Ageeda Paavel

Ageeda-Andrea Paavel (15. august 1930, Tallinn – 1. november 2023, Tallinn) oli eesti koolitüdruk, kes 15-aastaselt lasi koos kooliõde Aili Jürgensoniga 8. mail 1946 õhku Tõnismäel asunud Tallinna vallutamisel langenud punaarmeelastele pühendatud ajutise puust monumendi. Selle eest karistati teda Siberisse saatmisega. Pärast Nõukogude vangilaagrist naasmist töötas ta Eestis õpetajana.

Intervjuud

• Kasvasime tõelises Eesti vaimus ja okupatsioonivastased tegevused anti meile kodust kaasa. (lk 16)
• [Tõnismäe ausamba õhkimisest:] Otsustasime venelastele näidata, mis tunne on, kui ausambaid lõhutakse. (lk 17)
• [Budugõtšagist Magadanis:] Seda paika kutsuti surmalaagriks, me töötasime tinakaevandustes. See piirkond oli sedavõrd radioaktiivne, et isegi vange ei peetud seal kuigi kaua.
• [Esmamuljest Budugõtšagis:] Seal ei kasvanud ainsastki rohelist liblet, üksnes kivid ja hallus. Ka kaevanduse ees viibinud mehed olid tolmust hallid. See oli päris õõvastav.
• [Vangilaagrist:] Üldiselt kannatasime nälga ja tükk lihtsat leiba oli suurim delikatess. (lk 17)
• [Vangilaagrist:] Ühise saatuse jagamine liitis ja seetõttu hoiti väga kokku, talletati elujõudu ning pakuti üksteisele tuge. (lk 18)
• [Eestlastest:] Siberis käinud ei saa kunagi väita, et me üksteist ei hoia. See on ime, millisest sopast on võimalik ühiselt välja tulla.
• [Õhkkonnast Patarei vanglas 1946. aastal:] Ülekohus oli nii suur, et see ei lasknud hetkekski kustuda lootusel, et midagi peab muutuma ja Eesti saab taas vabaks.
• [KGB muuseumist Pagari tänaval Tallinnas:] Püüdsin kriitilise pilguga vaadata, mis on muutunud. Seinad olid samad, kuid seal näidatud vangide toit tundus restoranieinena. Kui mina seal olin, keedeti suppi pesemata kartulitest ja riknenud kaladest. Mingeid narisid polnud ja ühte tuppa pidi mahtuma üle 60 naise. Aeg-ajalt pressiti viimane ukse abil tuppa.
• Möödunud õudustest peab rääkima. Noored peavad seda teadma ja teadvustama, ainult nii saab nende aegade kordumist vältida.
  • Ageeda Paavel, intervjuu: Silja Paavle, "Küüditamisõudused üle elanud naine: "See on ime, millisest sopast on võimalik ühiselt välja tulla."", Naisteleht, 18. märts 2020

• 1940. aastal, kui venelased meile sisse tulid, siis nad kõrvaldasid kõik meie Vabadussõja mälestusmärgid ja see käis meile väga hinge pihta. Me polnud sellega sugugi rahul ja otsustasime, et teeme venelastele tagasi! See monument oli täiesti vale. Meid ei vabastatud, meid anastati.
• Olen kasvanud väga tavalises perekonnas, aga minu isa sõdis Vabadussõjas ja vabariigi päevil organiseerus vabadusvõitlejate organisatsiooni. Vanemad rääkisid ikka kodus omavahel poliitikast, aga meie olime veel väikesed. Midagi meile siiski jäi kõrvu. Isamaaline kasvatus tuli iseenesest. Kui me juba koolis käisime, siis seal olid isamaalised üritused, kuid kodu oli põhjaks.
• Meil oli juba enne monumendi õhkulaskmist tekkinud oma vastupanuorganisatsioon. Levitasime venelastevastaseid lendlehti. Kui tulid valimised, tegime lastele mõeldud kummitrükitemplitega sedeleid, kuhu oli kirjutatud: "Ärge hääletage kommunistide poolt." Meie väikesesse organisatsiooni kuulus 12 inimest: kuus tüdrukut, kuus poissi. Olime vastu nõukogude korrale ja otsisime endale ise vastavat tegevust. Näiteks viisime Kopli sõjavangilaagrisse süüa, sest oli sõjajärgne aeg ja toitu oli väga vähe. Võtsime oma kodudest, mida saime – kuivtoitu, leiba, rasva –, ja viisime sõjavangidele.
• Poisid teadsid, kuidas laskemoona valmistada. Pärast sõda vedeles seda igal pool. Poiste asi, nad korjasid seda sõjavärki kokku. Käisid sadamas, said sealt süütenööre, padruneid, granaate. Valik meile – minule ja Aili Jürgensonile – langes sellepärast, et meie kaaslased arvasid, et tüdrukud tõmbavad endale vähem tähelepanu.
• Meiega olid kambas veel Heino Valdmaa ja Lia Frei, kes pidid miilitsa kõrvale meelitama. Aga miilitsat polnud vaja kõrvale meelitadagi, sest tal oli parajasti üks tüdruk külas. Ta jalutas tüdrukuga koos monumendist eemale.
• Saime paugu tehtud. See monument oli tüüpiline vene värk, puust kokku klopsitud, kandiline ja peal viisnurk. Inimesest võib-olla natukene kõrgem. Polnud midagi väärt see monument.
• [Vahistamisest 16. mail 1946:] Mulle saadeti koju üks noor naine, umbes 20-aastane. Et tema tahab minuga natukene rääkida. Me elasime tollal Laial tänaval. Ma ütlesin, et rääkige oma jutt siin ära. Aga tema vastas, et ei, jalutame natukene edasi. Ja siis me jalutasime Pagari tänavani. Ta saatis mind Laia tänava poolsest uksest sisse ja seal võtsid mind vastu juba kaks meest. Nemad võtsid mind kinni. Mind peteti kodust välja. Kujutage ette, ma olin 15-aastane tollel ajal! Mida ema võis mõelda!
• Alguses viidi mind Pagari tänava maja kolmandale korrusele uurijate juurde. Keegi meilt midagi veel ei küsinud. Istusin kolmandal korrusel koridoris pingil. Kui keegi minust mööda läks, siis pidin tõusma ja pöörama ennast näoga seina poole. Sealt viidi mind hiljem kartsasuurusesse boksi, neid oli Pagaris terve rida, kümmekond kindlasti. Boks oli väike, seina ääres oli istumiseks üks laud. Pink oli nii kitsas, et sinna ei saanud ennast kõverasse tõmmata.
• Mind viidi päeval üles uurijate juurde. Uurijad olid väga karmid, põhiliselt venelased. Või siis Venemaa eestlased. Püüti survet avaldada, et me räägiksime. Neid huvitas kõige rohkem see, kes meid juhendas. Ega nad viisakalt ei käitunud uurimise ajal. Sellel ajal ju veel peksti Pagaris inimesi. Peksti nii, et kui inimesed tulid tagasi kambrisse, olid nad lausa sandid.
• Nad viisid mind kongi pooleks tunniks, ülejäänud aja olin uurijate keskel. Uurimistoas kasutati ka seda, et lasti mulle näkku prožektorivalgust. Ükskord öeldi mulle, et pane käed ette. Mina panin käed ette, ei teadnud, mida ta tahab. Ja siis pani uurija mulle joonlauaga plaks vastu näppe. Vastu kõrvu sain ka. Aga see polnud peks, see oli rohkem mõnitamine.
• [Kurikuulsast uurijast Idel Jakobsonist:] Tema oli selline tegelane, kes peksis kõvasti inimesi. 1944–1945 oli kõva peksuaeg, 1946 oli juba natuke lihtsam. Mõtlesin, et saab näha, kas ma saan ka kere peale. Aga ei saanud, ta oli ainult nii vihane mu peale. Kui ta minuga rääkis, siis tal sülg purskas suust välja. Aga pikka aega me ei vestelnud.
• Sellessamas kuulsas Patareis olin ma umbes poolteist aastat. Meid hoiti Ailiga seal koos. Me olime niivõrd noored ja küllap see oligi põhjus, miks meid ei saadetud ära, sest tegelikult mõisteti meile ju tööparanduslaager, aga Patarei oli kinnine vangla.
• Patareis oli meil tegelikult väga lõbus olla. Vanemad inimesed olid seal väga tõsised ja kurvad, aga meie olime sellised tegelased… Peale meie oli seal kooliõpilasi ja hästi palju tudengeid
• [Vabanemisest 1955. aastal:] Mind ei lastud Tallinnasse uuesti elama. Pidin kirjutama laagrist vabanemise tõendisse Tartu, aga tegelikult tulin Tallinna. Siin olid mul ristiemad, kes mind vastu võtsid, sest kodu mul ju enam ei olnud. Elasingi nende juures.
  • Ageeda Paavel, intervjuu: Mari Peegel, "Lasime monumendi õhku, sest tahtsime venelastele tagasi teha!", EPL, 03.02.2018

• Vabadus on selline asi, millega inimene kohe harjub.
• Minul on koolis eriti vedanud, mulle on alati head lapsed trehvanud.
• Mõnikord küsitakse, kas me sellist Eestit tahtsime. Mina tahtsin küll!
• Mina olen ehk leplikum kui paljud teised. Ma saan inimestest paremini aru.
  • Ageeda Paavel, intervjuu: Virve Liivanõmm, "Õpetaja Paavel sai, mis tahtis", Õpetajate Leht, 6. mai 2005, lk 9

Tema kohta

• Monumendisõjast ei jäänud kõrvale ka Tõnismäe "Vabastajate väljak". Ööl vastu 8. maid 1946 lasid koolitüdrukud Ageeda Paavel ja Aili Jürgenson õhku esialgse puust ausamba. Ageeda Paavel kirjeldab sündmusi järgmiselt: "/.../ Meie armsad ausambad hakkasid üksteise järel kaduma. Kuidagi pidi neile tagasi tegema ja valik langes Tõnismäel asuvale nn vabastajate ausambale. See asus praeguse pronksmehe platsil kirikupoolses servas. See oli umbes meetrikõrgune puust tüvipüramiid, mille paksust oli vast paarkümmend sentimeetrit, ilmetut sinist värvi, tipus plekist punane viisnurk. /.../ Lõhkeaine ja õpetuse saime Juhanilt (Juhan Kuusk). Ega seal midagi keerukat polnudki. Tähtis oli, et süütenöör oleks meid päästvaks jooksuks piisavalt pikk. Oligi. Paugu materjalid panime paika koos Ailiga, toetajaid meil ei olnud. Meile tegi asja kergemaks see, et valvemiilits flirtis eemal oma tüdrukuga ja ei märganud meid. Kuigi too tüdruk meie rühma ei kuulunud, võeti temagi hiljem kinni. /.../ Tolleaegsed ajalehed sellest muidugi midagi ei kirjutanud ja kiiresti suudeti vastu "võidupüha" ausammas taastada, kuid enamusel pealinlastel oli monumendi õhkulaskmine teada. Tüdrukute algatus ei jäänud järelkajata ja sarnased sambad lasti õhku ka Rakveres ja Tartus."
  • Peeter Kaasik, "Tallinnas Tõnismäel asuv punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk. Ajalooline õiend", 2006