Emma Tennant

Emma Tennant (20. oktoober 1937, London – 21. jaanuar 2017, London) oli Suurbritannia kirjanik.

"Adèle"

Emma Tennant, "Adèle. Jane Eyre varjatud lugu", tlk Anne Kull, 2003.

• [Adèle:] Kui uhke ma olin oma ema üle! Sõna tõsises mõttes ei olnud kedagi temasarnast, sest oli võimatu teada, missugune ta oli järgmisel hetkel. (lk 15)
• [Adèle:] Õhtu oli kaunis ja täis lubadusi, Pariisi õhtu, hämariku tund - aeg, mille kohta mu teine sõber Félix ütleb "koera ja hundi vahepealne", ning seda öeldes silmitseb ta mu ema ja naerab. (lk 18)
• [Adèle:] Kui Félix on õpetanud mulle, et isegi kõige pikematel ja tugevamatel meestel võivad olla kullast südamed, siis Pierrot, kes ootab oma järjekorda, et näidata mulle asjade olemuses peituvat tõtt, on õpetanud mulle miimile omasel viisil publiku eksiteele viimist ja nende veenmist oodatust vastupidises. (lk 23)
• [Adèle:] Mu sõber Nadar, kes tuli vahel meile, kui maman oli provintsis esinemas tsirkusetelgis, mis pandi püsti kuiva rohu peale - kuumadel suveöödel, kui ma temast kõige rohkem puudust tundsin, üksildasena kodu väikestes lämbetes tubades -, Nadar ütles siis mulle, et minus on täpselt sama palju armastust kui kelles tahes. "Sinu armastus on varjatud ja sa ei tohi lasta sel kibedaks muutuda," ütles ta. (lk 23)
• [Adèle:] Ma tundsin piinlikkust selle haleda tooni pärast, mida ta kasutas, anudes meest jätma mind valgesse villasse mere kaldal. Ma ei olnud mitte kunagi kuulnud maman'i nii kõnelemas ja ma ei teadnud, et see oli alanduse ja armastuse hääl. (lk 28)
• [Adèle:] Ma olin märganud, et ainult maman oli mõtlik ja isegi tõre. Minu hõiked, et ta vaataks üles ja imetleks kastanipuid, mille suursugused küünlad kaunistavad vaese mehe pidu - maihommiku süüdatud kroonlühtreid -, olid jäänud vastuseta. (lk 33)
• [Edward:] Sest milordi koheldakse välismaal justkui väikestviisi kuningat, nagu kogesin Itaalias Giacintaga ja Saksamaal Claraga. Talle pakutakse kõiki Euroopa aardeid. Ja kui orjakaubandus, millega mu kadunud isa nii tulemuslikult tegeles, on praegu tunnistatud seadusevastaseks, siis Euroopa naised on valmis seda puudujääki tublisti korvama. Nad müüksid oma hinged - erandina loomulikult Céline -, et saada Thornfield Halli valitsejannaks. (lk 40)
• [Adèle:] Põllud paistavad elutud, hiljutistes vihmahoogudes vettinud, ning taevas on mähkunud tihedatesse pilvedesse. Iga miiliga läheb taevas järjest tumedamaks, mis paneb mind uskuma, et inglased elavad pidevas öös. (lk 54)