Jaanus Vaiksoo

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jaanus Vaiksoo, 2013.

Jaanus Vaiksoo (sündinud 5. jaanuaril 1967 Paides) on eesti kirjandusteadlane, tõlkija, õpetaja ja lastekirjanik.

Intervjuud[muuda]

  • [Kultuurkapitali tunnustuse pälvinud luuletusest "Laul Eestimaast":] Talv on mu lemmikaastaaeg ja ma olin ära väsinud sellest kurtmisest, et inimesed küsivad, millal see talv ükskord otsa saab.
  • Lasteluule aitab minu arust lastel natukene hakata keelest ja kirjandusest ja kirjasolevalt aru saada kujundlikumalt. Kas siis luule või ka lasteproosa lapse kujutlusvõimet, fantaasiat ja eneseväljendusoskust justkui märkamatult arendab.
  • Mul oli selle raamatu kirjutamine ammu mõttes. Teha selline seikluslik lugu, mis pakuks huvi tänapäeva selles vanuses lapsele, kes on algklassidest väljas, kelle lugemishuvi hakkab võib-olla maha käima ja kellel kõiki muid huvisid tuleb kohinal peale. Selline väike üritus või provokatsioon, et kas saab ka selles vanuses lapsed lugema.
  • Kohtumised on olnud ka minu kui autori jaoks julgustavad. Ma olen olnud õigel teel. Lapsed on öelnud, et seal saab nalja, see on lõbus, seikluslik. Eks see oligi põhieesmärk.

Artiklid[muuda]

  • Sain Heljo Männiga tuttavaks peale üht aabitsanäitust rahvusraamatukogus vist 2005. aasta sügisel (olin kevadel Koolibris valmis saanud oma aabitsa). Kutsusin Heljo Männi auto peale ja sõitsime Nõmmele. Nii me siis sõitsime, kaks aabitsategijat, mina rohkem juhtisin, Heljo Mänd rohkem rääkis: oma raamatutest, kirjutamisest, elust... Seesama lapsepõlves "Toomas Linnupojast" tajutud siiras ja sundimatu olek, lihtsus ja loomulikkus kumas vastu kogu tema olemusest. Selline ta oligi, see tegigi võimalikuks kõik need lood ja luuletused, mille arv on aukartustäratav.
  • Piim on muutunud odavamaks kui vesi. Lehmi ei tasu enam pidada, karjamaad on jäänud tühjemaks ja hulk sõimi külmaks. Miks rääkida aina ühelehmapidajast tädi Maalist. Suures ohus on loomapidamine kui elustiil, sest enam pole mõtet hoida ka kümnest või kahekümnest lehmast koosnevat karja.
Kas tuleb veel kunagi aeg, mil meil on põhjust tuua südasuvel lakka värskelt lõhnavad heinad? Ma ei tea. Ma üksnes loodan.
  • Lõppeval aastal on läinud paljud asjad äraspidi. Maailmamajandus teeb vähikäiku ning koos sellega kaovad töökohad, vähenevad sissetulekud ja kahaneb ostujõud. Ärevad sõnumid tekitavad kergemini paanikat, puudutagu need siis seagrippi või marketi avamise puhuks välja kuulutatud odavmüüki.
Doominoefekt lükkab pikali kõik üksteisest sõltuvad lülid. Ent inimesele on igiomane enese alalhoiu instinkt. Inimloomus nii kergelt ei murdu.
  • Läinud aastate majandus­edu, mis väljendus meie igapäevaelus enamasti meelikõditava tarbimispeona, oli kui mõnus karussellisõit. Algul nautisime üha rohkem peadpööritavat kiirust. Tuul vihises kõrvus, kõhu alt kõditas, mõni hakkas joovastusest kiljuma... Ühel hetkel märkasime, et pea on hakanud ringi käima ja süda on ammu paha, kuid maha enam ei saa, sest tuurid oli juba liiga kõrged. Ja üllatus, üllatus: karussellisõidus polnudki võimalik jõuda viie kõige edukama hulka!
Kui karussell su viimaks maha viskab, võib kukkumine küll valus olla, aga võid ka tänada õnne, et pääsesid seekord ainult marraskil põlvega. Oleks võinud minna palju hullemini, kui jäänuksidki tiirlema.

Luule[muuda]

Siis sa oled nagu kott,
mõttetu ja tühi,
nagu tühi supipott
pärast jõulupühi.

Vahel nõuab argipäev
veidi pipart-soola.
Ega šokolaadimäed
iga päev ei voola.


Ühel öösel – küünlakuul –
puhus jäine põhjatuul
üle mere, läbi laane,
tõmbas jõele peale kaane.
...
Tõusis päike, algas päev
avas pidupäevasaali,
kuhu imetlema tuldi
karget põhjatuule maali:
mustendava metsa kohal
muinasjutuline sina,
päiksekiirtes helgib-kiiskab
lume lumivalge lina.
On täna Eesti sünnipäev!

  • Jaanus Vaiksoo, "Põhjatuulemaal", ilmunud ajakirjas Täheke 2/2015, Luuleleid, 23. veebruar 2016
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel