Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2025/oktoober

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • "Tead, Aune, mis eakad inimesed räägivad: jutupuhumisel olevat oma ajalugu. Kõige vanemad luiskajad olnud jahimehed, seejärel kaupmehed ja kalurid. Siis hakanud meremehed igasugu lugusid välja mõtlema, kuni lõpuks järg kosmoselendurite kätte jõudnud. Ei, sel jutul on tõetera sees. Mul omal lellepoeg - kõigest kaks korda ongi ülal käinud ja sedagi ainult Kuu peal, aga pane rääkima, siis jääb mulje, nagu oleks tal kosmos Siiriusest saadik läbi lennatud..."
  • Ja elada sai siin – seda ta pidi tunnistama, ja elu näis muutuvat üha jõukamakski ja lahedamaks. Kuid see oli söögiajal. Ja toas istudes. Ja tagakambris mõnuldes. Või tööd tehes. Kuid tühjal tunnil tühjalt istudes hakkas ikka selgemini tundma, kui tühjalt ta õieti istus, ja nagu kasvaks see tühjus ta sees – külm, surnud tühjus, mis tundub levivat nagu nahakoi – süües endale teed ikka laiemale ja sügavamale.

Öö tuli hääletu.
Olin külmast väsinud,
ükskõikne ja morn.
Kohutas linade valge vaikus.

Ukse all nurgas seisid su soojad tuhvlid.

  • Helgi Muller, "Külmetasin", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 26

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2025/oktoober/6

  • Veel toimus vaidlus (ainult et seekord hoidsin ma keele hammaste taga) seltsimees Sannikoviga: et kas saab kirjutada luuletuse sünteetilisest kautšukist. Tema väitis, et - saab, ja et ta kirjutabki selle, sest kõik - võib olla teema. (Mina väitsin endamisi vastu: - "Minu meelest küll vajatakse kautšukki tehastes, mitte luuletustes".) Poeesias on vaja ainult neid asju, mida kellelegi vaja pole. See on - kõige vaesem koht kogu maamunal. Ja see koht on - püha. (Mul on väga raske ette kujutada, et keegi suudaks kirjutada säärase luuletuse - täiesti puhtast südamest, hingest ja hingele.)
  • Kõige kummalisem lugu oli pööningutrepiga. Seda oli hakatud värvima tumepunaseks ja liigutud värvimisel alt üles, mis peaks olema kohutavalt ebamugav. Aga nähtavasti mõtles värvija, et värvib nii kõrgele ära, kui aega jätkub, jõuab siis kuhu jõuab. Ja kui ta taipas, et jõuab pööningule, tegi paar võimsat hüpet trepist alla. Hüpete pikkust märgistasid sügavasse värvi sisse vajutatud tallajäljed.
    • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 98
  • Muidugi ei jäta paljud artiklid mainimata, et mu kleit oli räbalais ja ma olin poolpaljas. Tegelikult ma jätsin selle minikleidi alles ja kui mitte arvestada katkist lukku ning väikest auku küljeõmbluses, on see hämmastavalt heas seisukorras. Kuid nähtavasti polegi tõde lõppude lõpuks nii oluline. Inimeste jaoks näib palju tähtsam olevat see, et saaks oma fantaasiale vaba voli anda.
    • Juliane Koepcke koostöös Beate Rygiertiga, "Kui ma taevast kukkusin: tõsilugu ühe naise imelisest ellujäämisest", tõlkija Lauri Liiders, 2020, lk 148
  • Britid, otsustan ma, matavad inimesi ainult siis, kui nad on nii surnud, et selle kirjeldamiseks oleks vaja teist sõna. Britid ootavad matustega nii kaua, et inimesed ei kogune niipalju leinama kui kurtma, et laip on ikka alles maa peal. Järjekord on, ütlevad nad telefonis (britid armastavad järjekorda). Nad tulevad kokku alles siis, kui emotsioon on kadunud.
Mida muud pean ma arvama neist kümnest päevast, mil tuleb oodata pabereid, surmatunnistust ja äraviimiskorraldusi, mis jõuavad igaüks eraldi sellesse ühte ümbrikku, mis antakse vennale koduteele kaasa.
    • Anne Enright, "Kokkutulemine". Tõlkinud Karin Suursalu. Pegasus, 2008, lk 173

Ei ole määratlust
sellele imeväärsele piinale,
mõned kutsuvad seda spliiniks
ja mõned melanhooliaks.

  • Las küün laguneb! Aidast on kahju. See on näinud kõike head, mis siin talus üldse on olnud. Tuhkmullad, sinna vea sõnnikut, palju tahad, need oleksid ikka rohkem vastu võtnud, kui anti, ja kes teab, kas nendelt mäekühmudelt üldse paremat saaki oleks saanud. Aita ehitades polnud isa ja tema suurt rikkust lootnud. Viis korda kuus meetrit — ärgu seisku tühjalt, polnud nii palju palke, et ilmaaegu raisata. Vilma küll õiendas, et olevat sauniku aidake, kes see väljastpoolt näeb, kas tühi või täis. Aga tookord polnud naisel veel õiget sõnaõigust, isa otsustas omapäi, minia võis vinguda palju tahes.
    • Māra Svīre, "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, Loomingu Raamatukogu 10–11, lk 10
  • On sageli tähele pandud, et ajupesu kõige kindlam pikaajaline tulemus on erilist laadi küünilisus — absoluutne keeldumine uskumast ükskõik mille tõesusesse, hoolimata sellest, kui hästi seda tõde on kindlustatud. Teisisõnu, faktitõe järjekindla ning täieliku valedega asendamise tagajärjeks ei ole mitte see, et valet hakatakse pidama tõeks ja tõde valena laimama, vaid see, et suunameel, mille alusel me reaalses maailmas orienteerume — ning tõe ja vale kategooria on üks vahenditest selle saavutamiseks — aegamööda hävitatakse.
  • Kui ma suudaksin kirjutada loo, mis teeks indiaanlaste heaks sajandikugi sellest, mida "Onu Tomi onnike" neegrite heaks tegi, oleksin elu lõpuni tänulik.
    • Helen Hunt Jackson kirjades endisele Los Angelese linnapeale Antonio Coronelile; "Indian Reform Letters of Helen Hunt Jackson, 1879–1885", Valerie Sherer Mathes (toim), Norman, Oklahoma: University of Oklahoma Press, 1998; lk 258

Tohutult pudeleid
letil nad kobaras
sadades sortides
kümnetes värvides
kunagi viinapuul
rippunud kobarad

Gruusia muusika
helidekobarad
nuukseni nukrateks
hõiskeni rõõmudeks
mõõnavad lõõmavad
helidekobarad

  • Velly Verev, "Paadilaulud", 1976, "Abhaasia õhtud II", lk 20
  • Oma seminariaegset õppeedukuse arvestustabelit vaadates pidin nüüd imestama, et olime läbi võtnud ettenähtud arv tunde neljakümne kahes aines — milline meeletu hulk —, kusjuures kirjandus jagunes eesti, vene ja lastekirjanduseks, kuid väliskirjandust polnud ühtegi tundi. Samal ajal oli meil üldine maateadus, NSVL geograafia ja eraldi kapitalistlike maade geograafia, tähendab programm nõudis, et välisriike tuleb tunda, aga väliskirjandust mitte. Millise loogikaga, kui siin üldse loogikast saab rääkida, oli küll tegu?
    • Olivia Saar, "Humalapuu" (Canopus 2005) sisaldab Olivia Saare mälestusi "Rohetav raiesmik" ja jutustust "Kurekellakumin", lk 114

mõttetu pyyda on sinilindu
mida sa temaga teed

  • Keelekasutusmuutusi jälgides on nähtav, et tähenduse tuum – meie näitel see, et leib on jahust küpsetatud toit – püsib enamasti muutumatuna pikka aega. Nihked algavad servaaladelt, on teinekord ähmased ja vaieldavad, aga nende märkamist peame oma töös tähtsaks. Keelekasutust kirjeldava sõnaraamatu ülesanne ei saa olla püsikindlate tähenduste "kehtestamine", vaid püüd tuvastada, millist kokkulepet keelekasutajad oma kõne- ja kirjapruugis parasjagu enim järgivad.
  • Küsimus peaks olema tegelikult, et kui me AI-d hariduses ära ei kasuta, siis millest me ilma jääme. Me jääme ilma võidukäigust teiste riikidega ehk me võtame oma noortelt võimaluse saada maailmas edukalt hakkama.
  • "Te olite vahva, et selle pika teekonna ette võtsite."
Gwen jäi hetkeks mõtlema, kas see teda just vahvaks tegi. Tegelikult oli ta alati kartlik ja murelik. Ta raputas pead. "Nagu ma juba ütlesin, olen ma tahtnud põhja tulla juba nii kaua, kui mäletan."
"Kolm tuhat miili!"
See ei tundunud Gwenile endiselt millegi erilisena. "Seda küll, aga ma ei sõitnud kordagi üle viiekümne miili tunnis."
    • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 19

Ära lase end kinnistada teatud ikka,
teatud positsioonile kuuluvaks -
siis võid vabalt suvalisel suvepäeval
istuda kaubamaja trepile
sööma topsijäätist.

  • "Lase mul minna tagasi oma konnatiiki," palus iga päev kuningapoja kaasa, kes oligi ju tegelikult konn.
Viimaks pidi kuningapoeg järele andma. Ta saati oma kauni kaasa konnatiigi kaldale. Aga seal ei suutnud ta temast enam lahkuda. Nii nad läksid koos nõid Sutraputra osmikusse, astusid nõia ette ja palusid, et see muudaks nad mõlemad konnaks. Nõid Sutraputra, kes oli parajasti heas tujus, tegigi seda otsekohe.
    • Kalju Kangur, "Unenäod kristallkohvris", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 17-18
  • "Amin yut!" ütlesid noormehed mulle. "See ei ole pühvli jälg, Lakweit. Näe! Kummardu alla ja vaata, Kummardu alla ja vaata seda märki. Näed, kuidas leht on puruks muljutud. Katsu, kui märg on see sõnnik. Kummarda alla ja vaata, siis õpid!"
    • Beryl Markham, "Koos ööga läände", Tallinn: Olion 2008, lk 58-59

Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse,
vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes;
märatse, märatse valguse surmale vastu.

  • "Musta Slokna päralt, kuidas see kipitab! Pimevärk!" Villir oigas taas.
"Tähendab, et see aitab," sõnas Hirka.
See polnud tõsi, kuid selle ütlemine tavaliselt aitas. Kipitus tähendas vaid kipitust. Sinna ei saanud midagi parata, aga rahvale meeldis, kui nende kannatustel oli põhjus.
  • Sõlõ tegemisest om vaia hüwä materjali - hõpõt proomiga 925. Pleki paksus võiss olla’ 0,4-1 millimeetri paksusõga vähembält. Tuud õks tuuperrä kaiõh, ku suurt sõlgõ tahetas tetä’. Ku om tsõõr valla lõigatu, või naada’ kumõrast vinnütämä. Tuu jaoss olõss inne vaia tetä’ üte kõopaku sisse nõgus lohk.

alamlehed