Ernst võtab jällegi oma endise järeleaimatamatu pilkav-kõrgi hoiaku, nüüd aga seljaga maantee, näoga tasandiku poole, sinnapoole, kus Main suubub Reini. Suubumiskohal asub Mainz. Igal aastal juhtus sel maal midagi uut ja igal aastal seesama: mahedas uduses päikeses ning inimeste hoole ja vaevaga valminesid õunad ning viinamarjad. Veini vajasid kõik kõigil puhkudel, piiskopid ja suurmaaomanikud, et valida oma keisrit; mungad ja rüütlid, et asutada oma ordusid; ristisõdijad, et põletada juute, nelisada inimest korraga Mainzi väljakul, mida veel praegugi Tuleväljakuks hüütakse; vaimulikud ja ilmalikud kuurvürstid, kui Püha Riik oli lagunenud ja suurnike peod muutusid nii lõbusaks nagu ei iial enne; jakobiinlased, et tantsida oma vabaduspuude ümber.
Kakskümmend aastat hiljem seisis Mainzi pontoonsillal vana soldatvahipostil. Ja kui temast möödusid Suure armee riismed, räbalates ja süngetena, meenus talle, kuidas ta oli seisnud siin postil, kui nad olid sisse marssinud trikolooride ja inimõigustega, ja ta hakkas kibedasti nutma. Seegi vahipost kaotati. Muutus vaiksemaks isegi siin. Ka siia saabusid 30. ja 48. aasta — kaks peent, kibedat vereniret. Siis tuli jällegi impeerium, mida praegu nimetatakse Teiseks riigiks. Bismarck ei lasknud oma sisemisi piiritulpi paigutada ringi ümber maa, vaid need asetati põiki läbi selle, et preislased saaksid tüki Schlepptaust. Elanikud polnud just mässumeelsed, nad olid vaid liiga ükskõiksed, nagu kunagi inimesed, kes palju on kannatanud ja kel veel palju tuleb kannatada.
Kas oli see tõesti Verduni lahing, mida koolipoisid kuulsid, kui nad Zahlbachi taga kõrva vastu maad surusid, või põrus maa kestvalt raudteerongide sõitmisest ja armeede marssimisest? Mõningad neist poistest seisid hiljem kohtu ees. Ühed sellepärast, et nad olid vennastunud okupatsiooniarmee sõduritega, teised, et nad olid armee rööbastelelõhkeainet asetanud. Kohtuhoonel lehvisid liitlaste komisjoni lipud.
Ei ole veel kümmetki aastat möödunud sellest, kui need lipud maha võeti ja must-puna-kuldsete vastu välja vahetati, millised "impeeriumil" veel tookord olemas olid. Isegi lapsed meenutasid seda hiljuti, siis kui saja neljakümne neljas jalaväerügement esmakordselt jälle orkestri saatel üle silla läks. Milline ilutulestik oli õhtul! Ernst nägi seda siit ülalt. Linn teisel pool jõge täis tulesid ja hõiskamist! Tuhanded haakristid, peegeldumas vees nagu kringlikesed! Kui nõiduslikult sätendasid veepinnal tulukesed! Kui aga jõgi hommikul raudteesilla taga linna taamale jättis, oli tema sinihall pind sile ja tasane. Kui palju standarte on ta juba minema uhtunud, kui palju lippe! Ernst vilistab oma koerakesele ja see toob talle hammaste vahel kaelaräti.
Nüüd olemegi siin. Mis nüüd juhtub, juhtub meiega. (lk 7-8)
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
