Oodgeroo Noonuccal

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Oodgeroo Noonuccal, 1949.

Oodgeroo Noonuccal (sünninimega Kathleen Jean Mary Ruska, hiljem Kath Walker; 3. november 1920, Põhja-Stradbroke'i saar, Queensland, Austraalia – 16. september 1993, Altona Meadows, Victoria osariik, Austraalia) oli põlisaustraalia aktivist, kunstnik ja luuletaja. Tema 1964. aastal ilmunud raamat "We Are Going" oli teadaolevalt esimene Austraalia aborigeeni avaldatud luulekogu.

Esinemised ja sõnavõtud[muuda]

  • Minu armastus looduse vastu ja pidev suhtlus temaga andsid mulle aega uurida rügamist, millega inimene alaliselt vaeva näeb, ja miks ta seda vaeva näeb. Mõistsin, et inimene on kaotanud oma tasakaalu loodusega, ja jäin mõtlema, kas saan aidata tal seda tasakaalu leida. Oma koduses aborigeenide maailmas elasin ma loodusega tasakaalus. Õppisin varakult mõistma, et inimene on asendanud looduse tasakaalu materiaalse ja ärilise kasuga. Inimene oli leidnud uue võltsjumala, kes oma edevuses püüdis loodust üle kavaldada ja kaotas selle käigus iseenda.

Luule[muuda]

"Me oleme nüüd siin nagu võõrad, kuigi hoopis valge hõim on siin võõras.
Me kuulume siia, me oleme vanad tavad.
Me oleme püha tants ja riituseplats,
me oleme vanad tseremooniad, hõimuvanemate seadused.
Me oleme muinaslood Unenäoajast, hõimu legendid.
Me oleme minevik, jahiretked ja naer ja mängud, hulkuvad laagrilõkked.
Me oleme välgunool Gaphembah' mäe kohal,
kiire ja kohutav,
ja Kõu tema kannul, too lärmakas sell.
Me oleme tasane koidik, mis kahvatab sünkjal laguunil.
Me oleme vargsed vaimud, mis hiilivad tagasi, kui laagrilõke kuhtub.
Me oleme loodus ja minevik, kõik vanad tavad,
mis on nüüd läinud ja laiali pillutatud.
Võsarohtla on läinud, jaht ja naer.
Kotkas on läinud, emu ja känguru on läinud siit.
Pühitsusriitused on läinud.
Pühad tantsud on läinud.
Ja meiegi läheme."


Siia, sissetungijate jutupaika,
tuleme meie, kes oleme nüüd võõrad,
kurbust südames kandes.
Püha riitusering, pühad tantsud,
pühad tseremooniad
on kõik läinud, kadunud,
muutunud tolmuks maal,
mis kuulus kord meile.
Oh õnnetu mineviku vaimud,
kuulake meid.
Me ei tule teie rahu rikkuma.
Me tuleme leinama teid.


Nahavärv, looduse kingitus
inimkonnale,
on nüüd kont, mille pärast kakelda,
ja mustvalge viha püsib
roiskuvas, mädanevas ihus,
mis oli kord inimene.


Välislingid[muuda]