Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2025/jaanuar

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

Kui sõnakest — surma — meist keegi ei tunneks,
Kes suudaks siis elu veel pidada õnneks, —
Sel mõistelgi puuduks ju alus.
Kui heli on midagi vaikuse vallast
Hing tühjuse turjal siis olemist tallaks, —
Lõpp oleks kõik, puudub mil algus.
Kui pimedus häkitselt hävineks ära,
Siis kustuks ka sellega päikese sära —
Mis vääriks veel varjutu valgus!
Kui olevik katkestaks hetkete sünni,
Kust tulevik võtaks veel aasta või tunni? —
Lööks igavik vankuma jalus...

  • Helene Ranna, "Surm ja elu", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 14
  • Läinud aastate majandus­edu, mis väljendus meie igapäevaelus enamasti meelikõditava tarbimispeona, oli kui mõnus karussellisõit. Algul nautisime üha rohkem peadpööritavat kiirust. Tuul vihises kõrvus, kõhu alt kõditas, mõni hakkas joovastusest kiljuma... Ühel hetkel märkasime, et pea on hakanud ringi käima ja süda on ammu paha, kuid maha enam ei saa, sest tuurid oli juba liiga kõrged. Ja üllatus, üllatus: karussellisõidus polnudki võimalik jõuda viie kõige edukama hulka!
Kui karussell su viimaks maha viskab, võib kukkumine küll valus olla, aga võid ka tänada õnne, et pääsesid seekord ainult marraskil põlvega. Oleks võinud minna palju hullemini, kui jäänuksidki tiirlema.
  • Kui rääkida kontsertidest üldse, mitte oma teoste esitustest, siis on olnud niisuguseid hetki, kus kontserdisaalis toimub ime - ja neid on olnud palju. Keegi mängib või orkester mängib, aga ma tunnen, et saalis publiku hulgas on eriline, täielik vaikus, kuigi muusika mängib. Kõik on muusika lummuses ja hingavad ühes rütmis. Kõik inimesed on nagu ühe laine peale häälestatud. Tekib eriline aura, ja tunned, et nüüd sünnib tõesti ime. Ja pärast seda, kui kontsert lõpeb, on niisugune õnnis olemine. Maailm oleks nagu kõigile avatud. See on minu kui individualisti jaoks erakordne, et ma avanen ja ühinen massiga muusika kaudu. Ja siis ma mõtlen kahjutundega nende inimeste peale, kes jäävad sellest ilma, kes ei taju muusika võlu.
    • Ester Mägi, rmt: Evi Arujärv, "Ester Mägi. Elu ja helid", Eesti Muusika Infokeskus, 2008, lk 136
  • Osa poisse väidab, et nad vajavad alkoholi "julguseks". Vilets peab see mees küll olema, kellel endal julgust ei jätku ja kes seda siis otsib viinaklaasist. Tavaliselt vajatakse julgust hoopis selleks, et sooritada tegu, mis on häbenemisväärne, ning seetõttu on alkoholi pruukimine mitmekordselt kahjulik. Julgust, enesekindlust, rõõmu ning reibast meeleolu on tublidel noortel iseendast, tänu nende noorusele. Kindlasti olete suutelised oma koosviibimise alkoholita mööda saatma.
    • Helga Kurm, "Sinule, tütarlaps", 1970, 2. trükk 1977, lk 38
  • Sa kardad kujutlusvõimet. Ja veelgi rohkem kardad sa unenägusid. Kardad vastutust, mis peaksid unenägudest alguse saama. Aga magamata ju ka ei saa ja kui magama minna, tulevad unedki. Ärkvel olles saab kujutlusvõimet veel kuidagi taltsutada, kuid unesid taltsutada ei ole võimalik.
    • Haruki Murakami, "Kafka mererannas", tlk Kati Lindström, 2016 (2. trükk), lk 171
  • Universum on hiiglasuur keemialabor, mida selle sisemised jõud pidevalt töös hoiavad. Külgetõmbe, ühinemise ja eemaletõuke seadused või printsiibid loovad lõppematus järgnevuses tekkivaid, lagunevaid ja taastekkivaid nähtusi. Selle viiside mõistmiseks oleme liiga rumalad, oletamiseks liiga tagasihoidlikud ja jutlustamiseks liiga ausad. Kui inimene oleks kannatlik ja erapooletu uurija, mitte ei seoks kõike talle mõistmatut lapsikute eelarvamuste kaudu üleloomulike põhjustega, mille nimed peavad varjama tema teadmatust, vaid selle asemel jälgiks Looduse tööd, siis kahtlemata teaks ta rohkem, oleks targem ja õnnelikum.
  • Keegi ei tea, kui kaua Liisi seal istus, aga kaua pidi see olema, sest ta jõudis kasvada pikaks tüdrukuks. Metsa linnud siristasid nagu ennegi ja puud ajasid omavahel niihästi tarka kui ka rumalat juttu, aga Liisi ei kuulnud neid. Ja mida tähendaksidki targad või rumalad jutud, kui inimesel ei ole kogu maailmas kedagi, keda ta armastab?
    • Zacharias Topelius, "Aallotari hõbekarikas", rmt: "Muinasjutte", tlk Linda Viiding, 1990, lk 15-16
  • Ärgem kustutagem oma vabadusejanu, võttes sõõmu kibestumise vihakarikast.
    • Martin Luther King kõnes "Mul on üks unistus" Washingtonis 28. augustil 1963; rmt: "50 kõnet, mis muutsid maailma", tlk Lauri Liiders, 2017, lk 176

Ma kuulma hakkan mesilaste suma
ja haistan lõhna väga tuttavat.
Ning siis — mis eriskummaline ime! —
ma seisan kivikalmel kodumäel
all õitest nõretava pihlapuu.
Kaob jalust jõud ja valust kummuli
ta alla vajun mullakamarale.
Suurt rahu, õndsust enne tundmatut
ta kohinast mu südamesse huljub.

Vaid emotsioon, teatavasti, on elu
ja isegi ilmajäämise valu
on parem kui puhvervalede tuimestus.

Aga võib-olla ei ole ka.

  • Lugemine teeb inimese mitmekülgseks, arutlemine nutikaks ja kirjutamine täpseks. Kui inimene vähe kirjutab, peab tal olema suurepärane mälu; kui ta vähe arutleb, peab tal olema vilgas taip, ja kui ta vähe loeb, peab ta olema väga kaval, et teha, nagu teaks ta, mida tegelikult ei tea.
  • Meie tsivilisatsioon erineb kreeka ja kristlikust tsivilisatsioonist üldise tendentsi poolest mõista radikaalset kurjust mitte ontoloogiliselt ja teoloogiliselt, vaid pigem antropoloogiliselt, sotsiaalselt ja ajalooliselt. Stalini ja Hitleri surmalaagrid esindavad vägagi maist, inimlikku kurjust. Seega pole sõjad ja kurjus tingimata surematud või igavesed, vaid "määratu kangus, metsikus ja haaramatus" meie südames, mis neid võib-olla põhjustab. Enamik meist püüab oma sisemuse "kanguse, metsikuse ja haaramatuse" eest lihtsalt pageda. Me leiutame mitmesuguseid naudingu ja õnne eesmärke, et oma armetust vältida.
    • Maire Jaanus, "Eesti ja valu: Jaan Krossi "Keisri hull", tlk Kajar Pruul, rmt: "Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja Euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist", Tallinn: Vikerkaar, 2011, lk 152
  • Öösel luhta katnud udu langes järsku alla, muutudes kastepärliteks, mis püüdsid veel päästa luha närtsinud ilu. Ja tõesti, luht lõi sädelema — mitte üks, mitte kümme, vaid miljonid tillukesed päikesed. Igas udupisaras peegeldub hiiglasuur taevane ema otsekui peeglis. Ja iga kastepiisk sätendab kas või hetke nagu kalliskivi. Siis aga kaob, ning keegi ei tea, kas ta sureb rõõmsalt, olles näinud päikese, võimsa eluandja palet.
  • Kirjutasin selle põgusa analüüsi — esimese, mida olen oma raamatus avaldanud —, sest mis võiks olla lugejale kasulikum kui saada autori sissejuhatusest teada, miks too otsustas kirjutada just selle loo ning eelistas üht vormi teisele. Kunstnik peab vaistlikult tunnetama neid, tähtsaimaid eesmärke, ainsaid, mida on võimalik selgesti sõnastada, enne kui tema loomingusse ilmub see tajumatu miski, mis annab sellele hinge ja kaitseb seda pisutki kõdunemise eest.
  • "Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?" "See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda," ütles Kass. "Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu –" vastas Alice. "Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed," sõnas Kass. "– küll ma ikka kuskile jõuan," lisas Alice seletuseks. "Oh, selle peale võid kindel olla," ütles Kass, "kui sa ainult kõnnid küllalt kaua." (lk 52)

Kui kuri maailm igal pool
Mind ähvardaks kui piksenool,
Siis hüüan vastu valjuste:
"Mind, kurjus, jäta rahule!"
Ma karjapoisikene.

  • Mihkel Veske, "Olen karjapoisike", rmt: "Valitud laulud", 1949, lk 60
  • Tõsi küll — ilves on verejanuline kiskja ja küllalt tugev selleks, et kustutada täiskasvanud põdra eluküünal, aga niisugune surmatunnistus, kuhu oleks kirjutatud "hukkus ebavõrdses võitluses ilvesega", on seniajani vähemalt eesti keeles välja andmata.

Rohtlaande ringutand mets enda, avali pihud ja süli.
Meelitab ekslema endasse jalgu ja laule mu nõnda,
mähkuma väänlevi liaanesse, rippuma oksil kui leekiv-verevad õied,
heituma heliotroopide lõhna kui ududest küllastund tiiki,
lamama sulgiste peekrite põhjas kui kastepiiskade mürk.

  • Ilse Lehiste, "Painaja", rmt: "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48", 1989, lk 11

alamlehed