Taavi Pae

Taavi Pae (sündinud 27. detsembril 1976) on eesti geograaf.

Artiklid

Igapäevakeeles on ajalooline agraarühiskonna mikrotoponüümika asendunud teenindus- ja meelelahutusasutuste nimedega, millel on potentsiaali toimida ka kohanimena. Igatahes märgakem ja tunnustagem neid nutikaid eestikeelseid (koha)nimesid ning mõtelgem nende päritolule, mängulisusele ja võimalusele kasutada neid linnaruumis orienteerumisel.
- Taavi Pae, "Hipsterid ja (koha)nimed", Sirp, 06.01.2023

Kohanimed on meie ümber ja me elame nende sees. Kasutame neid igapäevatoimingutes, tihti neile eraldi mõtlemata ja nende tähendustausta teadvustamata. Suur ja põnev teemaring seondub kohanimede etümoloogiaga. Eesti kohanimede päritolu saladuse lahendab paljudel juhtudel internetiski kättesaadav "Eesti kohanimeraamat". Palju on siiski ka kohanimesid, mille loomislugu kaob ajalukku.
Paljude Eesti kohanimede päritolu ulatub tagasi kaugele muinasaega. Baltisakslaste ajalugu kinnistas Eesti kohanimedele mõisate näol uue kohanimekihistuse. Pärast Eesti Vabariigi loomist võeti kasutusele eestipärased kohanimed, et vabaneda kõigest võõrapärasest. Nõukogude aeg tõi meile hoopis uutmoodi kohanimekihistuse: muudeti palju tänavanimesid ja isegi mõni linnanimi. Nii kandis Kuressaare aastatel 1952–1988 Kingissepa nime. Uue nähtusena kattus Eesti majandite võrgustikuga, kus kõrvuti võisid tegutseda näiteks Kalevipoja-, Lenini- ja Tammsaare-nimeline kolhoos või sovhoos ning Kalevipoeg võis niiviisi näiteks sõnnikuveo arvestuses edestada ka Leninit. Ajaloolised tänavanimed taastati valdavalt 1990. aastate alguses ning majandinimed kadusid unustusse iseenesest.
Majandinimed pole aga üheselt toponüümid, sest need olid samal ajal ka põllumajandusettevõtte nimeks. Mõnest majandinimest sai ka päris klassikaline kohanimi. Nii näiteks kandis Tallinna-lähedane Jüri nõukogude aja lõpus ametlikult nime Sommerlingi (kommunist Arnold Sommerlingi järgi). See oli seega ühtlasi nii majandi- kui ka majandi keskasula nimi.
Ettevõttenimedest pärineb meie nimemaastikul teisigi kohanimesid. Näiteks on Tartus Karete pood ja bussipeatus, mille sulandnimi on saadud kunagise Tartu Katseremonditehase nimetuse liitsõnaosiste esisilpidest. Tallinnast võib tuua näite Rotermanni tänava ja kvartali näol, mis on nimetatud omaniku nime kandnud tehase järgi.
Üks kohanimeuurimisega seostuv teemaring ongi ettevõtete, muude asutuste ja hoonete nimed, mis käituvad sageli ka kohanimedena. Kui Vabaduse väljak Tallinnas on igast otsast vaadates kohanimi, siis Tallinna Kunstihoone, Jaani kirik ja vabadusrist tähistavad pigem asutust, hoonet või rajatist. Samas on neil olemas selged kohanimetunnused, näiteks saame nende abil linnas orienteeruda. Kui lepime eelmainitud kohtadesse kokku kohtumise, toimub see õiges kohas just seetõttu, et saame üheselt aru, kuhu tuleb minna. Samamoodi toimivad näiteks bensiinijaamad ja kaubanduskeskused sageli tänapäevaste maamärkidena, mille nime teame ja millest juhindume. Ka ajaloolises plaanis olid postijaamad ja maanteekõrtsid oma nime abil nii looduses kui ka kaardil omamoodi maamärgid. Kuigi juhindume igapäevakeeles, liikudes ja ruumis orienteerudes sageli just asutuse- ja hoonenimedest, siis neid nimetüüpe klassikalises mõttes siiski kohanimedeks ei peeta.
Linnastumisega on vajunud unustuse hõlma maa-asustuse mikrotoponüümika. Kõige hoogsam kohanimeloome käib uuselamurajoonides, millele tuleb leida nii asuminimi kui ka tänavanimed. Uusasumites kehtib sageli põhimõte, et kohanimi peab olema neutraalne ja rahulolu tekitama. Populaarsed on loodusega seonduvad nimed, rohkesti on tekkinud liitnimesid. Tallinna lähistel rannikuvööndis otsitakse tuge merest. Ka mujal on eelistatud veekoguga seonduvaid kohanimesid. Võib tõdeda, et tänapäeval ongi peamiseks kohanimeloojaks kinnisvarasektor ja nimeloomesse siseneb suurte märgiliste hoonete kaudu ka ettevõtjate panus. Nii mõistame üheselt, kus on Tartus Lõunakeskus või Tallinnas Unibet Arenaks muutuv Saku Suurhall. Viimase näite puhul võime märgata ilmselt Statoili sündroomi, kus hoolimata nimevahetusest jääb rahva hulgas püsima hoone algne nimi.
Vaadates veel Aparaaditehase teiste majaliste nimenäiteid, siis jäävad silma juuksurisalong Käär, stuudiopood Karud ja Pojad, riidetootja Hilp, ühemehe kuulimängumasina tööstus Kolm Elu ning salong-peoruum Tagahoov. Neid nimesid seob äratuntavalt nii eristumissoov ja identiteediotsing, sihtrühma sarnasus kui ka keelemäng, mis sageli nõuab eesti keele ja kultuuri süvateadmisi. Nende kohtade nimetaust ja stiil jäävad võõramaalasele pigem arusaamatuks.
Kui rahvusvahelises vaates võiks hipsterikultuuri ühisjooneks pidada ingliskeelset suhtlusruumi ja piirideta maailma, siis on huvitav vaadata, et meie hipsteripiirkondades levivad just üdini eestikeelsed nimed.
Just pikk vokaal muudab nime sageli eripäraseks ja on kohale turunduslikult kasulik. Lisaks on täpitähed eesti keelele eriomased ja seda võtet kasutatakse asutusenimedes ohtralt. Toompealt leiame näiteks kohviku Nälg ja Janu, Saaremaalt aga restoranid Köht ja Nöges. Viimaste näidete puhul peitub turundustegevuses veel Eesti murdekeele tundmine ja sellega mängimine, mis on mõistetav jällegi vaid hea eesti keele taustaga inimesele.
Seega on keskklassistunud ühiskonnaga seotud heaolu loovate asutuste või ka toodete nimed, nt käsitööõllede nimed sageli üdini emakeelsed. Selle nähtuse võib seostada glokaliseerumisega: heaolule suunatud läänelik eluviis ühendatakse kohaliku eripäraga, tõstes ausse kohapealse kultuuri ja selle nüansid. Eestikeelsete ja mänguliste nimede kasutus näitab ka keele prestiižsust, mis on iga keele säilimise ja arenemise mõttes tähtis.
- Taavi Pae, "Hipsterid ja (koha)nimed", Sirp, 06.01.2023

Eesti mäed ja nende kõrgus on teema, mis tekitab senini vaidlusi. Õigupoolest meil küll tõelisi mägesid nagu polegi. Ent ometi armastatakse siingi positiivseid maapinnavorme ja iga ümbruskonna esileulatuvam küngas võib kanda mäe nime. Mägi on suhteline mõiste, igas paigas on oma mäed. (lk 212)
Kakssada aastat tagasi ei olnud veel kellelegi tulnud pähe üle mõõta, mitu jalga kõrge on Suur või Väike Munamägi Liivimaal. (lk 212)
- Taavi Pae, "Kuidas Eesti mäed said teada oma kõrguse", Eesti Loodus 6/1999, lk 212-214

Välislingid