Savijalad

"Savijalad" (originaal "Feet of Clay", 1996) on romaan Terry Pratchetti Kettamaailma sarjast. Eesti keeles ilmus romaan Allan Eichenbaumi tõlkes 2005. aastal Varraku kirjastuses.

Tsitaadid

Pealaelt hakkavad juuksed hõredaks jääma. Selgelt näha, et juuksepiir taganeb. Vähem juukseid, mida kammida, kuid teisest küljest rohkem nägu, mida pesta... (lk 10)

Päkapikud peavad küpsetamist sõjakunsti osaks. Kui nemad teevad marmorkooki, siis mõtlevad nad seda sõna-sõnalt. (lk 17)

"Noh... räägitakse..."

"Kes räägib?"

"Kõik, härra komandör. Saate aru, kõik räägivad."

"Kas needsamad, kes esinevad väljendites "igaüks" ja "kõik teavad"? Need, kes elavad "ühiskonnas"?"

"Jah, härra komandör. Ma arvan küll."

Vimes lõi käega. "Ah nemad. Hea küll, räägi edasi." (lk 79)

"Vetinari valitsemisajal on elu igatahes julgem olnud," arvas härra Potts Pagarite gildist.

"Ta laseb tõesti kõik tänavanäitlejad ja miimid skorpioniauku visata," nõustus härra Boggis Varaste gildist.

"Tõsi. Aga ärgem unustagem, et tal on ka oma halvad küljed. Ta on kapriisne inimene."

"Arvate? Võrreldes nendega, kes meil enne on olnud, on ta usaldusväärne ja kindel nagu kalju."

"Klõpstoos oli ka usaldusväärne," tähendas härra Sock süngelt. "Mäletate, kui ta oma hobuse linnanõunikuks tegi?"

"Te peate tunnistama, et ta polnud halb nõunik. Võrreldes mõne teisega."

"Niipalju kui mina mäletan, olid teisteks nõunikeks tollal lillevaas, liivahunnik ja kolm meest, kellel oli pea maha raiutud." (lk 167-168)

Aga õnnetuseks - ja vastupidiselt igasugusele kainele mõistusele - heidavad mõtlematud inimesed teinekord oma kinniseotud vaenlased ruumidesse, kus ei leidu ainsatki naela, käepärast teravaservalist kivi, teravat klaasikildu ega äärmuslikel juhtudel isegi mitte niipalju vana koli ja tööriistu, et saaks valmistada täiesti töötava soomusauto. (lk 215)

Ei ole just kõige arukam parimat brändit üle kogu toa puristada, eriti kui selle teele jääb põlev sigar. (lk 248)

Kui Colon oli väike, oli tal roosa mängusiga, kelle nimi oli Kohutav, ja raamatuga "Kooselu koduloomadega" oli ta kuuenda peatüki juures. Raamatus olid gravüürid ka. Seal ei mainitud aga kordagi kuuma lehkavat hingeõhku ja suuri mütsudes astuvaid jalgu, mis meenutasid varre otsa pandud taldrikuid. Seersant Coloni raamatu järgi oleksid lehmad pidanud tegema "muu". Iga lapski teab, et lehmad teevad "muu". Nad poleks tohtinud teha "mhouu-u-u-u-m!" nagu mingi merekoletis ja sind ilaga üle pritsida.

Colon üritas end püsti ajada, libises mingi lehma kriisihetke tunnistajal ning vajus ühele lambale selga. Lammas tegi "bhääät!" Kas siis üks õige lammas teeb sellist häält? (lk 258)

"Kes see mees on, kellele see vabrik kuulub?"

"See on Kassiroosk. Te teate teda küll, tema kirjutab teile alati kirju selle kohta, et Vahtkonnas on liiga palju "alamaid rasse", nagu tema ütleb. Et siis... trolle ja päkapikke..."

Seersant pidi sörkima, et Vimesiga sammu pidada.

"Võta paar zombit juurde," ütles Vimes.

"Aga zombide vastu olete te ju alati surmvihane, andestage see sõnamäng," lausus seersant Colon.

"Kas mõni neist tahab Vahtkonda astuda?"

"Oh, muidugi. Paar tublit poissi tahab, härra komandör, ja kui nende nahk nii hall ja ripnev ei oleks, siis võiks arvata, et nad on alles viis minutit tagasi maetud."

"Vannuta nad homme ametisse." (lk 268)

Isand Vetinari sammus välja ja läks tagasi peasaali, Vimes järel.

"Kõigest hoolimata," sõnas ta, "et rahu säilitada, tuleb see golem hävitada."

"Ei, härra."

"Lubage ma kordan käsku."

"Ei, härra."

"Ma olen kindel, komandör, et ma andsin teile just käsu. Ma tundsin täiesti selgesti, et mu huuled liikusid."

"Ei, härra. Ta on elus."

"Ta on lihtsalt savist tehtud, Vimes."

"Kas me pole kõik samasugused? Vähemalt nende brošüüride järgi, mida konstaabel Külasta kõigile jagab. Pealegi, ta ise arvab, et on elus, ja mulle sellest piisab."

Patriits heitis käega trepi ja oma paberitest üle ujutatud kabineti poole.

"Sellele vaatamata, komandör, tuli mulle juhtivatelt usutegelastelt tervelt üheksa ametlikku läkitust, milles väidetakse, et ta on jälestusväärne."

"Jah, härra patriits. Ma mõtisklesin palju selle seisukoha üle ja jõudsin sellisele järeldusele: nad kõik on persevestid." (lk 306)

"Kas te olete tähele pannud, et õnneküpsistes ei ennustata kunagi halba? Seal pole kunagi midagi sellist, et "Oh sina heldene aeg, nüüd läheb kõik täitsa metsa." Et need pole kunagi õnnetuseküpsised."

Vimes süütas sigari ja raputas tikku, et see kustuks. "See, kapral, on niimoodi universumi ühe peamise liikumapaneva jõu pärast."

"Mis? Et näiteks need, kes õnneküpsiste ennustusi loevad, ongi need, kellel veab?" küsis Noobel.

"Ei. See on sellepärast nii, et inimesed, kes õnneküpsiseid müüvad, tahavad neid ka tulevikus müüa." (lk 309)

Üks preester küsis: "Kas on tõsi, et sa ütlesid, et usud ükskõik millisesse jumalasse, kelle olemasolu saab loogilise debatiga tõestada?"

"Jah."

Vimesi haaras teatud eelaimus, mis puudutas lähitulevikku, ja ta astus Dorflist paar sammu kaugemale.

"Aga jumalad lihtsalt on olemas," väitis preester.

"See Pole Ilmne Fakt."

Läbi pilvede sööstis välgunool ja raksas Dorfli kiivrisse. Dorfl mattus leekidesse, siis oli kuulda tilkumist. Dorfli sulanud turvis nirises tema valgelt hõõguvate jalgade ümber loikudesse.

"Minu Meelest Pole See Suurem Asi Argument," lausus Dorfl suitsupilvede keskelt rahulikult. (lk 313)