Suitsusaun

Eero Järnefelt, "Suitsusaun" (1888)

Proosa

• Praost Odja ronib sauna lavale ning küpseb seal tulises leilis. Punetavale ihule ilmuvad higipisarad kui värskelt lõigatud juustu pinnale, järjest suurenedes, üksteisega ühinedes ning siis rõõmsa nirena alla joostes. Kuigi väljas suvine õhtu alles kumendades õitseb, on saunas juba hämar — leil ja aur võtavad sellegi valguse raasu, mis immitseb läbi peopesasuuruse tahmunud ruudu.

See on vana ja avar suitsusaun, kus otse koldele on laotud ühesuurusi oinapeakujulisi kive, ning kui lõõmavale kerisele visata kapaga vett, kostab nagu müriseks kõu. Veel kaua pärast esimest paugutust vihisevad ja sihisevad kivid, otsekui kobaras maod isekeskis tülitsedes ja põrnitsedes, kuid nüüd tõuseb sealt nii magus leil, mis teeb jalapealt joobnuks ja mida võib tunda vaid vanades unkaga suitsusaunades. Kui lava ja põrand on nii puhtaks küüritud, nagu oodataks siia suursuguseid tantsijaid või noorpaari esimeseks armuööks, siis on seinad ja lagi suitsust, tahmast ja vingust pigimustad, läikides nagu lakknahk. Kuid need põlised palgid ei määri kübetki, tahm on aastate jooksul puusse imbunud ning teinud need kõvaks, vastupidavaks ja imepuhtaks. Tammepuust suur tõrs nurgas, mis on ühendatud kerisega, podiseb rõõmsalt otsekui nõiakatel.

• August Gailit, "Ekke Moor", VIII ptk, 2007, lk 93

• "Saun sul ometi ikka on?" küsis Simo siis mossis moel.

"Muidugi. Kohe. Ma palun, et vahest isa paneks selle kütte. Kulla isa," hüüdis Annikki kuhugi, ta jooksis ära õue ja siis sisse tagasi, hõikus, vehkis kätega. Kuidas küll ühest naisest võis nii palju häält välja tulla.

"Suitsusauna loomulikult? Eks ole?" küsis Annikki Simolt ja Simo kohe lahkelt nõustuma ja tänama. "Vaata," jätkas Annikki, "mina ootasin sind tõepoolest koledal kombel."

"Seda võis arvata," ütles Simo Taalo süngelt, ehkki mõte Annikki suurepärasest suitsusaunast leevendas ta murelikkust. Suitsusauna köeti vaid kõrgetele külalistele. Isegi maahärra oli seal leili võtnud ja ka liiklusminister. Saun oli toodud Annikki ema sünnikodu õuelt, Annikki ema oli seal sündinud ja Annikki seal hakkama pandud.

• Anu Kaipainen, "On neiukesel punapaela", tlk Luule Sirp, 1979, lk 24

• Üks kevadine nägemus koduõuest. Ait kisub ennast maast lahti ja muutub pühakojaks. Taluõue evangeelium roomab lähemale, põlved mullased. Kevadõhtu kulunud puupingil, selg toetumas vastu vana suitsusauna seina, pilk suunatud sädistavasse ja lõhnavasse pimedusse. Meel rändab kusagil nägemuste ja mõtiskluste vahel, õngitseb pimedusest müstilisi ja salapäraseid kujusid. Kevadine meditatsioon salapärastest linnuhäältest, kuuvalgusest ja lõhnavatest kerisekividest. Kääpa jõe jumalad hiilivad lähemale. Nende hämarad varjud lõhnavad uimastavalt, isegi erootiliselt. Miski sinus vilksab nagu loom ühtäkki mööda aedviljapeenraid ja kartulivagusid, tuleb suure hooga ja üleni mullasena tagasi. Nüüd lõhnavad su varbad Odenwaldi ja vanakuradi järele. (lk 16)
• Nii tuleks kvantajastugi panna loomuldasa Eesti konteksti. Ega suitsusaun ja rabamaastik imearvutite ajastulgi kao. Vastupidi, saun tundub siis nähtavasti veelgi ürgsem ja suitsusem kui praegu. Inimestel tekib veel suurem nostalgia pööraste ja metsikute päris-asjade järele. Küll aga peaksime arvestama võimalusega, et oleme viimane põlvkond enne kvantarvutit. Tulevikust vaadatuna siis viimane sugupõlv ürginimesi. Need kondiste kõukude mälestused on kindlasti väga huvitavad (vähemasti üks põhjendus miks me peaks üles tähendama oma totakaid tähelepanekuid ja veendumusi). Peaksime end rohkem käsitlema kui tulevikuinimese ja -kultuuri võimalikku substraati, teatavat matriarh-amööbi. Nii muutub elu märksa mõttekamaks ja tulevik toob loodetavasti peale vananemise veel midagi. Praegusel inimesel pole vaja hankida uusi teadmisi (seda teevad meile järgnevad põlvkonnad palju väiksema pingutusega), vaid valmistada suguvõsa psühholoogiliselt ette kvantkorilase tulekuks. (lk 169-170)
  • Valdur Mikita, "Mõtterändur", 2022

• On selge, et oma lingvistikatriloogiaga tabas Mikita nullindatel väga täpselt ühiskondlikku närvi ja hakkas ise moevoolu kujundama. Mõneti tundub, et nüüdseks, mil isegi ameeriklastes on tärganud vaimustus eesti naiste köetud suitsusaunast, on aeg küps fookust nihutada ja laiendada.
  • Maarja Ojamaa, "Kus on su kodune koht, mõtterändur?", Sirp, 10.03.2023 (arvustus: Valdur Mikita, "Mõtterändur", Välgi Metsad, 2022)

Luule

Öö kuuse varjus kahekümnes sajand
mets vaikus üksindus ning elu
roheline raamat vaiguste lehtede
ning karedate kaantega raamat
laman ja loen silmad pisaraid täis
kõik metsa ahjukartulite
suitsusauna ja muistsete pärast
öö kuuse varjus kahekümnes sajand

• Väino Karo, "* Öö kuuse varjus kahekümnes sajand" kogus "Alamlaulud" (1993), lk 9