Eva-Maria Liimets

Eva-Maria Liimets (sündinud 31. mail 1974) on Eesti diplomaat ja poliitik, alates 26. jaanuarist 2021 kuni 3. juunini 2022 Eesti välisminister.

Intervjuud

Eesti välispoliitika on ju tegelikult Eesti sisepoliitiliste eesmärkide täitmise üks vahendeid. Kui Eesti riigi sees on otsustatud, ei meile on tähtis julgeolek, siis Eesti välispoliitika on vahend selle eesmärgi täitmiseks. Selleks tihendab Eesti liitlassuhteid, osaleb aktiivselt aruteludes NATO-s ja EL-is. Kui Eesti sisepoliitikas on öeldud, ja see tuleneb ka meie põhiseadusest, et Eesti eesmärgiks on inimõigustest kinnipidamine, demokraatlike väärtuste austamine, siis kindlasti peegeldub see ka meie välispoliitikas...
Tõepoolest, selliseid olukordi tuleb ette, kus sisepoliitikas unustatakse ära, et aruteludel on ka välispoliitiline mõõde.
Kui Eesti inimõigusdiplomaatias on kokku lepitud prioriteetsuunad, siis iga Eesti suursaadik saab otsustada vastavalt neile prioriteetidele ja asukohariigi eripäradele, kuidas tema antud küsimuses toimetab. Selleks ei ole vaja anda eraldi juhist.
Kindlasti ma tähtsustan vaba turumajanduse põhimõtteid, et inimeste põhiõigused ja -vabadused on kaitstud... Jah, see olekski üldsõnaliselt minu maailmavaade.
Aitäh, olen tõesti jooksnud maratoni. See on väga hea viis ennast tühjaks joosta nii töömõtetest kui ka muudest küsimustest, annab väga hea laengu, eriti finišijoone ületamisel.

Jah, paralleele võib tuua ka välispoliitikast. Tänaseks on taasiseseisvumise järgne välispoliitika saamas 30-aastaseks. Selle aja jooksul on olnud olulisi teetähiseid, nii nagu maratonijooksus mõtled iga kümne kilomeetri järel, et kuhu oled jõudnud ja kui palju on veel minna. Samamoodi, kui vaatame, kust Eesti alustas... [---]

Me alustasime nullist. Mäletan, kui olin esimeses lähetuses Roomas 1990ndate aastate lõpus, tuli kogu aeg selgitada, kus Eesti asub ja mis Eesti on. Aga nüüd tõdeti ühe hiljutise Euroopa uuringu järgi, et Eesti on 12. kohal riikide loetelus nende seas, kellega peetakse oluliseks erinevaid küsimusi arutada.

Pressikonverentsidel ja virr-varris õigeid sõnu leida on kindlasti väga keeruline. Kogesin seda just [16. veebruaril] seistes Eesti riigikogu ees ja vastates väga erinevatele küsimustele, ka jätkuküsimustele, kus mu vastustega ei oldud rahul.
Mis puudutab füüsilisi kohtumisi, siis sellest tunnevad puudust kõik Eesti diplomaadid, mina nende hulgas. Need annavad ju võimaluse paremini tunnetada, mida inimene tegelikult mõtleb ja tuua [kohtumisel] sisse teemad, mis ei ole jutupunktides kokku lepitud, kus ei ole veel kindlaid seisukohti, vaid kus arutelud peavadki mingite seisukohtadeni viima.
Igale riigile on esmatähtis oma inimeste tervis ja heaolu.
Kehtiv maailmakord on kokku lepitud rahvusvaheliste lepingutega, rahvusvaheliste kohustustega. Maailmakorra üheks keskseks aruteluformaadiks on ÜRO. Kui viitame, et peame kaitsma kehtivat maailmakorda, siis on oluline, et aitame kaasa sellele, et kõik riigid täidaksid [endale] rahvusvaheliselt võetud kohustusi. Eestile on see äärmiselt tähtis, näiteks territoriaalse suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse austamise aspektist või ka inimõiguste ja demokraatlike väärtuste kaitsmise aspektist.
Eestile on oluline, et demokraatlikel väärtustel ja meiega sarnast väärtusruumi jagavate riikide hulk laieneks. Eesti aitab sellele mitmel moel kaasa, näiteks arengukoostööprogrammidega, sest mida laiem on väärtusruum meie ümber, seda paremini on kaitstud ka meie julgeolek siin Eestis.
Diplomaatia on selleks, et me suhtleme nii samameelsete riikidega, kellega soovime koostööd teha kui ka nendega, kellega me kõikides küsimustes ei ole samal meelel.
Kindel piir, kindlam julgeolek.
Venemaa on EL-ile naaber, kes otseselt ei jaga samu väärtusi, mille eest meie Euroopas seisame. Usun, et Venemaa ei ole Euroopale konkurent. Euroopa [Liit] on sedavõrd suur ja mõjukas riikide liit, et meil ei ole maailmas väga palju konkurente.
Nii Venemaa kui Hiina lähtuvad enda välispoliitikas oma huvidest ja see ei ole neil koordineeritult EL-i lõhestamine. Hiinal on oma poliitika, oma geopoliitilised eesmärgid, mille kaitsmiseks – nagu me näeme – nad tegutsevad laiemalt üle maailma. Ja Venemaal on oma huvid ja oma eesmärgid. Arvestades, et Venemaa on Euroopa naaber, on tal oluliselt teistsugused huvid kui Hiinal.
Diplomaadid õpivad läbi elu, et anda aina paremaid vastuseid keerulistele küsimustele.
Kindlasti soovime tõsta Eesti ettevõtjate teadlikkust, et nad saaksid otsustada, kas soovivad minna tegutsema riikidesse, kus on väga suured inimõiguste rikkumised. Kuid mõistagi ei reguleeri me seda siit omalt poolt.

Praegu on aktuaalne Eesti digiarenduste müük ja tutvustamine Aafrika riikides, kus on sageli inimõiguste rikkumised. Kui aga Eesti digilahenduste kaudu parandatakse ühe või teise Aafrika valitsemise juhtimisstruktuure, e-teenuseid, siis saavad need oluliselt läbipaistvamateks. Valitsemisstruktuuri läbipaistvuse suurendamine mõjutab ka korruptsioonivastast võitlust.

Siiski loodan, et Eesti e-teenuste tutvustamisel ja Eesti ettevõtjate kaudu nende teenuste müügil kolmandatesse riikidesse leitakse sobiv tasakaal, et me ei aita kaasa autoritaarsete jõudude mõjukusele, vaid vastupidi – nende riikide kujunemisele senisest avatumaks.
Väga raske on kedagi sundida enda poliitikat muutma.

Aga kui meenutame, mida ise Nõukogude okupatsiooni ajal läbi elasime... Olime ju tänulikud neile lääneriikidele, kes ei tunnustanud meie okupeerimist ja neile, kelle abil sai tegutseda meie eksiilvalitsus...

Võibolla kõlan jälle liiga optimistlikult, aga loodan, et mitte naiivselt – olen veendunud, et mida rohkem inimesi on teadlikud demokraatlikust protsessist ja sellest, mida see annab ühiskonnale, omavalitustele, kus juhtimisstiil on demokraatlik, seda parem igale riigile.
Välisministrid on tavalised inimesed ja ka nemad saavad teha omavahel nalja. Kuid selleks, et nende naljade tegemiseni jõuda, on oluline seada enne sisse head omavahelised suhted. Siin tulen tagasi teie varem öeldu juurde... On äärmiselt oluline, et oleks võimalik taas inimestega kohtuda ja siis on võimalik ka nalju teha.
[Toomas Sildam:] Meie jutt on olnud päris tõsine. Kui palju võivad diplomaadid nalja teha?

[Eva-Maria Liimets:] (Paus) Üks hea nali on alati asjakohane.

[Toomas Sildam:] Millises seltskonnas ja kas üldse saaksite teie öelda väliskolleegile kerge muigega, et lugesite sotsiaalmeediast päevakajalist mõtet: "Hiina vanasõna – kes ei usu, et üks inimene suudaks muuta maailma, ei ole kunagi proovinud süüa halvasti küpsetatud nahkhiirt."?

[Eva-Maria Liimets:] (Paus, ettevaatlikud naeruturtsatused) Arvan, et nalja ikka tohib teha. See on äärmiselt aktuaalne ja poliitiline nali, mida te praegu ette lugesite.

[Toomas Sildam:] Mina ütlesin, et see on päevakajaline.

[Eva-Maria Liimets:] Jah... (Turtsatab)

Välislingid