Mine sisu juurde

Apteeker

Allikas: Vikitsitaadid
Gabriël Metsu, "Apteeker" (17. saj teine pool)


Proosa

[muuda]
  • Apteeker vahib üksisilmi oma kliendile, otsekui ootaks ta antud rohu mõju, mis iga silmapilk nähtavale peab tulema. /---/
"Noh?" küsib apteeker. "Eks ole parem?"
"Jaa," venitab tõbine. "Nagu parem on. Aga lubage küsida, härrа apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?“
"Punsli eli," kordab apteeker. "Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me annamе, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida; tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse." (lk 37)
  • Seejuures pilgutab paljaspea Tootsile kavalasti silma, liigutab oma halle vurre ja astub riiuli juurde, kus ta purgi endist rohtu ääreni täis kallab. Kiir jälgib seda toimetust imestades ja tuleb otsusele, et apteegi tilgad õige mitmesugused on; ainult kaks tilka lubas ta kallata, ometi sai purk ääreni täis. Siis vaatleb punapea veel apteekri suurt paljast pead ning leiab selle nähtuse üsna loomuliku olevat: kui lõpmata palju rohunimesid peab see pea eneses mahutama, mis ime, кui see leegion ladinakeelseid sõnu juuksed pealaelt välja on tõrjunud. Ühtlasi tõmbab ta endale tubli kopsutäie apteegilõhna sisse, arvates, et see tervisele väga kasulik on. Vahepeal teeb apteeker sõrmega pea kohal tubli plaksu ja võtab oma kaks troppi ilma suhkruveeta sisse. Tootsi suu venib laiale, headsoovivale ja heakskiitvale naerule. (lk 39)


  • Üle Tomi valgus külm hirmuvahk. Meenus minevanädalane vahejuhtum rohupoes, ehkki see oli möödas, ehkki tegelikult ta ei kartnud, igatahes praegu küll ei karda. Ta andis Teise avenüü rohupoe telefoninumbri neile, kes jäid endale kindlaks ja tahtsid talle tulumaksu asjus tingimata uuesti helistada. Ta andis selle täpsustamisosakonna numbri pähe ja ütles, et teda saab kätte ainult kolmapäeva ja reede pärastlõunati kella poole neljast neljani. Sel ajal passis Tom rohupoe taksofonikabiini läheduses telefonihelinat oodates. Kui ta juba teist korda seal oli tolknenud ja müüja oli teda umbusklikult silmitsenud, ütles Tom, et ootab tütarlapse kõnet. Eelmisel reedel oligi helistatud. Kui ta kõne vastu võttis, sõnas mehehääl: "Te teate, millest jutt, eks? Me teame, kus te elate. Kui tahate, et tuleksime teie poole... Meil on teile midagi, kui teil on midagi meile." Tungiv ja läbitungimatu hääl; Tom oli pidanud helistajat kelmiks ega leidnud kohe sobivaid sõnu. Siis ütles helistaja: "Teate mis, me tuleme kohe praegu teie poole. Teie koju."
Taksofonikabiinist väljunud, võdises Tom nagu sült, aga siis oli ta märganud müüja pärani silmi ja kabuhirmul pilku, ning äsjakuuldu mõte oli talle korrapealt selge: rohupoe müüja äritses narkootikumidega ja kartis, et Tom on politseidetektiiv, kes on tulnud teda teolt tabama. Tom oli naerma pahvatanud ning rõkates välja läinud, küll tuikudes, sest jalad olid hirmust ikka veel nõrgad. (lk 17)


  • Okupatsiooniaastad hakkasid ununema ja kõik olid vabanemisega juba sedavõrd harjunud, et seda nüüd igapäevaseks muutunud õnne enam peaaegu ei märgatudki. Uuesti ilmus müügile bensiin ja toidukaardid kadusid... Mis aga puutub kõigesse muusse, siis oli sellest veelgi raskem midagi taibata, kui taibati "kummalisest sõjast", sest sõjale järgnes mingi "kummaline rahu". Näis, nagu oleksid bošid sõja võitnud — kollaboratsionistid muutusid uuesti julgeks ja jultunuks, igal sammul varitsesid mingid ootamatused; sõjavangist naasnud avaldasid rahulolematust: vankritegija oli kaotanud oma klientuuri, mille temalt oli üle löönud kollaboratsionist R... linnast, apteekril oli tegemist ja tüli, et apteegist välja saada oma ajutist asendajat. Kõikjal aina meelekibedus... Proua Donzert ja tema kaks tütart käitusid nii nagu kõik teisedki: kirusid ja torisesid, ent kokkuvõttes mõjus taoline üldine pettumus neile nagu vihm vihmamantlile. (lk 35-36)
  • [Apteekriproua:] "Kui ollakse apteekri naine, siis nimetatakse kõiki asju õigete nimedega..." (lk 40)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Üldiselt ei ole need enamasti algajad, kes apteegis vigu teevad. Algajad on kartlikud ja küsivad alati nõu. Kõige raskemaid eksitusest tekkinud mürgistusi põhjustavad usaldusväärsed pikaaegse kogemusega apteekrid. Neil on oma töö nii hästi käpas, et teevad seda täiesti mehaaniliselt, ilma et peaksid sellele mõtlema, ja siis ükskord jõuab kätte hetk, mil — võibolla süvenenud mõnda isiklikku muresse — äkki vääratavad. (lk 278-279)


  • Üks väike mehenäss, kes on samuti tööline, müüb kotikesi valge pulbriga, see on rahusti, mida valmistab meie jaoks külaapteeker. Ma ei tea, mis asi see on, mõnikord ma ostan seda. Seda manustades läheb päev kiiremini ja enesetunne on veidi vähem kurb. Pulber ei ole kallis, peaaegu kõik töölised ostavad seda, juhtkond on selle suhtes salliv ja külaapteeker rikastub.
Aeg-ajalt keegi plahvatab: mõni naine tõuseb püsti ja kisendab:
"Ma ei suuda enam."
Ta viiakse minema, töö käib edasi, meile öeldakse:
"Pole midagi hullu. Närvid ei pidanud vastu." (lk 25)

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel