Elina Vaara

Elina Vaara (sünninimega Kerttu Elin Sirén; 29. mai 1903, Tampere, Soome - 26. detsember 1980, Helsinki) oli Soome luuletaja ja tõlkija.

Luule[muuda]

Sinisest taevast õhkub
sätendust kuuma.
Kusagilt hoovab lõhnu,
kevadist huuma...
Kollastes õilmetes kiiguvad
tihedaladvased vahtrikupuud.
Vihma ja päikese suudlusi
ootavad lillede himurad suud.

Taldade arad asted
niiskuvas mullas...
Ranniku lainevahus
sädemeid hullas.
Kevade üllatav, metsik ründ
avastab uuesti ununud tõe -
südames süttinud naeratus
ületab aastate jäätunud jõe.

Elina Vaara, "Hommikune akord", tlk A. Mägi, Postimees, 23. juuni 1942, lk 1

Kas saabusid jälle, kevad?
Ma pole veel ärganud.
Mu silmad tumenevad,
neis pisarad tärganud.
Kui kaugel su hääl kõlab vainul!
Kui nõrgalt su süda veel lööb!
Kui lummutis oleksid ainult,
ja tõsi vaid tali ja öö.

Ma kevadeunelmais juba:
uinun sügaval varju all,
saand kusagilt hõiskeks luba
puil vallatlev kevadetrall -
seal mühiseb oksade orel -
all kõrsi kõigutab tuul -
ja lastel mängumaa tore,
naer heliseb värskel suul.

Ent nüüd: keda aitab, kevad,
su kirkus ja ründav voog,
millest silmad sul sädelevad,
taas tulnud on masendushoog.
Sa silmist nuttu ei heida,
ei pisaraid pühi su käis.
Maamulda väsinu peida:
maa haljast unustust täis!

Elina Vaara, "Uni kevadest", tlk A. Mägi, Postimees, 4. aprill 1942, lk 1

Põleb taevalamp, too kullakirgas kuu.
Vasta, kuu: kas sääl ülal kõrged väljad rohekad,
millel heina nõtkub, sinikellud voogavad?
Minu hing nii imeline: rõõm ja kurbus kõrvu heliseb.
Oi, mis siis, kui saaksin olla sinikellu taevaniitudel?
Siis ehk mööduks minust saadikuna pilvesagaras
vast tema, kes mu hinge lõi
sellaseks, et sinna tõi
valu, rõõmu, meeleheidet, õnne kõrvuti!
Vari püha minu üle laotuks!
Põleb taevalamp, too kullakirgas kuu.

Elina Vaara, "Kuu", tõlkija teadmata, rmt: "Artur Kapp. Koorilaule", koostanud Tuudur Vettik, 1977, lk 114-117 (tekst algab pühendusega "Minu sõbrale T. Vettikule. 5. august 1937")