Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2025/juuli

1

• Abordidiskussioon, nii nagu seda nüüd taas üles tõsta tahetakse, tekitab olukorra, kus ühed oma moraalses ülimuslikkuses veendunud inimesed nõudlevad õigust teha otsuseid ja valikuid teiste vabade inimeste eest. Kus, öelgem otse, mehed nõudlevad (taas!) õigust teha otsuseid naiste eest ja naiste üle.

Selline diskussioon seisab põhimõtteliselt ebavõrdsetel alustel. Sest on maailmasuurune vahe, kas diskussiooni objekt on su vahetu kehaline reaalsus või teoreetiline, statistiline ja religioonifilosoofiline probleem.

• Ingrid Ruudi, "Abordiõiguse piiramine aborte ei vähenda", Feministeerium, 11.09.2020

2

Esimene saami raamat ütleb
et saam mõtleb seinte vahel
aeglaselt või kui pilved on madalal
aga mõtle kui kohtuda
üleval mäel

minu mõtted on ära
tolmunud
kuidas mul teada
kuidas mul neid puhtaks pühkida

viimane saami raamat ütleb
et üks mägi mõtleb seinte vahel aeglaselt
ja siis kui pilved on madalal

• Niillas Holmberg, "Seinad ja pilvkate", rmt: "Tagasitee", tlk Mathura, 2022, lk 29

3

• Naljakas, kuidas sa alati kujutled suremist voodis, ümbritsetuna lähedastest. Selle asemel aga toimub - ja liialt sageli - lühike segadusse viiv võitlus, äkiline arusaamine, paaniline aegluubis võidujooks päikesega, mis tõuseb sinu taga nagu kiikuv pendel, kuidas sa ka ei püüaks sellest ette jõuda.
  • Joanne Harris, "Chocolat", tlk Jaanus Õunpuu, 1999, lk 127

4

• Igast tänasest saab homme eile. Igast elatud hetkest saab üks sekund, üks hetk, üks pisike piisk suurde merre, ühte puusse, ühte tohutusse atmosfääri. Seal on ees meie eelnevad liinid, esivanemate veri, miski, mis oli, on ja jääb ning elab edasi. Ning seda põlist olemise kutset, seda ürgset veremöiret kannab endas iga vanem, kui last kaitseb, iga laps, kui vanemalt abi palub, ning iga vereside, kui saabub äratundmine: me oleme üks puu, üks verehääl, üks põline kutse, mis meid seob. Saada teada, kuidas, kust ja miks oleme tulnud - see oleks kui mälupeegeldus ajaukselt, sosin minevikust ning hüüe tulevikku. Vajumine jalgadega ajamulda, pinda, mis meid lõi, inimeseks tegi, meie jälgi talletas.
  • Sirly Hiiemäe, "Jalgadega ajamullas", 2019, lk 5-6

5

• Pole arvustajat – pole väärtust? Aga nii nagu ka päris järeldada ei sobi, sest töö on tehtud, paber on trükitud ja palju kallist aega on kunsti loomisele kulunud. Tahaksin, aga ei saa nõuda, et igale ilmunud raamatule PEAKS arvustaja leiduma, aga selliste väikeste numbrite juures SAAKS ja VÕIKS nii siiski olla — arvustagu siis kas noored ise või miks mitte ka vanad.
  • Lisanna Lajal, "Pole arvustust – pole väärtust? Debüütteosed 2024", Värske Rõhk, 27.03.2025

6

• Minevikku on võimalik taastada teatud mahus ja teatud ulatuses. Kui lugeda ajaloolisi romaane või vaadata õnnestunud mängufilme, siis seal on stseenid, lõigud, kus vaatajal jääb mulje, et nii see võiski olla. Kui nüüd ajalooromaani autor või ajaloolise filmi stsenarist on sügavalt veendunud, et see, mida ta kirjutab, ongi nii nagu see kunagi oli, siis sellisele inimesele... tuleb kiirabi kutsuda või vähemalt ta loomingulisest kollektiivist eemaldada.
  • Tiit Aleksejev, intervjuu: Toomas Sildam, "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna", ERR, 09.10.2020

7

• Minu puhul on võibolla veider see, et kui ma lauljana kardan teiste ees esineda, siis koori ees ma ei karda laulda, no vahel ikka hääl natuke väriseb, aga eriti oma koori ees olles ma ei karda – see ruum on nagu turvatsoon minu ja koori vahel. Siin sünnib muusika ja kui ma tunnen, et suudan lauljad panna endaga kaasa mõtlema, siis saame musitseerida ja tekib eriline hetk. Lihtsalt koori ees vehkida ei ole mõtet, oluline on sõnum, kõla ja muusika.
  • Külli Kiivet, intervjuu: Ruth Alaküla, "Külli Kiivet: soovin esile tuua naislaulu ilu", Muusika, 01.07.2025

8

• Pärast avalikke esinemisi on mõned mehed saatnud kirja: sa olid nii tõsise näoga, naisterahvas võiks ikka naeratada. Terve elu on mulle seda öeldud: naerata! Võib-olla olengi tõsisema näoga, aga see on minu nägu.
  • Hanah Lahe, intervjuu: Anna Teele Orav, "Riigikogu noorim liige Hanah Lahe: olen tuleviku pärast väga hirmul", Eesti Ekspress, 02.10.2024

15

• [20 aastast Pipi mängimisest:] Ei, ta ei muutunud tüütuks, aga etendus algas pühapäeva hommikuti kell 12, kui kõik ümberringi puhkavad ja siis mina läksin tötsa-tötsa-tötsa ja mõtlesin, et no miks ma pean seda tegema. Kui ma teatrisse jõudsin ja lapsed seal kilkasid, oli väsimus kadunud ja see oli väga tore! Õppisin, et nii ausat publikut nagu on lapsed, ei ole. Neid ei saa mitte millegagi ära osta, aga kui neile meeldib, siis on nad jäägitult sinu fännid. Ja nii see oli ka.
  • Katrin Karisma, intervjuu: Andres Oja, "Katrin Karisma: ma ei tahtnud lavale, tahtsin saada hambaarstiks", ERR/Vikerraadio "Heli nälg", 09.02.2023

alamlehed

• 1
• 15
• 2
• 3
• 4
• 5
• 6
• 7
• 8