Ploom

Ploom on ploomipuu vili.

Luule

Oks ploomega pihku mull’ tükkis:
üks kihutas taga teist,
mõni alla läks kiviga tükis,
olid pehmed ja koldsemad võist.

Kuid seda ju ema ei luba,
ma äkki jahmatin siis,
ent kohe taipasin juba,
et see on ju paradiis!

Marie Under, "Taevaminek". Rmt: "Eesti ballaad: antoloogia. XVII-XX sajand". Koostanud Arne Merilai. Tallinn: Tänapäev 2003, lk 268

Ma tean, et hardus lõhnab nagu vaik
ning joobumus kui kõdunevad ploomid,
et kiivusel on sapiõunte maik
ja mõtteil nagu õitelgi aroomid.
Ma tean, et ööseti võib süüa kuud,
et mõrkjalt vürtsised on vanad müürid,
et saaki pillavad kui viljapuud
ka tapetid ja unustet gravüürid.

Betti Alver, "Kannibal" kogus "Tolm ja tuli", lk 37

Monument Hilli klantsnõlvad
langevad merre, teispool küngast petab meid
maandudes lõhkev pehme ploomisajuvihm.

Kui välk lööb maast ülespoole
ja Taevas on vaid ärritus, mis kutsub esile
selle vihase sädeme, siis sünnivad ploomid
segadikus maapinnal ning tõusevad
täiuse poole...

Väljaspool tõusvate ploomide tabamisulatust
märgistame aia territooriumi,
murdes kivipinda juudapuudega,
sammudes piki meloniridu. Meie taga
kihab kortermaja hämaruses ja päike
lõhkab ploomi keset lendu.

John Kinsella, "Ploomiplahvatus" ("Plumburst"); luulekogust "Eschatologies", South Fremantle: Fremantle Press, 1991, lk 63 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)}?

"Kui tõesti pead maitsekaks Maughami,
kes mekib, kui neelaksid plaughami,
siis veendu, et Greene
on kangem kui veene,"
kord naughamis fantaugham anataughami.

Mati Soomre, limerik kogust "Algus on otsas. Keelevigureid", Tallinn: Maalehe Raamat, 1998

ploomid nõrguvad asfaldile
viljapuudes on alati midagi ebareaalset
ülereaalset – muinasjutulist
kastanimunad on juba nii suured
lumemarjad
mis on minu suve viljad
söögiks kõlbmatud vohandid okstel
peotäis igatsusi olemata elude järele

Mirjam Parve, "Lõikuskuu", Värske Rõhk, veebruar 2020

Proosa

Järgnesid kuivatatud ploomid muna-koorekastmes. Ja kui keegi nuriseb, et isegi muna-koorekastmega leevendatud kuivatatud ploomid ei tee köögiviljadena (puuviljad nad ju pole) midagi head, on vintsked nagu kitsipunga süda ja eritavad niisugust vedelikku, mis võiks voolata kitsipungade soontes, kes on endale kaheksakümmend aastat veini ja kaminatuld keelanud ja pole seda ka vaestele jaganud — mõelgu ta parem, et on inimesi, kelle heategevuse haardesse jäävad koguni kuivatatud ploomid.
- Virginia Woolf, "Oma tuba", tlk Malle Talvet, Loomingu Raamatukogu, nr 44/45, 1994, lk 14

Laura tõstab üles ümara munaploomi. See on lõhenenud, sileda koore all on peene võrgustikuga magus viljaliha. Koor tuleb kergelt ära, ploom läheb justkui iseenesest pooleks. Ploom näib Laurale sootumaks kaitsetuna, suisa kehakatteta, sellist ei saa jätta, selline tuleb ära süüa.

Ploomikivike tudub viljalihas nagu hällis. Kivikest ei tohi ära süüa! See on mürgine. Selle sees on sinihape, see võib inimese hetkega kutuks teha. Kui puruks hammustada. Kui mitte, siis pole midagi, saad kõhuvalu, aga kivi tuleb välja. Või veelgi hullem, kõhus võib kivist uus puu kasvama minna. Tuleb ette. Siis on inimesega jälle kutu, sest sirguv puu lõhub inimese pooleks.

Ploomikividega tuleb inimestel samuti tähelepanelik olla. Neid tuleb austada. Ploomipuu on kõik hästi välja mõelnud, kõike ette näinud.

Ploomipuu on tark. Sööge, inimesed, mu ploomikeste viljaliha, sööge niipalju kui kulub, egas mul kahju pole. Aga kivi jätke rahule! Selle sees on mu lapsuke, tulevane ploomipuuke. Katsuge vaid mu lapsukest ära süüa, siis hoidke küll piip ja prillid! Vaat siis alles saate mu käest! Annate ropsuga otsad, ei jää teist tuhka ega tolmugi järgi!

Laura on ploomipuuga kõiges nõus. Ta viskab kivi nii kaugele kui vähegi jaksab, et ploomilapsukesel oleks küllaga ruumi.

Māra Zālīte, "Viienäpu". Tõlkinud Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015, lk 95

Välislingid