Cornelia Funke

Cornelia Funke, 2023.

Cornelia Funke (sündinud 10. detsembril 1958 Dorstenis Saksamaal) on Saksamaa kirjanik.

Intervjuud

• Kui ma oleksin raamat, tahaksin ma olla raamatukoguraamat, nii et kõiksugu eri sorti põnnid mind koju viiksid. Mulle tundub, et raamatukoguraamat on õnnelik raamat.
• On olemas inimesi, kes armastavad raamatuid, kes jumaldavad lehtede krabinat ja trükikirja ja ma tahtsin sellest kirjutada. Himust trükimaailma järele. Ma arvan, et "Tindisüda" räägib just sellest kõigest. Sellest võlust, mida raamatud kiirgavad.
• [Ameerika-tuuril lastega kohtumisest:] Oli suur lust nendega kohtuda. Eriti võlusid mind Ameerika raamatuhullud. Mul polnud aimugi, et neid on nii palju. [---] Ja ma pean tunnistama, et sellist kirge raamatute vastu olen kohanud üksnes Ameerikas.
  • Cornelia Funke, videointervjuu: "Inkheart by Cornelia Funke", Bookstream Inc./Bookwrap, 2004 (surnud link); cit. via: "Cornelia Funke Biography", Encyclopedia of World Biography

• ["Varaste Isanda" toimumiskohast Veneetsiast:] Tahtsin lastele jutustada, et meie maailmas on koht, mis on päris ja tulvil ajalugu, kuid sisaldab ka maagiat ja saladusi.
• Kirjutamine on mu kirg. [---] Ma ei suudaks selleta elada.
  • Cornelia Funke, intervjuu: Trudy Wyss, "Hey American Kids, Meet Cornelia Funke: A Beloved German Children's Author Makes Her U.S. Debut", Borders Books, 2006 (arhiivikoopia Internet Archive'is).

"Tindisüda"

Cornelia Funke, "Tindisüda", tlk Toomas Toomra, 2015.

• Tol ööl sadas vihma, peenikest, sosistavat vihma. Veel hulk aastaid hiljem pruukis Meggie'l vaid silmad sulgeda ja juba ta kuuliski, kuidas too vihm otsekui tillukeste sõrmedega vastu aknaruutu kõbistas. Kuskil pimeduses haukus koer ja Meggie'l ei tulnud und, nii tihti kui ta ka küljelt küljele pööras.

Padja all oli raamat, mida ta oli lugenud. Raamat surus kaanega vastu tüdruku kõrva, nagu tahaks teda uuesti oma trükikirjaliste lehtede vahele meelitada. "No kindlasti väga mugav, säherdune kõva kandiline asi pea all," oli isa esimest korda Meggie padja alt raamatut leides öelnud. "Mööna, et ta sosistab öösiti oma lugusid sulle kõrva." - "Mõnikord küll!" oli Meggie vastanud. "Aga seda kuulevad ainult lapsed." Selle eest oli Mo teda ninast näpistanud. Mo. Meggie polnud oma isa kunagi teisiti nimetanud. (lk 9, raamatu algus)

• Tol ööl - millega nii palju algas ja nõnda palju jäädavalt muutus - oli Meggie padja all üks tema lemmikraamatutest, ja kui vihm tal uinuda ei lasknud, upitas ta end istukile, hõõrus une silmist ja tõmbas raamatu padja alt välja. Lehed krabisesid paljutõotavalt, kui ta raamatu avas. Meggie meelest kõlas see esimene sosin iga raamatu juures pisut isemoodi, sõltuvalt sellest, kas ta juba teadis, millest raamat pajatab, või ei. (lk 9-10)
• Mo oli tal korduvalt keelanud öösel küünlaid põletada. Mo ei armastanud tuld. "Tuli õgib raamatuid," ütles ta alati, aga Meggie oli lõppude lõpuks juba kaksteist aastat vana ja sai paaril küünlaleegil silma peal hoitud küll. (lk 10)
• Mo oli kasti lakkinud punaseks, punaseks nagu põldmoon, Meggie lemmiklill, mille õisi sai nii hästi raamatulehtede vahel kuivatada ja mille õiesüdamikest jäi nahale tähemuster. Kaanele oli Mo imekaunite keerduvate tähtedega kirjutanud Meggie aardelaegas ja seest oli see vooderdatud küütleva musta taftiga. Kangas paistis küll vaevu välja, sest Meggie'l oli palju lemmikraamatuid. Ikka ja jälle lisandus mõni raamat reisil, teises paigas. "Kui sa raamatu reisile kaasa võtad," oli Mo öelnud esimest raamatut Meggie laekasse asetades, "siis sünnib midagi eriskummalist: raamat hakkab koguma su mälestusi. Hiljem pruugib sul see vaid lahti lüüa, ja juba oledki taas seal, kus sa seda esimest korda lugesid. Juba esimeste sõnadega naaseb kõik: pildid, lõhnad, jäätis, mida sa lugedes sõid... Usu mind, raamatud on nagu kärbsepaber. Mälestused ei kleepu mitte kuhugi paremini kui trükitud lehekülgedele."

Arvatavasti oli tal õigus. Kuid Meggie võttis oma raamatud veel teiselgi põhjusel igale reisile kaasa. Need olid võõrsil tema kodu – tuttavad hääled, sõbrad, kes eales temaga ei tülitsenud, targad, vägevad sõbrad, uljad ja kõigis maailma tormides karastunud, palju näinud, seiklustes järele proovitud. Need raamatud tõstsid tuju, kui ta kurb oli, ja peletasid igavust, sellal kui Mo nahka ja riiet lõikas ning uuesti kokku köitis vanu lehti, mis olid loendamatutest aastatest ja arvutust hulgast lehitsevatest sõrmedest rabedaks muutunud.

Mõned raamatud tulid iga kord kaasa, teised jäid koju, kuna nad reisisihiga ei sobinud või uuele, veel tundmatule loole ruumi pidid jätma.(lk 22)

• Meggie vedas käega üle kumerate raamatuselgade. Millised lood peaks ta seekord kaasa võtma? Millised lood aitaksid eile öösel majja hiilinud hirmu vastu? Kuidas oleks mõne luiskelooga? mõtles Meggie. Mo valetas talle. Valetas, ehkki teadis, et Meggie märkab valet iga kord tema nina järgi. Pinocchio, mõtles Meggie. Ei, liiga õudne. Ja liiga kurb. Aga midagi põnevat peaks küll kaasas olema, midagi, mis ka kõige süngemad mõtted peast peletaks. Nõiamoorid, jah. Nõiamoorid tuleksid kaasa, kiilaspäised nõiamoorid, kes lapsi hiirteks moondavad... ja Odüsseus kükloobi ja võlur Kirkega, kes sõduritest sead teeb. Ega nende reis või ometi tollest mereretkest ohtlikumaks kujuneda, või mis? (lk 22-23)
• Vasakul servas oli kaks pildiraamatut, millest Meggie oli lugema õppinud - tollal oli ta olnud viieaastane, tema uskumatult pisikese uitava nimetissõrme jälge oli ikka veel kõikidel lehekülgedel näha -, ja päris põhjas, kõigi teiste all peidus, olid Meggie enda tehtud raamatud. Päevade kaupa oli ta nende kallal nokitsenud, kleepinud ja lõiganud ning üha uusi pilte joonistanud, mille alla Mo pidi kirjutama, mida piltidel kujutati: Õnneliku näoga ingel, Meggie'lt Mo'le. Oma nime oli ta ise kirjutanud, tol ajal oli ta lõpust e alati ära jätnud. Meggie silmitses kohmakaid tähti ja pani väikese raamatu kasti tagasi. Köitmise juures oli Mo teda loomulikult abistanud. Ta oli kõik Meggie omatehtud raamatud köitnud kirjude kaante vahele ja ülejäänute tarbeks kinkinud tütrele templi, mis jättis esilehele Meggie nime ja ükssarviku pea, kord musta, kord punase värviga, nii nagu Meggie'le parasjagu meeldis. (lk 23)
• Ainult ette polnud Mo talle nendest raamatutest iialgi lugenud. Mitte kordagi.

Ta oli Meggie't kõrgele õhku visanud, kandnud teda õlgadel läbi maja või õpetanud musträstasulgedest järjehoidjat tegema. Aga ette polnud ta Meggie'le kunagi lugenud. Mitte ainsalgi korral, mitte ainsatki sõna, ükskõik kui tihti Meggie talle ka raamatuid sülle pani. Niisiis oli Meggie pidanud ise õppima musti märke tõlgendama, aardelaegast avama... (lk 23)

• [Tolmusõrm Capricornist:] "Kuidas sulle seletada, milline ta on? Kui sul tuleks pealt vaadata, kuidas kass linnupoega sööb, siis sa hakkaksid arvatavasti nutma, eks? Või prooviksid linnupoega aidata. Capricorn söödaks linnu kassile üksnes selleks, et näha, kuidas kass linnu küüntega lõhki rebib, ning tillukese olevuse hädakisa ja rabelemine oleks talle magus kui mesi." (lk 30-31)

Meggie astus veel ühe ebakindla sammu tagasi, aga Tolmusõrm tuli aina lähemale.

Ega sinule vist ei meeldi inimesi hirmutada, kuni nende põlved nõnda värisevad, et nad hädavaevu seista suudavad?” küsis ta. "Capricornile on see aga ülim nauding. Küllap sa ei arva ka, et võid kõike, mida ihaldad, endale lihtsalt võtta, ükskõik kuidas, ükskõik kus. Capricorn aga arvab just nõnda. Ja kahjuks on sinu isal midagi sellist, mida Capricorn ilmtingimata endale tahab."

• "Capricorn ei oska raamatuid köita nagu su isa," jätkas Tolmusõrm. "Ta ei oska midagi eriti hästi teha peale ühe - hirmutamise. Selles on ta meister. Ta elab sellest. Ehkki ma arvan, et ta ise üldse ei teagi, mis tunne see on, kui hirm liikmed halvab ja inimese maad ligi surub. Aga ta teab täitsa täpselt, kuidas hirmu esile kutsuda ja levitada, majadesse ja vooditesse, südametesse ja peadesse. Ta käsilased kannavad hirmu laiali nagu ähvarduskirju, nad lükkavad seda uste alt läbi ja pistavad kirjakastidesse, võõpavad seda müüridele ja talliustele, kuni hirm täitsa iseenesest levima hakkab, hääletu ja lehkav nagu katk." (lk 31)
• Tolmusõrm seisis nüüd otse Meggie ees. "Capricornil on palju käsilasi," ütles ta tasa. "Enamik neist on tema juures olnud lapsest saadik, ja kui Capricorn mõnele neist annaks käsu sul kõrv või nina peast lõigata, siis teeks too seda silmagi pilgutamata. Nad eelistavad musti rõivaid ja näevad välja nagu künnivaresed, üksnes nende ninamees kannab valget särki pigimusta kuue all, ja kui sa peaksid kunagi mõnda neist kohtama, siis tee end väikeseks, imetillukeseks, et sa neil ehk kahe silma vahele jääksid. Mõistad?" (lk 31)
• Ta leidis Tolmusõrme maja tagant, torkivalt madalaks pügatud muruplatsilt, kus kipsingli kõrval seisis üksik lamamistool. Gwinist polnud jälgegi. Mõned linnud jagelesid punaseõielises rododendronipõõsas ning Tolmusõrm seisis keskendunud ilmel ja žongleeris. Meggie üritas kirjusid palle loendada, neid oli neli, kuus, kaheksa. Tolmusõrm napsas neid õhust nõnda kähku, et Meggie'l hakkas vaatamisest pea ringi käima, püüdis neid ühel jalal seistes otsekui muuseas, nagu poleks tal vaja isegi sinnapoole vaadata. Alles siis, kui ta Meggie't silmas, pääses üks pall tema näppude vahelt ja veeres tüdruku jalge ette.

Meggie tõstis selle üles ja viskas Tolmusõrmele. "Kust te seda oskate?" küsis ta. "See oli... suurepärane."

Tolmusõrm tegi pilkava kummarduse. Seal see jälle oli - tema kummaline naeratus. "Ma teenin sellega leiba," ütles ta. "Selle ja paari teise asjaga."

"Kuidas saab sellega leiba teenida?"

"Laatadel. Pidudel. Laste sünnipäevadel. Oled sa kunagi käinud mõnel niisugusel laadal, kus inimesed keskaegset eluolu mängivad?"

Meggie noogutas. Mo'ga oli ta kord sellisel laadal käinud. Seal oli olnud imetoredaid asju, võõrapäraseid, nagu poleks need pärinenud mitte lihtsalt teisest ajastust, vaid mingist teisest maailmast. Mo oli talle ostnud värviliste kividega kaunistatud karbi ja väikese rohekaskuldselt küütlevast metallist kala, millel oli pärani suu ja kõhus pisike kuul - see tilises nagu kelluke, kui kala raputati. Õhus oli hõljunud ahjusooja leiva, suitsu ja niiskete riiete lõhn, ja Meggie oli pealt vaadanud mõõga sepistamist ning peitnud end ühe nõiaks maskeerunud naisterahva eest Mo selja taha. (lk 54)

• Lõpuks istus Mo lauaservale ja vaatas talle otsa. "No mulle ei meeldi ette lugeda," ütles ta, nagu poleks maamunal midagi ebahuvitavamat. "Sa ju tead. See lihtsalt on nõnda."

"Aga miks? Sa ju ka jutustad mulle lugusid. Sa oskad imetoredasti jutustada. Oskad kõiki hääli järele teha, lugu põnevaks muuta või siis jälle naljakaks..."

Mo pani käed rinnale vaheliti, nagu tahaks end nende varju peita.

"Sa võiksid mulle Tom Sawyerit ette lugeda," pani Meggie ette, "või "Kuidas ninasarvik sai oma naha"." See oli üks Mo lemmiklugusid. Kui Meggie veel väiksem oli, mängisid nad mõnikord, et ka tema riided olid koogipuru täis nagu ninasarvikul nahk." (lk 58)

• Mo keeras talle jälle selja. Ta tõstis lauale mapi, milles hoidis eeslehepabereid, ja soris seal hajameelselt. "Iga raamat peaks sellise paberiga algama," oli ta kord Meggie'le öelnud. "Kõige parem, kui see on tume - tumepunane, tumesinine, vastavalt sellele, mis värvi on raamatu köide. Kui sa siis raamatu avad, on see nagu teatris: kõigepealt on seal eesriie. Tõmbad selle kõrvale - ja etendus algab." (lk 58)
• "Ta oskab ka žongleerida," lipsas Meggie'l suust. "Kaheksa palliga."

"Üheteistkümnega," parandas teda Tolmusörm. "Aga žongleerimine sobib pigem päevaseks ajaks." (lk 64)

• "Sisse!" kuulis ta Elinori hõiget, ja kui ta siis pea ukse vahelt sisse pistis, nägi ta oma vanatädi istumas voodil telefoniraamatupaksuse kataloogi kohal kummargil.

"Liiga kallis, liiga kallis, liiga kallis!" pomises Elinor. "Jäta meelde: ära iial hakka tegelema hobiga, milleks sul raha ei piisa. See närib südant nagu raamatukoi. Võtame näiteks selle raamatu siin!" Elinor koputas sõrmega nõnda ägedalt kataloogi vasakpoolsele leheküljele, et Meggie poleks imestanud, kui sinna oleks auk tekkinud. "Milline väljaanne, ja nõnda heas seisukorras! Juba viisteist aastat tahan seda osta, aga see on kallis, kaugelt liiga kallis." (lk 64)

• [Elinor:] "Sinu isal pole kalduvust narrustele ja su ema ei teinud ka ilmaski midagi mõtlematut. Vastupidi, ma pole kunagi tundnud ühtegi kainema mõistusega inimest. Minu isa seevastu oli vähemasti niisama põrunud nagu mina. Üle poole oma raamatutest pärisin ma temalt, ja mis tal nüüd neist kasu on? Kas need kaitsesid teda surma eest? Vastupidi. Ta sai rabanduse nimelt raamatuoksjonil. Naeruväärt, kas pole?"

Meggie ei oleks parimalgi tahtmisel osanud selle peale midagi kosta. (lk 65)

• Meggie läks Elinori kannul mööda valgustamata koridori. Hetkeks oli tal veider tunne, nagu võiks tema ema ühest neist paljudest ustest välja astuda ja talle naeratada. Terve tohutu maja oli valgustamata ja Meggie lõi paar korda põlve ära vastu tooli või lauakest, mida ta pimedas polnud märganud. "Miks siin igal pool nii pime on?" küsis ta, kui Elinor vestibüülis käsikaudu lülitit otsis.

"Sest ma kulutan oma raha üleliigse elektri asemel meelsamini raamatutele!" vastas Elinor ja kissitas süttinud lambi poole silmi nõnda pahaselt, nagu leiaks ta, et see tobe asjandus võiks igatahes kübeke vähem voolu võtta. (lk 65)

• Ta ise seisis, ülakeha paljas, nahk kahvatu nagu kuu, mis rippus täpselt Elinori maja kohal, otsekui oleks ta nimelt Tolmusõrme etenduse pärast siia kanti põiganud.

Kui Meggie pimedusest välja ilmus, tegi Tolmusõrm tema ees kummarduse. "Palun istet võtta, kena tütarlaps!" hüüdis ta muusika sekka. "Ainult sind oodatigi!"

Meggie istus kohmetult pingile ja vaatas ringi. Lamamistooli peal oli kaks tumedast klaasist pudelit, mida ta oli näinud Tolmusõrme kotis. Vasakpoolse sisu kumas valkjalt, nagu oleks Tolmusõrm sinna sulgenud kübekese kuuvalgust. Tooli puuliistude vahele oli pistetud tosin valgest vatist otsaga tõrvikut ning kassetimängija kõrval seisid ämber ja suur kõhukas vaas, mis pärines, kui mälu Meggie't ei petnud, Elinori vestibüülist.

Hetkeks libistas Meggie pilgu üles akende poole. Mo tuba oli pime, ilmselt töötas ta veel, kuid korrus allpool nägi Meggie Elinori seismas ühe valgustatud akna taga. Niipea kui Meggie tema poole vaatas, tõmbas ta kardina ette, nagu oleks tüdruku pilku märganud, kuid ikka langes tema vari tumeda laiguna kahvatukollasele kardinale.

"Kas kuuled, kui vaikne on?" Tolmusõrm oli kassetimängija välja lülitanud. Öövaikus laskus nagu vatt Meggie kõrvadele. Ükski puuleht ei liikunud, kuulda oli vaid tõrvikute praginat ja rohutirtsude siristamist.

Tolmusõrm pani muusika uuesti mängima. "Ma leppisin tuulega eraldi kokku," ütles ta. "Sest üht pead sa teadma: kui tuulel tekib tuju tulega mängida, siis ei suuda isegi mina leeke taltsutada. Aga ta andis mulle ausõna, et käitub täna õhtul rahulikult ning ei tule meie lõbu rikkuma." (lk 67)

• Lõppude lõpuks oli Mo igaühele neist teinud eriti kauni köite. Nahka polnud neist ühtegi köidetud, sest Meggie'l polnud vähimatki tahtmist lugemise ajal vaimusilmas näha, et tema raamatute tarbeks on mõnd vasikat või notsut nülitud. Õnneks sai Mo sellest aru. Ta oli Meggie'le kord rääkinud, et mitusada aastat tagasi tehti eriti väärtuslike raamatute kaaned sündimata vasikate nahast: charta virginea non nata, imekaunilt kõlav nimetus sedavõrd kohutavale asjale. "Ja nendes raamatutes," oli Mo öelnud, "leidus siis palju tarku sõnu armastusest ja headusest ja halastusest." (lk 81)