Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2025/märts

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

2

  • Fredrika oli ülimalt teadlik sellest, mida kolleegid temast arvasid. Tõsine ja ligipääsmatu. Huumorimeeleta ja tundetu.
See ei ole tõsi, mõtles Fredrika. Ma ei ole tundetu, ma olen hetkel lihtsalt suures segaduses.
Tema sõbrad kirjeldaksid teda sooja ja empaatilise inimesena. Ja uskumatult lojaalsena. Aga selline oli ta eraelus. Nüüd leidis ta end ootamatult töökohal, kus oodati, et ta võtaks tööd isiklikult. Fredrika jaoks oli see täiesti mõeldamatu.
Asi ei olnud selles, et ta ei ole osavõtlik ja mõistev nende suhtes, kellega ta tööasjus kohtus. Asi oli lihtsalt selles, et ta oli otsustanud olla vähem emotsionaalne.
"Ma ei ole hingekarjane," oli ta öelnud sõbrale, kes ei saanud aru, miks ta ei taha oma tööle emotsionaalselt pühenduda. "Ma olen kuritegude uurija. Asi ei ole selles, kes ma olen, asi on selles, mida ma teen. Mina uurin, keegi teine las lohutab."
Muidu ma upun, mõtles Fredrika. Kui ma pean lohutama iga ohvrit, kellega ma kohtun, ei jää minust midagi järele.

3

  • Meie saame muuta maailma ainult läbi iseenda muutmise. Aga enamasti soovime me oma kaaslasi ja pereliikmeid muuta. Näeme neis vigu ja pidureid. Kui meie muutume, siis ei ole võimalik meiega enam endisel viisil käituda. Teised inimesed meie ümber peavad ka oma käitumist ja meisse suhtumist muutma. Kui inimene karjub või alandab sind, siis ei ole see ainult temas kinni. Sina lubad seda endaga teha. Sul on võimalik otsustada, et sa ei luba endaga nii käituda. Otsustad, et oled rohkem väärt, ja teed pöörde – muutud. Ükskõik kui raske see on.

4

  • Et iseennast ikka jätkuvalt luua, selleks tuleb end (s.t oma kultuuriliselt konstrueeritud Mina) pidevalt maha jätta, olla valmis minema viskama oma vanu maske ehk persoone (kreeka keeles persona mask, tänapäevases tähenduses isiksus). Iga meie uus loodav Mina (kes võiks küll teada, missugusena loodav) mõtestab talle eelnenut ja on tingimuseks järgnevale – tulemuseks inimene kui maskide diferents. Kõik me maskid kuuluvad meile, kuid samastuda liigselt mõnega neist tähendaks lõppu iseenda loomisele kultuuris ja kultuuri loomisele iseendast. Ei inimesel ega ta loomingul pole väliselt kellegi poolt määratud sihti ega otstarvet.

5

  • Söandasin naiselt otse ja avameelselt küsida tema suhete kohta meestega. Ta rääkis paari lausega mingist Nabokovist. Rääkides ta muutus ja punastas, otsekui oleks tal selle suhte pärast ebamugav. Kahtlustasin, kas nimetatud Nabokov pole mitte üks neid Vene kodanikke, kes tegeleb siinmail ebaseaduslikult kinnisvaraga. Kui ma õigesti aru sain, oskab ta suurepäraselt inglise keelt, on elanud Saksamaal ja tema esimene äraõpitud venekeelne sõna oli cacao. Nabokovil on veatu läänelik kasvatus, kuid see pole mehel takistanud patsiendile mingi alaealisega truudust murdmast. Märkus: uurida eraldi Nabokovi elukaaslase kohta.
    • Giedra Radvilavičiūtė, "Patsient nr. 27" kogus "Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte", tlk Tiiu Sandrak, LR 35-36 2019, lk 57

6

7

Võpatasin ehmatusest ja vaatasin ringi. Olin kuulnud esimese juristi häält, teda ennast aga polnud näha.
"Kohtualune põgeneb," kuuldus teise juristi hääl. Ka teda ei olnud näha.
"Ei. Tal pole võimalik põgeneda." Tundsin ära esimese filosoofi hääle. "Sellel kohtusaalil pole piire. Lõhutud uks ei vii välja."
Kuigi kedagi polnud näha, jäi mulje, nagu viibiks kohtukolleegium täies koosseisus kohal.
"Kuni selle ajani, millal maailmas eksisteerib kohus, jälitab ta teda kõikjal kuni maailma otsani," venitas teise filosoofi unine hääl.
"On sündinud uus aksioom," kõneles matemaatiku hääl, "mille kohaselt kohtualuse eksisteerimine ruumis tingib ka kohtu eksisteerimise samas ruumis."
  • Kōbō Abe, "Härra S. Karma kuritöö", tlk Agu Sisask, LR 9/1984, lk 36

8

  • Paberit kraapiv hanesulg meenutab hiirt, kes üritab pähklikoorest läbi närida, et tuumani jõuda. See krabin on lambivalgusele seltsiks, kui maja magab, varjutuse vältel, mis eraldab õhtut hommikust. Emily ei tunne end kunagi vähem üksi kui neil tundidel, mil ta kummardub paberi kohale, käes mälestus hanest, nurgas kujuteldav hiir, tema lambis tohutu vaala õli, ja tint - tint, mis pärineb muinasjutulise, kaheksa käega mereolendi kõhust. Tint mäletab imesid juba enne seda, kui ta midagi kirjutanud on.

9

  • Inimesesoo idealid wõiwad ainult kultura najal tõeasjaks saada, ilmsile sündida. Kõik tema jõuud olgu kulturale pühendatud! Ja isegi need, kes mitte ei jaksa seda loota, leiawad ülemat rahustamist ja õnne, mis inimeseelu jõuab pakkuda, kulturatööst. Sest õnn ei ela mitte kättesaadud sihis, waid tee pääl sihi poole, ei mitte seisukorras, waid tegewuses, ei mitte rahulises omanduses, waid edasisammumises, parema püüdmises, kõige kõrgema wõitmises.
    • Villem Reiman, "Kas kultura kosutab wõi häwitab?" - Eesti Kultura I, 1911, lk 14

10

  • Teatris on üks priimabaleriin. Rohkem neid ei ole. Ja tema välimus, füüsilised eeldused, tehnika, ilu – see ei loe midagi, kui pole sees seda miskit, nagu öeldakse. See on omadus, mida ei saa õpetada. See on inimese sees. Ta tuleb lavale ja sa ei vaata enam mitte kedagi teist, sest ta paelub su tähelepanu. Ja see ongi see, miks Marcia Haydée, väga kuulus baleriin, kes siis, kui tantsida enam ei saanud, tuli endale pühendatud õhtul lavale ja seisis. Mul tõusid ihukarvad püsti.
See on võim, mis tuleb inimese seest. Sa võid tahta kedagi priimabaleriiniks teha, aga kui tal pole seda jumalikku miskit, siis ta selleks ei saa.

11

  • "Reisijuht. "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas". Mäletad?"
"Jah. Ma mäletan, et viskasin selle jõkke."
"Jah," ütles Ford, "aga mina õngitsesin selle välja."
"Sa ei öelnud mulle."
"Ma ei tahtnud, et sa selle jälle jõkke viskaksid."
"Kah õige," tunnistas Arthur. "Ja mis see ütleb?"
"Mida?"
"Mida reisijuht ütleb?"
"Reisijuht ütleb, et lendamine on kunst," ütles Ford, "või pigem nõks. Nõks seisneb selles, et tuleb õppida ennast maa poole viskama ja mööda kukkuma."
  • Douglas Adams, "Elu, universum ja kõik", tlk Kati Metsaots, 2010, lk 23

12

  • Vaadates tühja valget ekraani, meenus mulle kunagi nähtud foto.
Foto kinosaalist. Tehtud projektsiooniruumist, paistmas kinokülastajad ja ekraan. Foto, mis jäädvustas kogu filmi. Katik avanes filmi algusega samaaegselt ja sulgus filmi lõppedes. Ekraan, mis imas endasse kahetunnise filmi valguse, talletati valge ristkülikukujulise ülesvõttena.
Ilmselt on minu elu samuti selline. Ühes filmis peegeldub kogu mu elu kõikide oma traagiliste ja koomiliste seikadega. Kui see üheks fotoks vormistada, jääb sellest vaid valge filmilina. Trotsides kõiki emotsioone, jäädvustatakse minu elu valge fotona. Sellel ei ole midagi. Ainult puutumata valge tühjus.
  • Genki Kawamura, "Kui kassid maailmast kaoksid", tlk Margit Juurikas, 2020, lk 71

13

14

15

  • Aga üks uutest teemadest, kuhu sotsidel on minu hinnangul kahtlemata palju rohkem asja, on kliima. See tuleneb sotsiaaldemokraatide ideoloogilisest vundamendist. Nimelt jaotuvad ka kliimamuutustest tingitud mõjud ääretult ebavõrdselt. Tegelikult on need ka tekkepõhjuselt ebavõrdsed, sest valdavalt on kliimamuutuste põhjustajaks jõukad – nii riigid, rahvad kui ka üksikisikud –, aga ka nende mõjud on väga ebavõrdselt jaotunud. Jõukad inimesed suudavad ju leida alati mingi koha planeedil, kus on võimalik täitsa elada, ning saavad ehitada oma kodud kõrgemaks ja veekindlamaks. Aga teised peavad rohkem kannatama. Ja siin on järjekordne paradoks, nii Eestis kui ka mujal, et valdavalt hääletavad parempopulistlike erakondade poolt inimesed, keda kliimamuutused hakkavad kõige jõhkramalt mõjutama, aga samas on need erakonnad igal pool kliimamuutuste eitajad. Jällegi töötavad nad objektiivselt oma valijate huvide vastu.

16

  • Ja et õpetaja ütles vahel asju, mis tundusid sulle imelikud. Tal oli tavaks öelda, Radio-Paris valetab.
Veel ütles ta ühel hommikul klassipäevikut avades, Teie klassiõde Louise Coheni täna ei ole, homme ta ka ei tule. Ta lisas pärast vaikust, Lapsed, ärge teda unustage.
Tol päeval olid sa õhtusöögilauas mossis. Su ema imestas selle morni ilme üle, sa rääkisid ja ka onu Jean kuulas, kuidas Louise - klassiõde, kellest oli ühtäkki saanud su parim sõbranna - oli sulle head aega ütlemata koolist ära läinud. Maryse vastas kiiresti, et küllap läks ta maale vanaema juurde. Onu Jean vaatas, kuidas sa tindiplekilise taskurätiga silmi pühkisid ja lisas rahulikult, Sooja lehmapiima jooma ja värsket õhku hingama.
Üsna pea läks maale Anne-Lise Frankel. Ja seejärel Sarah Blumenthal.
  • Annie Saumont, "Seife aus Paris" proosavalimikust "Aeg elada ja teisi jutte", tlk Maria Esko, LR 33-35, 2018, lk 14-15

17

  • Kas temas oli mingi põhjapanev erinevus, kindlasti oli ta nagu enamik teisi, neoliitikumist peale, igatses vaid, et teda hinnataks kõigi asjakohaste autasude vääriliseks, lastaks jumalate pidusöögile, kui nii võib öelda, ilma et tal selleks tingimata tuleks oma hingest loobuda?
    • Ann Quin, "Berg", tlk Aet Varik, Salv, 2024, lk 40

18

  • Nentigem, ja ärgem väsigem kordamast, et pidurdamatu despotism mõjub inimvaimule samamoodi nagu joovastavad joogid. Venemaa keiser peaks olema ingel, või vähemasti üliintelligentne, et ta püsiks mõistuse juures pärast kakskümmend aastat kestnud valitsusaega. Minu hämmastust ja õudu aga suurendab tõik, et türanniat rakendava mehe hullumeelsus kandub nii hõlpsasti üle neile, kes türannile alluvad. Ohvritest saavad timukate kõige tulihingelisemad kaassüüdlased. Seda õpetab meile Venemaa.

19

Maa, hõiska! Kõue jook on kange sõõm,
ta suudlus on kui mõõgahoop — las võtta
sind oma embusesse raudne rõõm!

Eks sinu selja tagant juba tõtta
uus elu — pikse mürinaski nüüd
on kuulda ööbikute hele hüüd.

20

  • Walter või härra Q, nagu lapsed teda hüüdsid, oli Windsor Academy pikaajaline ja mõistatuslik direktor. Pealtnäha oli ta tüüpiline tõsine akadeemik valgete juuste, õpetlase habeme ja traatraamidega prillidega. Aga mingil hetkel saime kõik teada, et oma varasemas elus oli ta olnud paras hipiaktivist: lapsed olid välja kaevanud (ja õpilaslehes avaldanud) foto härra Q-st Yale’is, Vietnami sõja vastu protestimas, habe pikem ja tumedam, rusikas õhus, kandmas loosungit: HEI, HEI, LBJ! KUI PALJU LAPSI SA TÄNA TAPSID? See tegi temast õpilaste hulgas omamoodi kultusisiku, kuigi paljudele vanematele ta poliitilised vaated nii südamelähedased ei olnud. Tegelikult kritiseeriti Walterit veidi 2016. aasta valimiskampaania ajal, kui ta pillas paar mitte eriti delikaatset märkust viitega Donald Trumpile, väites, et Windsoris ehitatakse sildu, mitte müüre, ja ärritas sellega meie konservatiivset, valdavalt vabariiklastest koosnevat Nashville’i enklaavi.
    • Emily Giffin, "Kõik, mida hing ihaldas", tlk Pilleke Laarmann, Rahva Raamat, 2022, lk 59-60

21

22

  • Järgmisel päeval tuli vastus: kokkulepe saavutatud, Hitler maha rahustatud, Tšehhoslovakkia loovutamine oli köömes... Koju naasnud peaminister võeti hõisates vastu ja kirikukellad kajasid üle kogu impeeriumi.
Leonard nimetas kokkulepet rahvuslikuks häbiplekiks ja ennustas, et üle kuue kuu see ei püsi. Teised arvasid, et see võib vastu pidada terve aasta.
Mida küll teha, kui oled vastakate tunnete meelevallas: ühelt poolt häbi ja teiselt kergendus? Mida peaks tegema, kui tead, et selle häbi eest antakse sulle ainult kuus kuud või aasta?
  • Sigrid Nunez, "Mitz: Bloomsbury marmosett", tlk Silvia Maine, LR 24-25 2023, lk 74

23

  • Paratamatult on armastusvõimelised inimesed praeguses süsteemis erandid; armastus on tänapäeva läänelikus kultuuris marginaalne nähtus. Mitte niivõrd sellepärast, et paljud ametid armastust välistavad, kui just sellepärast, et valitsev on toodangukeskne ja tarbimisahne ühiskonna vaim, mille vastu end edukalt kaitsta suudab vaid juurdunud tavasid eirav isiksus. Need, kes võtavad armastust tõsiselt ja peavad seda inimeksistentsi probleemide ainsaks ratsionaalseks lahenduseks, peavad lõpuks mõistma, et meie ühiskonna elus tuleb läbi viia tähtsaid ja radikaalseid muutusi, et armastus muutuks erandlikust ja harvaesinevast nähtusest sotsiaalseks nähtuseks.
    • Erich Fromm, "Armastuse kunst", tlk Ann Alari, 2. tr, 2006, lk 134-135

24

  • Sama teksti kahe või rohkema tõlkevariandi puhul saab alati nähtavaks tõlkimise subjektiivsus, arbitraarsus, lõplikkusetus, kinnistamatus (mõned tõlketekstid võivad vastuvõtvas kultuuris muidugi ka kinnistuda, saada nii-öelda iseseisvaks, lähetekstist sõltumatuks). Üheainsa tõlketeksti puhul võib meile jääda mulje, et see ongi originaali aseaine, seesama teises keeles. Seda uskuda on muidugi enesepett, aga mis parata, selline on meie lugemisharjumus. Sellega seostub näiteks tsiteerimise küsimus: kui tõlgitavas tekstis on katkend või tsitaat tekstist, mis on juba tõlgitud, peaks justkui tingimata kasutama just seda (nt kui tõlgime romaani, kus tegelane tsiteerib Shakespeare'i sonetti, siis otsime üles eestikeelse tõlke), nii on kombeks. See komme omakorda osutab sellele, et mis kord tõlgitud ja avaldatud, on oma lähteteksti esindaja ja asendus. Olemegi uuesti ringiga sealsamas tagasi. Kui on tehtud juba mitu tõlget, on tunne palju vabam ja soovi korral võib kas või ise proovida.

25

26

Kord, kui toetasin lõua lätteäärele
ja vahtisin vette, arvasin läbi peegelpildi,
peegelduse taga nägevat midagi sügavamat,
ebamääraselt valevat — ja siis see silmist taas kadus.
Vee voolamine segas vee selgust. Sõnajalalt
pudenes piisk ja ennäe, virve väristas
veepõhja salapärast valendust, ähmastas,
tumestas seda. Ent mis oli see valendus?
Kas tõde? Või killuke kvartsi?
Vaid korraks, aga siiski midagi.

27

  • "Taipad, mees," ütles Pipo vaiksemalt, "see linn on mind juba aastaid hävitanud. Võtab kogu mu energia. Ja mina muudkui unistan, aina unistan, nüüd unistan juba ka päevasel ajal. Elan nagu mingis filmis. Unistan elada nagu Ameerika filmis, aga elan kodumaises filmis kus kogu moving seisneb selles, kuidas peategelane lööb õllepudeli vastu enda pead kildudeks ja siis peopesa kildudesse vajutab. Ja siis pärast nutab. Või siis tšehhi filmis, kus kutid päevade kaupa, jalad vees, ojakaldal istuvad ning üksteisele mõistatusi esitavad stiilis "Kes on inimese parim sõber?"."
    • Dubravka Ugrešić, "Romaanijõe forsseerimine", tlk Madis Vainomaa, LR 6-9 2021, lk 129-130

28

  • "Sa kardad mind, on ju nii?" küsis mees imestunult.
"Ütleme, et on aeg ettevaatlik olla," vastas naine.
"Ma ei teeks sulle haiget."
"Mul on ainult su sõna, eks," märkis naine lakooniliselt. "Minu kogemuse kohaselt on mehed üsnagi võimelised naistele haiget tegema, eriti naistele, keda nad enda omaks peavad."

29

30

Et noorurite vormiand on kasin,
Siis Tanel Tammet pakub oma teeneid:
"Sonette toodaks vormipuhtaid, peeneid,
Ükskõik, mis teemal siis, sonetimasin."
/---/
Nüüd Kaalep Kanguriga otsib teivast,
Et peksta puruks masin taidereetlik,
Mis ähvardab nad ilma jätta leivast.

31

  • Ma nimelt märkan meis ühtainsat asja, mis võib meie eneseaustust õiglaselt põhjendada — see on vaba tahte kasutamine ja oma tahtmiste valitsemine. Sest ei millegi muu kui ainult vabast tahtest tulenevate tegude eest võib meid põhjendatult kas kiita või laita, ning vaba tahe muudab meid mõneti Jumala sarnaseks, tehes meist iseenda isandad, kui me vaid lodevusest ei kaota õigusi, mille see meile annab.
    • René Descartes, "Hinge tundmused" ("Les Passions de l'âme" [1649]), 152. artikkel, tlk Andres Raudsepp, 2014, lk 111

alamlehed

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vikitsitaadid:Päeva_tsitaadid/2025/märts&oldid=129792"