Veljo Tormis

Veljo Tormis (7. august 1930 Kõrveaia koht, Aru küla, Kuusalu vald, Harjumaa – 21. jaanuar 2017 Tallinn) oli eesti helilooja.

Mitte mina ei kasuta rahvamuusikat, vaid rahvamuusika kasutab mind.
- Veljo Tormis, cit. via: Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16-17

Tema kohta

Tema pikk ja rikas loominguline pärand on Eesti teinud suuremaks ning aidanud eestlastel aru saada, kes me oleme. Tormise muusika puudutab meis mingit väga olulist tuuma, meie olemist sõltumata vanusest ja taustast.
- Rasmus Puur, intervjuu: Raimu Hanson, "Noored keelpillimängijad kihutavad ühest kirikust teise", Postimees, 8. august 2023

Veljo Tormis räägib oma loomingus eestlaste animistlikust ürgkodust ja põhjamaisest olemusest. Tema "Laulis isa, laulis poega", mis on tänavuse laulupeo kavas, annab meile märku väga tõsistest asjadest. See on lugu sellest, kuidas lauljaid jääb üha vähemaks ning lõpuks laulab üksik hääl.
- Kersti Kaljulaid, intervjuu: Ia Remmel, "President Kersti Kaljulaid: "Suured ja olulised asjad kasvavad ise, ilma et peaks midagi välja mõtlema"" Muusika, 6. juuli 2019

Mida ma hindan eestlaste juures, on õppimisvõime, soov väljuda kitsast piirist ja õppida mujalt. Kunstnikud suundusid Pariisi, muusikud Peterburi. See on nagu saatuse iroonia, et meie, kes nii kangesti võitleme rahvusluse eest, ei taha olla tänulikud koha eest, kus on õpitud. Meie rahvusliku muusikalise keele kujundaja Veljo Tormis on õppinud Moskvas.
- Ene Üleoja, "Saatus on pannud mu siia elama". Eesti Kirik, 28. märts 2018

Tormise muusika on viimastel aastakümnetel aeglaselt ja järjekindlalt levinud mööda maailma laiali - nagu hea viirus.
Faktid räägivad sellest, et ta oli nõukogude ajal igasuguste preemiate, autiitlite ja muuga ohtralt pärjatud - oli tähelepanu ja tunnustust. Samal ajal ei ole eesti muusika lühikeses ajaloos vist ühtki teist muusikut, kes nii aktiivselt ja osavalt oleks oma loomingu kaudu kehtiva võimukorraldusega sõdinud. Paradoksaalne, ent nii see oli.
Suur osa tema muusika levikust on toimunud rohujuuretasandil ja väljaspool uhkeid kontserdisaale, kus kalli pileti ostnud peene moega kuulajatele esinevad õhtukleitides ja ülikondades muusikud, esitades kultuurselt kõlavat kenasti voolitud muusikat. Tormise lood selle glamuuri kõrvale kuigi hästi ei sobi. Tema muusika on rohkem ta enda nägu: maa- ja looduslähedane, mingis mõttes rahvapärane, ilma lipsuta, mõnikord paljajalu, vitaalne, vahel ootamatu ja tihti keharütmidega mänglev, kõlatundlik. On hulk inimesi, keda see kõnetab, kuid nende muusikasfäär erineb veidi kõrgkultuursest rambivalguses toimuvast kunstist. Muusikal on mitmesuguseid korruseid.
Kuid tegelikult oli Veljo Tormis kusagil hingesopis kogu aeg propagandist, kellele läks korda, kas ja kuidas tema muusikas sisalduv sõnum jõuab inimesteni. See, mida ta ennekõike levitada püüdis, ei olnud mitte ta enda looming, vaid idee, mida tema looming kandis ja mille juured olid sügaval.
Tormis tõlkis uude aega ja keelde ümber üht maailmapilti, ühes teatavas looduskeskkonnas elanud rahvaste maailmatajumist, mis aitas neil aastatuhandete kestel neis oludes püsima jääda.
Ometi on regilauluga ja selle osalise elluäratamisega seotut võimalik päris otse seostada Veljo Tormisega. Ta ise arvatavasti küll pisut pettus, kui tema kunagist juttu "muusikalisest emakeelest" ei võetud tõsiselt, ja kindlasti räsis teda hilisematel kümnenditel päris palju, kui ponnistused regilaulu veel suurema kella külge riputada ja koolide õppekavadesse saada sumbusid anonüümses ükskõiksuse soos.
Vanades lauludes, mida Tormis uuris ja mille kaudu maailma avastas, olid sees sadade ja sadade aastatega ladestunud koodid. Elurituaalides, mida need laulud sageli kehastasid, oli mudel inimese põhilisteks toiminguteks, et elus hakkama saada; loitsudes ja ütlemistes võis tabada kirjeldust, kuidas inimene püüdis keskkonda oma väetil kombel mõjutada või selle vägevusega leppida. Keskkonnast sõltus tema elu sellel planeedil - keskkond juhtis teda ning korraldas tema elu, mitte vastupidi.

Ent kuidas sellest kõigest rääkida nii, et sind tõsiselt võetaks ja usutaks, kui peaaegu kõik, kes on seda proovinud, on põrganud vastu nurjumise müüri?

Tormis rääkis korduvalt ja kannatlikult üle korrates, et keskkond, milles rahvalaulud pikka aega eksisteerisid, on praegu kadunud. See eluviis, need olud, vahendid ja toimingud on jäänud eelmisse aega, aga ta ei lisanud vist kordagi, et inimene ja tema isiklik tunnetus oma elukaarel poleks palju muutunud. Sünd ja surm, elu jätkumise toimingud, igasugused suhestumise küsimused, keskkonnateadlik minatunnetus ja muu selline ei kao.

Seepärast ongi Veljo Tormise arhailisena tunduvatel rahvalauludel endiselt millestki tähtsast rääkida. Eriti veel olukorras, kus loodusteadlikkus on kasvamas. Veljo Tormise tehtut on vaja silme ees hoida ja kõrvus pidada. Kasvõi virtuaalselt.

Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16

Veljo Tormise muusikaga heliplaatide nimekiri on muljet avaldav, aukartust äratab ka selle moodustumise aeg. Esimene singlimõõdus plaadil avaldatud Veljo Tormise teos "Purjesportlaste laul" pärineb 1950. aastate algusest ehk jutt on umbes seitse kümnendit vältavast perioodist.
- Immo Mihkelson, "Seitse kümnendit plaatidel - pikk ja lai diskograafia", Postimees, 7. august 2020, lk 17

Välislingid