Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2025/juuni

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
See kaanepilt seostus otseselt looga "Vend, kas võtad mind tööle", milles Priit Hõbemägi käsitles Eesti ja Soome tööjõuvahetust. Muide, eelkõige läksid Soome tööle tervishoiutöötajad - arstid ja õed. Eks ole see tunnuslik ka praegu.
  • Ja mis puutub tema postkastisse, siis on see asi iseeneses, konstruktsioon, mille kohta möödasõitvad autojuhid, kes järve ääres, kus mets hõreneb, kiirust vähendavad, tavaliselt ütlevad, et see pole pärit siit maailmast.
Aga seda ta just on.
Esialgu arvatakse, et see on harilik piimapukk, mille otsa keegi on asetanud rohiroheliseks värvitud mesipuu, mille otsa keegi teine omakorda on pannud omatehtud pesakasti.
Teatud määral ongi tegemist vana piimapukiga. Seal on ruumi kahele suurele piimaplekile ja puusse on jäänud nendest nõudest rõngad, aga juba üheksa aastat pole siin seisnud ühtegi piimaplekki.
Kasti küljes, mis näeb välja nagu mesipuu ja millel on puupööraga uks, ripub nööri otsas laast, üks külg punane ja teine must. Ja pesakasti küljes on väljavõetav must nool.
Tegelikult ongi postkastiks see pesakast. Nool tõmmatakse välja, kui postimehele on vaja teatavaks teha, et kastis on ärasaadetavat posti, muidu peaks ta võib-olla ilmaasjata peatuma.
Punane ja must puupilbas, mis ripub suurema kasti küljes, teatab, kui paistab punane pool, et postimees peab ühes võtma paki, millel on temaga üks tee. Postimees sõidab ainult ühes suu­nas. Kui paistab must külg, siis tähendab see, et paki peab ühes võtma kruusaauto. Kruusaauto sõidab mööda paar korda päevas.
Viimasel ajal pannakse küll ehk harva siia mõni pakk, aga seda siiski juhtub.
Kogu postkastikaadervärk seisab muidugi suure kuuse all, aga kindluse mõttes on see kõik varjatud veel roostetanud plekiga, mis on kuuse külge naelutatud.
Kuskil pole ühtegi nime, aga jääb mulje, et selle postkastiehitise omanikul peab olema tohutu kirjavahetus.

Ameerika ma olen sulle andnud kõik ja olen nüüd eimiski.
Ameerika 17. jaanuaril 1956 kaks dollarit ja kakskümmend seitse senti.
Ma ei kannata välja omaenese vaimu.
Ameerika millal kord lõpetame inimeste sõja?
Käi persse tükkis oma aatomipommiga.
Mu tuju on sant sa ära tüüta mind.
Ma ei kirjuta oma luuletust kuni mu vaim pole selge.
Ameerika millal muutud sa ingellikuks?
Millal rebid oma rõivad seljast?
Millal vaatad enesele otsa hauasügavuse seest?
Millal väärid oma miljonit trotskisti?
Ameerika miks on su raamatukogud pisaraid täis?
Ameerika millal saadad Indiasse oma kanamunad?
Mul on su ogaratest nõudmistest kõrini.
Millal ma võin minna supermarketisse ja osta kõik mis vaja
  oma ilusate silmade eest?
Ameerika täiuslikud oleme ikkagi meie sinuga ja mitte
  tulevane ilm.
Su masinavärk on mulle liig.
Sinu tõttu soovin olla pühak.
Ent peab olema teinegi viis seda asja klaarida.

  • Allen Ginsberg, "Ameerika" ("America", 1956), tlk M. ja Andres Langemets, rmt: "Ameerika luule antoloogia", 2008, lk 352
  • Alasti keha modelleerimine kannab nii emotsionaalse kui ka karakteerse rõhu näolt kehale, keha proportsioonidele ja hoiakule. Figuuri kujutamine annab võimaluse avardada plastika temaatilist mahtu, mille põhiline objekt on ikkagi inimene. Alasti inimkehale antakse kanda sümboli osa, ta muutub tunde- ja meeleoluvarjundite, aga ka aja kulgemise võrdkujuks, tema abil on lihtsam lahendada mütoloogiliste ja allegooriliste kujude esitamist. Samas tuleb tõdeda, et põhiline, mis kutsub ikka ja jälle aktfiguuri kujutamise juurde, on inimkeha enese ilu ja ilmekus.
  • Raba ei tunne aega, kõrgsoo kella. Sada aastat tagasi või edasi, kaheksa või kaheksakümmend, raba on ikka ühesugune. Muutuvad valgus ja värvid, õhk sootaimede kohal, aga mitte ürgraba ise, soo põhjatud laukad ja alguse ja lõputa rajad, need, mis on nähtaval, ja need, mis on peidus, kõik on siin alati alles. Kui arvad, et rada ei ole, siis vaata veelkord. Võibolla ainult sina ei näe, võibolla ainult silmadest ei piisa. Raba ei näita sulle midagi niisama, ise pead tahtma otsida, suutma leppima sellega, mida leiad.

Jäänud kinni septembri
kitsemurakatesse,
küünitavad ta käed
magusa tumeda marja järele;
ta on üleni
murakaist võlutud.
"Tee kiiremini, Lieselott,
on juba hilja." (Aega
on küll! Ta
teeb näo, et ei kuule, ja venitab.)
Vana naine maitseb
viimast marja
päikeselises unustuses,
liikumatus ereduses.

  • "Ma ei anna neile põhjust mind haletseda," oli mu emal kombeks lõriseda. Seda kibedat tõde kuulutas ta iga paari kuu takka, kui rahaga kitsas käes oli. Toidutalongid olid meie linnas tavaline nähtus. Käigud kiriku keldrisse, kust konserve ja kuivaineid tasuta sai, niisamuti. Olin piisavalt tark, et mitte soovitada nende võimaluste kasutamist ja raha kasutamist auto parandamiseks, uute kingade ostmiseks või krediitkaardivõla äramaksmiseks. Mu ema tegi selgeks, mida tema sellisest asjast arvab. Ajapikku sain aru, mida ta sellega öelda tahtis. Uhkus võis küll olla patt, kuid see aitas ka vee peal püsida. Haletsust sai esile kutsuda haletsust vääriva käitumisega.
    • Anna Pitoniak, "Vajalikud inimesed", tlk Piret Lemetti, 2020, lk 52-53
Kui olid juba sattunud linnakooli, tuli ka järgmine etapp. Sattusid talumatse teenima.
  • Lise Nørgaard, "Volmer: Ühe eeskujuliku kodaniku portree", tlk Ene Mäe, 1996, lk 15
  • Seepeale hakkas Anna äkki omaette itsitama:
"Kuule, ämm, kas sinä oled samate medeld, et sen... jumalaga on vähä naljagad luod?"
"Mes siel naljagat on?" imestas Ann
"Ku Madis lugi kümmet käskü, siis üks oli "sinä eit pia mitte himustama ligimise naist, sulast, ümmärdäjät ja pudulojuksi". Sest minä saan arvu küll, et ein tohi töise inimise luomasi heneselle ottada, vade tienijäd on jo inimised, nie lähteväd tienimä, kuhu tahtuvad. Ja kuda minä kenegi naise ärä ottada saisin? Mes ma tien sen naisega?"
Nüüd hakkas ka Ann naerma, nii et käedki kalade kohal peatuma jäid.
  • Nagu juba märgitud, puudus Venemaal Euroopale omane seisuslik ühiskonnakorraldus. Vene elanikkonna võis jagada kaheks: teenistuslased (служилые люди) ja rakkealused (тяглые люди). Euroopalikke aadlivabadusi Venemaal ei tuntud. Aadel oli allutatud eluaegsele teenistuskohustusele, mida mingil määral kompenseeris ainuõigus omada maad ja pärisorje. Ka kõige väljapaistvama Moskva teenistuslase elu ja vara rippus tsaari tahtest ning tema vabadus polnud märkimisväärselt suurem talle kuuluvate pärisorjade omast.
    • Mati Laur, "Impeeriumi sünd: Venemaa ajalugu Peeter Esimesest Katariina Teiseni", 2022, lk 22
  • Ta ütles seda naljaga pooleks, aga äkki sai Tobias aru, et Nadja oli olnud tookord ilmselt solvunud. Ükski tüdruk ei tahtnud olla ilusa poisi parim sõbranna, isegi kui see oli poisi silmis suur austusavaldus. (lk 89)
    • Nele Neuhaus, "Lumivalgeke peab surema", tlk Eve Sooneste, 2016
  • Vanamoodsast härraskäitumisest hoolimata on Popescu vägagi lõbus ja hea huumorimeelega mees. Tal on lugemata arv lugusid oma kodumaa haritlastest kommunistliku süsteemi küüsis. Ta jutustab näiteks, mis tehnikaid kasutades rumeenlased välismaiste raamatute näituselt raamatuid varastavad, röövides vahel ära kogu näituse. Popescu arvates on varastamine igati sünnis tegevus. Välismaist kirjandust ei näegi mujal kui näitustel. Hea kirjanduse hankimine on Popescu arvates üks põhilisi inimõigusi. Kui ostmisõigust ei anta, siis on kõik vahendid lubatud.

alamlehed