talle nüüdki ustavaks. Mõeldamatu, et ta oleks mõne visiidi vahele jätnud, eriti nüüd, kus leidus nii palju põnevat jutuainet.
    • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 70


  • [Angua:] "Billy Kaval ei kõla väga härjapõlvlase nime moodi."
Billy krimpsutas nägu. "Selge see! Vanaema kutsub mind Kahjuks Tuulest Viidud Aruga. Mis nimi see on, ma küsin teilt? Kes sind sellise nimega tõsiselt võtab? Praegu on ju uued ajad!" Ta vaatas Anguale trotslikult otsa ja Angua mõtles: ja nii saavadki meist kõigist üksteise järel inimesed - inim-libahundid, inim-päkapikud, inim-trollid... sulatuskatel töötab ainult ühtpidi ja nii toimubki progress. Valjusti küsis ta aga: "Kas te polegi siis oma nime üle uhke?"
Billy vaatas talle otsa, suu lahti, nii et teravad hambad paistsid. "Mida? Uhke? Mille penipepu pärast peaks keegi olema uhke selle üle, et ta on härjapõlvlane?" (lk 213)