Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2025/veebruar

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

Armastasin oma sõpra.
Ta läks mu juurest ära.
Rohkem pole midagi öelda.
Luuletus lõpeb
sama vaikselt kui algas -
armastasin oma sõpra.

  • Ei ole suuremat mõnulejat kui siga palaval suvipäeval porilombis. Üleni sees keerab see rasvarantjee siis üht külge ning teist. Selles olekus lamab ta pikki tunde, silmad kinni ja kuuldavale tuues mõnd harva heakskiidu röhatust. Selles nautimises läheneb ta juba inimesele. Või inimene seale? (lk 76)
    • Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010

näha vastasmaja tumehallides paneelides
ilu kvintessentsi mille peale süda
krampi tõmbub
roomata mööda igavuse paksu klaaskatet igatsedes
sukelduda
sinusse
ilusse
elusse
...
elada kõndides köiel üle kuristiku
elada Mustamäel

                               Siin kõrgel üleval
on majapraod täis lömmis kuuvalgust.
Inimese vari on kõigest ta kaabu suurune
ja lebab jalge ees, nagu ring, mille sees seisab nukk,
Inimene ise on püstine nõel, tipp sihitud kuu poole.
Ise ta kuud ei märka, ainult selle hiigelomadusi:
tunneb kätel imelikku valgust, mis pole kuum, ei külm,
mille temperatuuri kraadiklaas ei näita.

Kes aga luuletamisest veel praegu end toita jaksab?
See ongi, miks meil enam laule ei looda.
Poeet ei küsi ju ainult: Kes loeb? Ta küsib ka: Kes maksab?
Ja kui ta raha ei saa, siis ta värsse ei tooda.

  • Teiselt poolt on mulle juba aastate eest saanud imestusväärseks lõõgastuse ja naudingu allikaks romaanid, kuigi need pole eriti kõrgeklassilise kujutlusvõime saadus, ning sageli õnnistan kõiki romaanikirjanikke. Üllatavalt palju on neid mulle ette loetud ning mulle meeldivad nad kõik, kui nad on vähegi head ega lõpe õnnetult - mille suhtes tuleks vastu võtta seadus. Minu meelest ei ole romaan esmaklassiline, kui ta ei sisalda isikut, keda saab palavalt armastada, ja kui selleks on kaunis naine, siis seda parem.

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2025/veebruar/13

  • Päev-päevalt õppisime sõduritarkust juurde. Tihtipeale käisime süstimisel, küll ühe, küll teise tõve vastu. Nagu pärast aru saime, oli sellest suur kasu, sest rindel me peaaegu ei teadnudki, mis on haigused. Aga tookord virisesime — miks meid torgitakse. Tegime näo nagu haiget saanud lapsed ja ei suvatsenud pärast süstimist kätt ega jalga liigutada. Niimoodi aga just jäigi nõelakoht valusaks. Hiljem patareis me kargasime süstisaamise järel hoopis hobuste selga ja ratsutasime endid higiseks. Veri hakkas siis kiiresti käima ja viis seerumi ruttu üle terve keha laiali, nii et valusaks ei jäänud ükski koht. (lk 10)
  • Kuna on täiesti selge, et kaks tõde ei saa kunagi teineteisega vastuollu minna, siis on tarkade tõlgendajate ülesanne püüda leida Piibli kirjakohtade tegelik tähendus, mis oleks kooskõlas loodusseadustega.

Seisab, silmad säramas,
tüdruk laane väravas.
Kõik näeb talveund,
aga hiilgab kanarbik
keset jääd ja lund.

Kanarbik, sa kasin taim,
mul su ilust puudus aim.

Kiirgab jääkristalle maas,
helmed igal puul,
õitseb kanarbikulaas
rõõmsalt talvekuul.

  • Paabeli torni loo tavapärase tõlgenduse järgi oli torni kokkuvarisemine ebaõnnestumine. Et tähelepanu hajumine või keelte paljususe raskus oli see, mis viis ehituse ebaõnnestumiseni. Et üks monoliitne keel oleks kiirendanud hoone valmimist ning et oleks jõutud otsaga taevasse. Kelle taevas? – ta imestab. Ja milline? Ehk oli paradiisi jõudmine enneaegne. Pisut rutakas. Kui kellegil polnud piisavalt aega mõistmaks teisi keeli, teisi vaatepunkte, teisi narratiive. Kui neil olnuks, siis võinuks nad leida ihatud taeva oma jalge alt. Keerukas, pingutust nõudev, jah, aga selline taeva leidmine elus eneses juba on – võrrelduna taevasse jõudmisega peale surma.
  • Keegi meist ei juhi oma saatust, ja armastus on nagu mesilase lend tuules: kas maanduda või kus maanduda...? Minu jaoks olid kõik maandumisväljad konarlikud. See oleneb muidugi inimesest enesest. Mu õde, noor alles... oli juba kogenud. Ta kihutas armastuse sõiduväljal justkui jalgrattaga... kolleegid sõitsid sealsamas mototsüklettidel ja autogagi. Mina olin nagu takus kana... ei osanud joosta ega sõita. Paaril korral tõusin meeleheitlikult lendu, kuid pidin hädamaanduma.
  • Sõna "naistekirjandus" viitab üleolevale suhtumisele - suuresti tänu meeste kriitilisele hoiakule. Seejuures omandasid naised alles 20. sajandil elukutsed, mida seni oli peetud meeste omadeks: arst, õpetaja, teadlane, kirjanik. Žanri olemasolu ajal on mehed kirjutanud halbu romaane sadu kordi rohkem kui naised, selle fakti vastu on raske vaielda.
  • Igasugune tahtmine tekib vajadusest, seega puudusest, seega kannatusest. Tahtmisele teeb lõpu täitumine, kuid iga täitunud soovi kohta tuleb vähemalt kümme, mis jäävadki täitmata, ja pealegi kestab ihaldamine kaua, nõuded ulatuvad lõpmatusse, ent rahuldus on lühiajaline ja napp. Isegi lõplik rahuldus on vaid näiline: täitunud soov teeb kohe ruumi uuele — esimene on äratuntud, teine veel äratundmata eksitus. Kestvat rahuldust, mis enam ei taganeks, ei too ühegi soovitud objekti kättesaamine — see jääb ikka otsekui kerjusele visatud armuanniks, mis tal tänaseks hinge sees hoiab, et pikendada vaeva homseni. — Niisiis, senikaua kui meie teadvus on täis tahet, kuni me jääme soovide ning nendega kaasneva pideva lootuse ja kartuse surve alla, kuni me oleme tahtmise subjekt — seni ei leia me iial jäädavat õnne ega rahu. On põhimõtteliselt ükskõik, kas me ajame taga või jookseme eest ära, kardame häda või püüdleme naudingu poole: ikka täidab ja erutab teadvust lakkamatu hoolitsus alati nõudliku tahte eest ükskõik missugusel kujul; kuid ilma rahuta ei saa olla mingit tõelist heaolu.
  • Kui tahetakse sõda iga hinna eest ära hoida, siis tuigutakse pimesi otse selle keskele, olles teiste poolt manööverdatud olukorda, kus hävitatakse või orjastatakse ilma sõjata. Kui tahetakse sõda vähemalt niipalju vältida, kui see meie võimuses on, siis nõuab karm reaalsus igal hetkel selle puhkemise võimalusega arvestamist ja mõistuse valvelhoidmist, mis tähendab "iga hinna eest".
    • Karl Jaspers, "Aja vaimne situatsioon", tlk Krista Läänemets, 1997, lk 103
  • Ta ei löönud oma naist kunagi, kuid tema olemuslik kindla aadressita raev täitis terve maja päevadeks, isegi nädalateks, muutis õhu meie maja seinte vahel rõskeks ja raskesti hingatavaks, mu isa luusis ringi nagu kättemaksuhimuline vigastatud poksija, lõug õieli, ja krigistas hambaid nii valjusti, et see kostis üle toa. Viskas asju ema suunas, kuigi mitte päris pihta. Olen kindel, et ta kiitis ennast: ma ei ole teda mitte kordagi löönud. Olen kindel, et tänu sellele pedantsele vahetegemisele ei pidanud ta ise ennast üldse vägivaldseks.
  • Torm on vaikinud; täna oli aasta esimene päikesega päev. Vaatlesin mõtlikult, kuidas ta ronis lumisele horisondile ja kiirustas külmetades läände. Kraadiklaas näitas -38° C. Ega midagi... Võtsin kalendri ja lugesin igavusest päevi: neid sai kuussada viiskümmend üheksa. Ja äkki tuli mulle meelde, et olen ju täna saanud taas aasta vanemaks - tähtsusetu, naeruväärt seik. Pole enam küpsemist, kasvamist, arengut. Ah! või siiski on? Jumal teab.
    • Raimond Kaugver, kiri Sigrid Kurvisele, Vorkuta, 25. veebruar 1948, rmt: R. Kaugver, "Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944-1949", koost Eneken Laanes, 2020, lk 217

ARMASTUSE MAAGILINE ARV
on üksteist.
Veel ei ole hilja
hakata armastama.

  • Ott Arder, "Armastuse maagiline arv" koondkogus "Luule sünnib kus sünnib kui sünnib" (2006), lk 11
  • Aja kulgemise taju on imelik ja vastuoluline asi. Oleks nagu mõistlik arvata, et rutiinne aeg või sündmusteta aeg tundub olevat lõputu. See peaks nii olema, aga ei ole. Just igavatel sündmusteta aegadel pole üldse mingit kestust. Aeg, mis on huvitavusest pulbitsev, tragöödiast haavatud, rõõmust lõhestatud - see on aeg, mis tundub mälestustes pikk. Ja see peab paika, kui selle üle järele mõelda. Sündmustel pole ühtegi posti, mille ümber kestust drapeerida. Mitte millestki mitte millenigi pole mingit aega.
    • John Steinbeck, "Hommiku pool Eedenit", tlk Pille Runtal, 2001, lk 70-71
  • Peab olema väga terava kõrvaga, et kuulata avameelset otsust iseenda kohta; ja kuna leidub vähe inimesi, kes seda haavumata taluksid, siis teevad need, kes söandavad meie suhtes niisugust asja ette võtta, sellega erilise sõbrateene; sest võtta kätte ja solvata kedagi ning teha talle haiget selleks, et talle kasu tuua, tähendab armastada teda tõeliselt.

alamlehed